Pean tõdema, et Jumala teed on etteaimamatud ja samas imelised. Ükskõik kui kõvasti ja palju me ka ei ürita, pole meil tegelikult võimalik Jumala plaani meie ega ka teiste jaoks ära arvata. Kui keegi oleks mulle kümme aastat tagasi öelnud, et olen varsti ristitud, abielus ja kolme lapse isa, oleksin tõenäoliselt suure pahvakaga naerma puhkenud. See teadmine annab mulle täna jõudu palvetada kõikide mind ümbritsevate inimeste eest, iga päev, et Jumal annaks neile võimaluse, nagu minagi olen saanud. Jumal saab hakkama.
Ta on meile kõigile kinnitanud Jeremija 29:11: „Sest ma tean, mis mõtteid ma teie kohta mõtlen, need on rahu, mitte õnnetuse mõtted, et teil oleks hea tulevik ja lootus, lausub Jehoova.“ Ingliskeelne versioon ütleb, et „for I know the plans I have for you...“ ehk Jumalal on igaühe jaoks individuaalne plaan. Jumalal on kogu aeg minu elus plaan olnud ja kuigi varem ei osanud ma seda näha, siis tagantjärele analüüsides võin öelda, et olenemata sellest, et mina pole 35 aastat oma elust Jumalaga käinud, on Tema minu jaoks kogu aeg olemas olnud ja aidanud.
Kõige vajalikuma abi saatis Jumal mulle 2010. aastal, kui Ta saatis mulle minu abikaasa. Meie kohtumise lugu on maailma silmis üks miljardist, puhas juhus, kuid teame, et Jumalale pole ükski asi juhus, vaid täppisteadus. Jäägu see lugu teiseks korraks, igatahes hakkas sealt hargnema minu lugu Jumalaga, mis kulmineerus 2021. aasta 31. juulil minu ristimisega.
Minu tee Jumalani on ilmunud 2022. aasta jaanuari Meie Aja „Kogemuste kotikeses“. Tänaseks olen juba peaaegu poolteist aastat koos Jumalaga käinud ja võin tunnistada, et teekond on vaevaline. Vaevaline selles mõttes, et kui 35 aastat oled endale pähe kodeerinud igasugust jama (mittetõesed mõtted, egoistlik elulaad, kehvad toitumisharjumused jpm), siis kogu sellest prügist lahti saamine võtab ikka omajagu aega, loodan muidugi, et vähem kui 35 aastat. Õnneks on meie Jumal armuline ja kannatlik ning annab meile kõigile niipalju, kui me koos Temaga kanda jõuame. 1. Peetruse 5:7 tõotab ta meile: „Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest.“ Hoolimata sellest, kus poris ma oma patuga (valede otsuste/ärritumise/pahameele/egoismiga jne) parasjagu ei püherda – tulles jälle tagasi Tema juurde –, andestab Tema mulle ja aitab kasvada, et ma saaksin iga päev puhtamaks. Näiteks lugu sellest, kuidas Jumal minu igapäevamõtted ja mured aitas asendada palvetamisega, saab lugeda oktoobrikuus ilmunud „Kogemuste kotikesest“.
Isiklik kasvamine kestab vast terve meie elu, siin maa peal vähemalt. Peamine on, et me end iga päev palves Tema ette viime ja lubame Tal näidata meie iseloomu neile omadustele, mis Tema meelest muutmist vajavad. See ongi kõige raskem: paluda, et Tema tahe sünniks, sest minu mina on ikka kange ja pigem mitte nii alistuv, kui peaks olema, aga eks ma pean oma sulatustiiglites koos Jumalaga niikaua istuma, kuni ma hetkelise aktuaalse teema selgeks saan. Ja siis juba järgmisse tiiglisse.
