Kes ikka tahaks kuulda või lugeda nõrkadest ja abitutest kristlastest, kes ise oma eluga hakkama ei saa, arvame sageli ning püüame välja näha võimalikult tugevad ja hakkamasaajad. Kuhu aga paigutame neis meie hakkamasaamise tunnistustes Jumala? Ja kas tõeliselt kristliku eluga on ikka võimalik ja vajalik ISE hakkama saada? Paulus kirjutab korintlastele võidust niiviisi: „Ent tänu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!“ (1Kr 15:57) Järgnevalt saame lugeda nelja väga ausat tunnistust lahingutest ja võitlustest, mis iga inimese elus aset leiavad. Osa võitlustest on välispidised ja teised seespidised, kuid lähemalt vaadates ja analüüsides on igal juhul lahinguväljaks inimese süda, sest seal langetatakse valikud, mis garanteerivad võidu või kaotuse.
Kui tekivad keerulised olukorrad või süda on vaevas, küsid mõttes sageli endalt, kas ma olen ikka Jumala teel. Kas võtan kuulda Tema tõesõna ja elan selle juhtimise järgi või on minu käe alt kinni hoidmas võõras, keegi, kellega ei tahaks isegi sammu astuda, kuid kes ometi on pimeda juhiks saanud. Suvel kogesin üht imelist Jumala armu väljendust. Jumal ei taha, et Tema lapsed kaua segaduses või meelevaevas end piinaksid. Või sootuks laseksid valel vaimul enda juhiks hakata. Jumala soov on kiiresti selgust tuua. Kui see muidugi on ka meie vaba tahte valik ja me seda laseme sündida, siis Ta ei viivita selguse toomisega.
Järgnev olukord rullus lahti kahe nädala jooksul. Algas kõik sellest, et otsustasime 16. juulil koguneda noortega peale jumalateenistust Piiblit uurima ja kogemusi jagama ühe noore õe koju. Arutasime ka teema üle, miks adventistid ei arvesta ega pea erilisi hingamispäevi, mis Jumal Iisraelile 2. ja 3. Moosese raamatus sisse seadis ja mille pidamise Ta kohustuseks tegi. Kõne all olid paasapüha, lõikuspüha, pasunapuhumise päev, lepituspäev ja lehtmajade püha. See teema jäi mu mõtteisse, tekitades vastakaid tundeid ega andnud rahu. Küsisin ja rääkisin mõningate koguduseliikmetega, kas on nad selle üle mõtelnud ja mis nemad sellest arvavad. Ja nii ketrasid need küsimused minus kaks nädalat.
Samal perioodil tuli mõte, et peaksin koguduse heale sõbrale rääkima ühest asjast, mis minu silmis tundus õilis ja rääkimise väärt. Kui aeg vestluseks kätte jõudis ja pidime asja üle arutama, siis kukkus kõik valesti välja. Aeg oli vale, sõnad ebaõiged, meelsus olematu ja sõnad, mida lootsin lausuda, kadusid kuhugi aju ja häälepaelte vahele ära. Küllap tingis selle minu sees olev segadus ja rahutus. Tagajärjena sai sõber kuhjaga negatiivseid emotsioone, pettumust, tema näost oli loetav solvumine ja tema tuju sai täiesti rikutud. See pomm plahvatas igal juhul meie mõlema peale ja vigastusteta ei lahkunud me kumbki, pettumus saatis mind sealt minema, saatjateks südamevalu ja meeleolulangus. Mõistsin kohe, et tegin kahju ja mitte head. Tahtsin muidugi kiiresti andestust paluda, aga vajasin ka selgust, kuidas seda sisemist põlemist õigesti mõista, läbi kontrollida ja seeläbi õigeid otsuseid teha. Õnneks oli palve meeles ja palvetasin nende mõlema loo pärast.
