Kas ma võin koju tulla? Lk 15:1–3, 11–32
Mõtle kollasele värvile. Mis sulle selle värviga seondub? Minule seonduvad kollase värviga guašid, päike, küünlavalgus ning kaminatuli, Rootsi ja Ukraina lipp.
Selles loos on maja, mis on ühe pere kodu. Mis teeb sellest majast kodu? Ise arvan, et kodust teevad kodu inimesed, kes selles elavad, ja meeleolu. Villased sokid ja soojus, head raamatud, Piibel, maitsev toit ja perekondlikud lood. Minu jaoks on see koht, kus võib lihtsalt olla ja kuhu võib üha uuesti ja uuesti oodatult naasta. Kodu on paik, kus võin olla mina ise.
Elas kord üks isa, kellel oli kaks poega. Nendest noorem soovis kolida kodust ära, et alustada iseseivat elu, elu omal käel. Ta soovis muutuse tekitamiseks loobuda kodusest turvalisusest koos kodu heade ja halbade tahkudega, sest maine kodu ja perekond ei suutnud noorema venna igatsusi rahuldada. Küll aga tekitas maine kodu temas lahkumisigatsust.
Seega läks noorem vend isa juurde ja ütles: „Isa, anna mulle kätte see osa varandusest, mis saab minule!“ Sel ajal oli kombeks, et pärandi jagamine toimub alles pärast isa surma. Kui isal oli kaks pärijat, sai vanem pärija kaks kolmandikku ja noorem ühe kolmandiku isa varast. Noorema venna nõudmine jagada vara ära isa elu ajal ja kohe oli kohatu, sest see tähendas oma isa surma soovimist ja isa asjade soovimist, kuid mitte isa enda soovimist. Lähis-Idas eeldati, et isa kihutab poja sellise nõudmise peale minema. Kuid isa ei teinud midagi sellist, vaid jagas hoopis varanduse laste vahel ära. Isa varandus koosnes peamiselt kinnisvarast. Et sellest ühte kolmandikku kätte saada, pidi ta maha müüma suure osa oma maavaldustest, mis omakorda tähendas isa enda elu tükkideks rebimist.
Miks nõustus isa vara laste vahel ära jagama? Arvan, et isa armastas oma last ja oli nõus seepärast kannatama vara jagamisega kaasnevat valu. Suurem osa Jeesuse mõistuloo kuulajatest, kelleks olid tölnerid ja patused, polnud näinud ühtki sel viisil toimivat Lähis-Ida patriarhi. Isa, kes oli lugupeetud ühiskonnaliige, talus kannatlikult suurt teotust ja hülgamist.
Ja juba mõne päeva pärast kogus noorem poeg kõik kokku ning reisis kaugele maale. Noorem vend lahkus isakodust rõõmsas tujus. Milline on rõõmus elu? Leian, et rõõmus elu hõlmab endas usaldust ja kergust. Teadmist, et mind kantakse igas olukorras. Rõõmus elu on lahti laskmine enda tahtmisest ja soovist, et Jumal võiks juhtida mind sinna, kuhu Tema soovib. Rõõmus elu on minule antud koha ja rolli vastuvõtmine.
Kui noorem vend lahkus rõõmsalt kodust, siis millest ta sinu arust unistas? Võib-olla sõpradest ja silmaringi avardumisest. Uutest võimalustest. Elust väljaspool vanematekodu. Ning seda kõike ta tõenäoliselt saigi. Kuid tegelikkuses elas ta ohjeldamatut, rõõmsat ja pillavat elu, kasutades selleks palju raha. Aga kui ta oli kõik ära kulutanud, tuli sellele maale kange nälg ja puudus hakkas temalegi kätte tulema. Sellest tingitult ta otsis tööd mitmest kohast. Lõpuks sai ta töö, mida keegi polnud soovinud: üks sealtmaa kodanik saatis ta oma väljadele sigu hoidma. Ja ta püüdis oma kõhtu täita kõtradega, mida sead sõid, ja ükski ei andnud talle, sest neil endilgi oli kõhud tühjad. Kõtru oli piisavalt sigade jaoks, kuid mitte noorema venna jaoks.