Olen ikka palunud, et oleksin kiire õppija, et ei peaks end kaua praadima, aga eks oma südamekanguse tõttu ma seda endale põhjustan. Viimasel ajal on Jumal mu mõtted viinud lõpuajale ja pean tunnistama, et Ta oskab õigetele nuppudele vajutada, nii et minus on tekkinud soov muuta olukorda, kus parasjagu olen. Nimelt, kui loen hingamispäeva õppetükkidest misjonilugusid, leian sealt harva imelisi lugusid Jumalaga heaoluühiskonnast. Pigem on need erilised lood Jumalaga nendel, kes elavad arengumaades. Miks nii? olen Jumalalt küsinud ja vastuseks saanud, et inimesed heaolu ühiskonnas elavad head ja mugavat elu, neil on kõik olemas, kõik vajadused kaetud ja nad justkui ei vajagi Jumalat nii väga oma ellu, samas kui inimesed džungli savionnis sõltuvad 100% Jumalast ja Tema abist. Milline oht on meil elada selles rikkuse pettuses, kus me saame ise kõikide oma asjadega hakkama! Ilmutuse 3:17: „Sa ju ütled: Ma olen rikas ja mul on vara küllalt ega ole mul midagi vaja. Ja sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti.“
Kas ma ikka olen sellist ilusat ja mugavat elu elades valmis lõpuajal kõigest sellest päevapealt loobuma või on see mulle lõksuks? Igatahes otsustasime abikaasaga oma elu mugavused Jumalale üle anda ja Ta võttis need meilt lahkelt ka ära. Ärge saage valesti aru, see polnud üldse kerge, aga samas nähes, millised õnnistused on Jumalal meile varuks kogu selle kasvamise keskel, on see igati seda väärt olnud. Muidu poleks meil kogemusi Jumalaga, kus meil on null ja Tal on sada. Ja Tema saab hakkama.
Jesaja 41:10: „Ära karda, sest mina olen sinuga, ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen sind tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega!“ Meil on Temaga koos palju rohkem, kui meil muidu oleks iialgi olnud. Roomlaste 6:23: „Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas!“ Milline tõotus!
Me abikaasaga oleme Norras ühe pisikese Sandnessjøeni adventkoguduse liikmed ja tuleb tunnistada, et kõige suurem soov meie elus koguduseliikmetena on osadus. Kuna meil ei ole püsivat pastorit, siis käivad meil külalispastorid umbes kord kuus. Mis veel teeb koguduse kokkusaamised keeruliseks, on hajali elamine. Nimelt selles linnas, kus on meie adventkogudus, elab ainult üks selle koguduse liige. Enamuse liikmete teekond kogudusse võtab aega poolteist tundi ja hõlmab nii auto- kui ka praamisõitu. Lisaks sellele on abikaasa haigus olnud piiranguks, kui palju me oleme olnud võimelised jumalateenistustel osalema. Siinkohal soovin tänada kõiki, kellele Jumal on südamele pannud jutluseid salvestada ja advent.ee lehele üles laadida. Muidugi ka veebijumalateenistus hingamispäeviti on olnud meie hingele palsamiks ja aidanud täita seda osa, millest osavõttu me oleme südamest igatsenud.
Paljud hingamispäevad mööduvad meil pereseltsis, pere jumalateenistuse ja lastetunniga, millele järgneb lõunasöök ning jalutuskäik või uurimisretk Jumala loodud loodusesse. Tänan Jumalat, et Ta meid siia sellise ilusa looduse keskele on toonud. Eriline hingamispäev oli augustikuus, kui meil käis külas kaks adventistide peret Eestist. Oleme Jumalale selle kingituse eest siiralt tänulikud! Samas oli minu ja laste kõige suurem koguduse-kogemus suvel Eestis perelaagris, kus nägime, et on veel palju päris inimesi, kes koos Jumalaga käivad, ja palju lapsi ka. Mis kellegi jaoks on tavaline ja loomulik, võib teise jaoks olla eriline. Meile jättis see igatahes väga sooja tunde südamesse ja ka lapsed meenutavad laagripäevi õhinaga. Südantsoojendav oli ka külastada hingamispäeval abikaasa endist kogudust Pärnus ja kohtuda armsate koguseliikmetega ning nendega koos aega veeta. Võib öelda, et suvel said meie koguduseliikme-tassid Jumala armust ilusti täis ja nüüd on meil rohkem jõudu, et ka meie enda koguduse eest edasi palvetada. See on siiski ju Jumala kogudus, siis peab Tema oma koguduse suurte ja väikeste inimestega täitma, muidugi kui see on Tema plaan. Aamose 5:4: „Sest Jehoova ütleb Iisraeli soole nõnda: Otsige mind, et te jääksite elama!“ Millist imelist Jumalat me teenime!
In English