Jõudis kätte 30. juuli, hingamispäev. Sain kiriku juures kokku koguduse vanema õega, kes tuli ja kiitis taevani just kõlanud jutlust ja soovitas ilmtingimata jutlust järele kuulata. Ise ma ei olnud jutlusest osa saanud, sest olin sama päeva hommikul kell 3 reisilt koju jõudnud ning seetõttu unepuudust rahuldanud. Kiriku juurest võtsime suuna Harju Kosele, Ravilasse, et üheskoos koguduseliikmetega Jumala Sõna uurida. Autos jõudsin veel vestluse sees mainida, et „oh, kuidas süda on sees haige, sest sain nädal tagasi ühe jamaga hakkama". Ei andnud mingit indikatsiooni, milles võiks selle „jama“ teema olla ja kellega ma selle korraldasin. Koguduse õde ei saanud kuidagi aimata, millega täpselt ma siis hakkama sain. Ravilas lugesime Matteuse evangeeliumi. Arutelu käigus jõudsime mitu korda sama mõtte juurde, et mitte ühegi inimese juures ei saa mina ega sina luua oma sõnadega arusaamist ja tuua inimesi väevõimuga oma elustiili ja harjumuste muutmiseni. Võime lugeda ja näpuga näidata kirjakohti Piiblist ja tsiteerida E. G. White’i abimaterjale, kuid see ei pruugi viia meeleparandusele ega põlvili. See meeleparandus saab sündida Jumala täielikul kontrollil ja juhtimisel ning inimese oma soovil ja vabal tahtel. Sain aru, et Jumal rääkis minuga minu iseka ettevõtmise kohta. Kuidas ma olen unustanud oma kasvamisprotsessi kogemused? Kuidas mõne asja kohta minu elus, mis polnud aastaid probleemiks olnud, tuli ühtäkki arusaamine, et ma teen valesti. Kuid sinnamaani olingi ma teadmatuse pimeduses, kuni ma oma vabas tahtes ja Jumala juhtimisel olin valmis seda uut tõde või põhimõtet omandama. Kuni ma seda tõde ellu vastu ei võtnud, tegi Jumal tööd muude detailidega, Jumal ei lakanud töötamast, Ta kannatas ja kandis mind seal sellisena, nagu ma hetkel olin. Miks mina sama meelsust oma sõbra puhul ei rakendanud? See äratundmine puudutas ja raputas mind nii hingepõhjani, et kui kätte jõudis palveaeg, ei suutnud ma pisaraid tagasi hoida ega palvet lõpetada. Olin nii liigutatud ja tänulik, et Jumal ei taha, et ükski tema laps ja ka mina – must lammas – ei jookseks pikalt ja kaua sellel valel teel. Kahju, et tihti saab Jumal meid kätte selle kõige pikema sirge lõpust.
Sellega ei olnud 30. juuli lõppenud. Koselt Tallinna poole sõites võtsin julguse kokku ja küsisin vanemalt õelt, mida oskab tema kosta nende pühade kohta, mis minus olid juba mitu nädalat küsimusi tekitanud. Ta kuulas mind ära ja mäletan, ta vastas väga rahulikult ja aeglaselt. „Palu Jumalalt tarkust, et Ta avaks ja teeks selle teema sulle arusaadavaks. Kui sul on küsimus, siis Temal on vastus ja tõe selgus!“ Kohe, kui õde oli autost lahkunud, tegin tänupalve ja palve minu arusaamatuse asjus. Koju jõudes kuulasin advent.ee-st Rakvere jutluse „Vältige ennatlikke hinnanguid“ ja selle loo sees jälle oli täpselt sama sõnum minu jaoks. Sain aru, et see teema on oluline ja et kui ma seda küsisin, sain ka kiiresti vastuse. Kas oleks saanud olla veel paremat plaastrit haavale, mille parandamiseks enesel materjali ei olnud. Kõlav mõte jäi kõrvu: „Palvetage nende pärast, kelle pärast teie süda valutab. Jumal ju räägib Sinuga! Rääkige Jumalale oma mured ja mõtted, tehke teatavaks kõik vaev ja Tema on hea hingekarjane, kes karjatseb ja juhib oma lapsi personaalselt otse südamest.“ Taevane Isa on vägev majakas, Ta valgustab kõik ja seda mõtet kinnitab kirjakoht Timoteosele (2Tm 2:1, 2).