Mida teeksid, kui mõistad, et oled täbaras olukorras? Noorem vend tundis häbi ja piinlikkust. Ta pidi tunnistama esmalt endale oma vigu ja tõdema, et vajab teiste inimeste abi. Ta oli sunnitud möönma, et on ebaõnnestunud. Seakarjase amet ja nälg äratasid temas igatsuse isakodu järele eriti jõuliselt. Nõnda ta tegi väriseva südamega plaani paluda isalt teenijaametit ja otsustas naasta koju. Rohkemast ei julgenud ta unistada. Koduteel meenus talle see, kui kerge südamega ta oli tulnud maale, mis tänaseks polnudki enam võõras. Tagasitee tundus küsimusterohke ja raske, sest ta ei teadnud, kuidas tema tagasitulekusse suhtutakse ja kuidas teda isakodus vastu võetakse ning kas ta saab loa koju naasta.
Ent isa ei olnud unustanud oma poega. Kui noorem poeg alles kaugel oli, nägi isa oma poega ja isa lausa lendas tema poole ning võttis ta südamlikult vastu. Mis tunne nooremal vennal oli? Arvan, et isa reaktsioon julgustas poega, ja ta ütles isale: „Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!“ See oli väga eriline tunnistus, kuna noorem poeg oli oma teoga häbistanud oma perekonda ja kogukonda ning patustanud kogukonna reeglite vastu.
Mis tunne isal oli? Isa ütles oma sulastele: „Tooge kiiresti kõige kallim kuub ja pange talle selga ja andke talle sõrmus sõrme ja jalatsid jalga ja tooge nuumvasikas, tapke see ja söögem ning olgem rõõmsad, sest see mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elavaks, ta oli kadunud, ja on leitud!“ Ja nad hakkasid rõõmsasti pidutsema.
Minu jaoks tähendab tõotus uuest maast ja uuest taevast aiapidu, kuhu kogunetakse tähistama midagi head, kus on valgust ja soojust, innukust ja huumorit ning palju rõõmu üksteisest ja mõtestatud inimsuhetest. Ühe korraliku aiapeo keskmes on tänu, elav muusika koos elava Jumalaga, kes on ükskord uueks loodava kodu Isa.
Aiapidu tähendab osadust ja head peotoitu. Pidusöök on koht, kus minu isu ja kõik meeled – nägemine, haistmine, kuulmine ja maitsmine – saavad täielikult rahuldatud. Minu arvates on Jeesus peorõõmu tooja, tõeline peojuht ja pidude isand, kes kannatas seetõttu, et mind koju tuua. Lisaks võttis Ta enda peale kogu inimkonna kosmilise kodutuse, et mind uude koju lahkelt vastu võetaks. Minu lunastus pole mitte ainult objektiivne ja juriidiline, vaid ka subjektiivne ja kogemuslik. Piibel kasutab lunastusest rääkides meeleaistinguid kirjeldavaid termineid. Seega mind ei ole kutsutud Issanda headusest üksnes tunnistama ja uskuma, vaid Issanda headust ka maitsma ja nägema. Jeesuse lunastus on pidusöök ning kui ma usun ja võtan Tema heateo Püha Vaimu kaudu vastu, muutub see minu südames tõeliseks.
Söömaaeg on igati kehaline kogemus, mis paneb tänu toidule aluse minu jumalasuhtes kasvamisele. Söömine on olemuselt ühistegevus, sest ükski pidu või muu oluline sotsiaalne sündmus ei toimu ilma söömaajata. Kui kutsun kellegi endaga sööma, on see ettepanek istuda üksteise kõrvale, ettepanek veidi lõõgastuda ja teineteist paremini tundma õppida ning sõpruse ja igakülgse heakskiidu pakkumine. Seega pole ajaloosündmuste kõrgpunktiks mitte minu kehatu teadvuse saavutamine, vaid pidusöök uuel maal koos Kristusega. Sellest tulenevalt on mul raske näha kristlikku tõotust uuest taevast ja uuest maast marksistliku oopiumina rahvale. Pigem on siinkohal tegemist aroomisoolaga. Selline on minu ettekujutus uuest taevast ja maast.
Kasutatud allikad:
• Timothy Keller „Pillav Jumal“
• Kaisa Aitlahti, Raili Keränen-Panstu, Aulikki Mäkinen, Riikka Reina „Lattiakuvat katsomuskasvatuksessa ja opetuksessa“
In English