Sellega polnud kogemus veel läbi, sest pühapäeva hommikul võtsin aja järele kuulata Tallinna jutluse teemal „Sel päeval tehakse lepitust“. Kuulanud jutluse ära, sain vastuse oma kahe nädala tagusele küsimusele. Meie elame lepituspäeva sees, sest Jeesus ei ole veel tagasi tulnud. Me ootame lepituspäeva lõppu, mil Issand Jeesus Kristus tuleb oma lastele järgi. Kõigile, kes on Ta oma Päästjaks vastu võtnud ja tunnistanud oma patud ja lasknud end puhastada ülekohtust ja ebaõiglusest. Jeesus teenib veel taevases pühamus ja esindab iga patust Vahemehena oma Isa ees ja palvetab iga hinge pärast, kes vähegi tahab veel osa saada Kuninga pulmast.
See kiire vastus tegi mind veel alandlikumaks. Kui vägev ja läbiuurimatu on Jumal, kes hakkas minule vastust tõenäoliselt kirjutama just 16. juulil, kui ma sattusin segadusse ja vajasin juhatust.
Lauri Matikainen
„Kas rahvas ei peaks küsitlema oma Jumalat?“ küsitakse Jesaja 8:19. Kui meil on küsimusi, segadust, arusaamatust, võime julgelt tulla nendega oma Jumala ette. Samamoodi saame toimida siis, kui tunneme end nõrkade ja võimetutena. Neil päevil lugesin kusagilt mõtte, et tark ja kasulik oleks meie palvetes esiteks kiita Jumalat ja siis tulla oma nõrkustega lagedale. Just nii nagu toimis kuningas Joosafat, kui ta vaenlaste vastu lahingusse minnes laulukoori kõige ette Jumalat kiitma pani ning Jumala võitu koges. Jumal läks nende ees ja lahendas raske olukorra.
Kui me toetume Jesaja sõnadele Pühakirjas ja „küsitleme Jumalat“, siis pole see retooriline küsimus, mis vastust ei saa, vaid Jumal tõesti vastab meile – sellisel viisil, nagu Tema näeb hetkel hea olevat.
Hiljaaegu lubas Jumal minu ellu minu jaoks ühe väga sügava kogemuse. See juhtus küll juba mõni aeg tagasi, kuid puudutab mind sügavalt siiani.
Olin panemas oma last lõunaunne. Kuigi ta väga väsimusemärke üles ei näidanud, teadsin, et kui ma seda praegu ei tee, on ta õhtuks väga väsinud ja halvas tujus. Lamasin voodis tema kõrval, möödus 15 minutit, 30 minutit, 40 minutit, olin juba kannatust kaotamas, kui mulle tuli meelde, et ma ei ole ju palvet teinud. Panin käed kokku ja palusin meie Taevaselt Isalt tarkust, mida teha ja kuidas laps magama saada. Minu täpsed sõnad olid: „Jumal mida MA pean tegema, et ta magama jääks?“ Möödus ehk kaks sekundit, kui ma kuulsin selget häält (nagu oleks keegi sealsamas ruumis minuga koos olnud, minu kõrval), mis ütles : „SINA EI TEE, MINA TEEN!“
Ma ehmusin sellepeale üpris korralikult ära, sest ma ei mäletanud, et ma nii kiire ja selge vastuse oleksin Jumalalt kunagi varem saanud. Minu sees oli suur aukartus ja ma hetkeks justkui tardusin, justkui oodates ja vaadates, mis edasi saab. Mida ma nägin oli see, et minu lapseke võttis tekiäärest kinni, tõmbas endale teki peale ja jäi kohe magama!
Minu jaoks oli see nii suur kogemus ja nii suur ime. Ma mõtlen sellele kogemusele üpris tihti, sest ka teistes igapäevastes olukordades meenutan endale, et meil on ALATI võimalus anda ka kõige väiksemad asjad Jumala kätesse. Milline privileeg ja au on olla universumi Jumala sõber, sest see on see, mida Jumal meilt ootab ja soovib, et me oleksime Tema sõbrad ja jagaksime Temaga kõike. Tema jaoks ei ole asjad liiga suured või liiga väiksed, liiga rasked või liiga keerukad. Tema tahab olla meie kõrval, meie asi on valida Teda iga päev, iga tund, iga hetk.
Ärme jäta oma Sõpra ukse taha, vaid valime panna oma käed Tema kätesse ja juhtida meid eluteel.
Olin olnud juba päris mitu nädalat muremõtetes, mures ühe olukorra pärast oma elus. Tegelikult see oligi suur asi, sest kui see oleks lõppenud halvasti, siis ma tean, et see oleks minu elu ikka väga korralikult läbi raputanud.
Nii ma siis nende mõtetega maadlesin, kätte oli jõudnud hingamispäev, ma ei suutnud ka siis muule mõelda kui sellele halvale olukorrale. Tol hingamispäeval olin ka kuidagi eriti tihti palves ja korralikult põlvedel. Tihtipeale ju ajavadki sellised rasked hetked elus meid põlvedele ja teevad alandlikuks rohkem kui tavalisel päeval öeldud palved.
Kätte jõudis pühapäev, olin ka sel hommikul ärganud väga suure murega hinges, sest ma ju ei näinud veel sellele olukorrale lahendust. Pealegi ma ei teadnud, kui kaua see olukord üldse kesta võib, kas nädala, kuu, aasta, aastaid? Mõte sellest muserdas mind väga, ma ei tahtnud pikka aega voodist välja tulla, oli juba keskpäev, kui ma lõpuks suundusin alla korrusele suurde tuppa. Mäletan väga selgelt, et jõudnud suurde tuppa, küsisin kõva häälega Jumalalt: „Jumal ma ei suuda enam, kaua veel, mida ma tegema pean?“ Täpselt sel samal momendil kuulsin ma kõrvus vuhisevat häält, järgmisena vaatasin akna poole ja seal nägin ma enda tagahoovis kahte sokku, kes olid sarvipidi koos, nende vahel toimus võitlus. Nemad mind tähele ei pannud ja isegi kui oleksid tähele pannud, siis nende fookus hetkel ei olnud mina, vaid võitluse võitlemine ja võitmine.
Ma sain hetkega aru. Sain aru, et Jumal andis mulle vastuse: „Lapsuke, see ei ole SINU võitlus, see on MINU võitlus. Anna see kõik minule ja mina võitlen sinu eest.“ Ma olin täiesti jahmunud, äkitselt meenusid mulle kõik need kirjakohad, kus Jumal on TÕOTANUD võidelda meie eest ja Tema on võitja. Meie töö on anda KÕIK Temale üle, absoluutselt KÕIK. Sellest hetkest peale ma enam ei mõelnud sellele, mis sellest olukorrast võiks saada, ma andsin selle üle ja teadsin , et mis iganes moodi see olukord laheneb, siis see kõik on Tema kätes! Ja mina usaldan Teda ja ma ei pea kartma!
Meie Isa hoolib meist rohkem, kui me seda iialgi mõistame ja aru saame, aga me peame seda uskuma, isegi kui me seda kohe hetkel ei näe, sellest kohe aru ei saa või mis veel enam – kui see lahendus ei ole see, mida MEIE arvasime olevat. Igatahes, kui see on Talle üle antud, siis Tema lahendab selle MEILE PARIMAL VIISIL.
Aitäh, kallis Taevaisa, et Sa meid nii väga armastad! Aamen!
Koguduse õde
„Meie töö on anda KÕIK Temale üle, absoluutselt KÕIK,“ kirjutab õde. Ja Jumala Sõna ütleb: „Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas tema meie kõikide eest, kuidas Ta ei peaks siis temaga meile kõike muud annetama.“ (Rm 8:32) Kui meie anname KÕIK üle, siis Tema annetab meile ühes oma Pojaga KÕIK. Ja meil pole raske kõike üle anda, kui natuke mõtleme, kes see on, kellele me kõik üle anname. Ja nüüd veel üks tunnistus Jumalale üle antud elust.
Mina olen elus teinud väga palju valesid valikuid. Kõik sai alguse sellest, kui Pärnus toimus 1993. aastal suur ristimine, mina olin kahevahel ja otsustasin ristimisele mitte minna. Peale seda töötasin palju aastaid
(8 aastat) baarmenina. Olen võidelnud alkoholiga, suitsetamisega. „Ilma minuta ei suuda te midagi teha,“ ütleb Jeesus. Siis, kui ma tunnistasin Jeesusele, et ei suuda üksi võidelda, võttis Ta minult ära alkoholi, sigaretid ja paljud toidud. Me ei tohi unustada, et peame nende võitude eest tänama Jeesust. Selle eest Tuleb igapäevaselt tänulik olla. Ka baaritööst äraütlemine jääb sellesse aega. Jällegi tänu Jeesusele!
Minu ristimise päev oli 27. märts 2004. Paulus ütleb kirjas filiplastele: „Ma unustan ära, mis on taga, ja sirutun sinnapoole, mis on ees, ma pürin seatud eesmärgi poole, taevase kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses.“ Meil tuleb pidevalt Jeesusele vaadata ja Tema ideaale ihaldada ja Jeesuse Vaimu juhtimist paluda.
Lutsifer on olnud tapja algusest peale. Ka mind on ta tahtnud korduvalt tappa. Mind on rolleriga küljeli maha tõmmatud, kui auto suure kiirusega minu eest läbi sõitis. Ainult hetk ja oleksin olnud autorataste all. Pääste oli Jeesuse Vaimu juhtimise tagajärg. Ta saadab oma inglid meile appi. Mulle on auto otsa sõitnud, kui olin jalgrattaga ülekäigurajal. Kõik lõppes jälle õnnelikult. Mind on ka trepist alla lükatud ning taas lõppes asi pehme maandumisega. Paulus ütleb: „Ma suudan kõik Temas, kes mind teeb vägevaks.“ Kuigi kristlasel ei ole midagi kaotada ka siis, kui ta sureb. Ta kaotab vaid kiusatused, raske töö, kurbuse, sõltuvused jms. Ülestõusmisel pärast surma saab ta aulise surematuse osaliseks.
Ellen G. White’i raamatust „Apostlite teod“ võime lugeda julgustuseks: „Kristlane, kes ilmutab kannatlikkust ja rõõmsameelsust puuduses ja kannatuses, kes isegi surma palge ees säilitab rahu ja kõikumatu usu, võib saavutada evangeeliumi heaks rohkem kui terve elu tehtud töö tagajärjel …. Võtke tänuga vastu oma elu kõik ootamatud ja vahel isegi rängad ja ebameeldivad olukorrad.“ (44. ptk)
„Kõik tuleb heaks neile, kes Jumalat armastavad,“ kirjutab Paulus roomlastele.
Kui me läheneme maailma lõpule, siis saab vale tõega nii segatud, et ainult need, kes on Jeesuse Vaimu juhtimise all, on võimelised eristama tõde eksitusest. Me peame kasutama kõiki võimalusi, et püsida Jeesuse jälgedes. Need, keda juhib Jeesus, märkavad kindlasti vahet vale ja tõe vahel. Ei tohi usaldada inimesi. Tule
pidevalt Jeesusele vaadata ja Tema ideaale ihaldada.
Tänu, Jeesus!
Paul Vilgats
„Ilma minuta ei või te midagi teha!“ (Jh 15:5) tsiteerin Pauli kirja pandud Jeesuse mõtet, mis võib tekitada tunde, et Temagi peab meid viletsaks. Kuid seda ausat teksti võib ka teistpidi lugeda ja leida tee, kuidas kõik saab tehtud. Kui ilma Temata ei saa, siis Temaga koos saab, sest Rm 8:37 loeme, et me oleme enam kui võitjad Temas, kes meid on armastanud.
In English