Armust piisab

„Kuid tema ütles mulle: „Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks.“ Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõtrusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale.“ 2Kr 12:9 

Pühakirjas pole imelisemat pöördumise lugu kui apostel Pauluse oma. Kui paljud maailma inimesed ka ei tea Piiblist suurt midagi, siis seda, et ühest Saulusest sai Paulus, teab enamik inimesi vähemalt Euroopas ja sealt pärit rahvaste seast. Ometi ei mõista paljud kristlasedki Pauluse õpetuse põhisisu, mis on tihedalt seotud tema kogetuga. 

Apostel nimetab end patustest suurimaks, kuna ta kiusas taga usurahvast, aga väga tihti ei nimetata selle tagakiusamise vaimulikke tagamaid. Hiljem, juba pöördununa nimetab Paulus ennast tol ajal „laitmatuks käsuõiguse poolest“. Kas siis kristlasena Paulus ei pidanud pühaks ja ei täitnud Jumala korraldusi ja käske ja seadmisi? Loomulikult täitis. Usaldades aga täielikult ja ainuüksi Jeesuse Kristuse armu, täitis ta nüüd pöördununa Jumala seadusi nii, nagu need seadused olid antud kord Siinail ja esitatud koos pühamuteenistuses Jumala tööga taevases pühamus, mida maine telk demonstreeris. Heebrealastele – just heebrealastele – saadetud kirjas seletab Paulus, et maine telk on vaid taevase vari. Nõnda nagu tema endine elu oli vari sellest, mida ta nüüd usuinimesena elas. Muidugi ei tulnud selline südame arusaamine talle kergelt. Ta ei hakanud nõu pidama liha ja verega, vaid kõneles Damaskuse kõrbes kolm aastat üksnes Jumala endaga. Usaldades täielikult tolleaegses Pühakirjas ehk siis Vanas Testamendis kirjapandut, mis kõik oli ja on Jumala Vaimu sisendatud, leidis pöördunud mees tõe Jeesusest Kristusest ja temast sai Uue Testamendi üks peamisi autoreid. 

Uus Testament ei saa olla terviklik ilma Vana Testamendi Moosese, prohvetite ja lauludeta. Pauluse selge sõnum on, et ustavad elasid ka Vana Testamendi kirjutamise aegadel ning enne seda üksnes Jumala armust ja kui nad selle vastu eksisid, siis nad eksisid Jumala enda vastu, nagu Paulus ise oli eksinud Jumala vastu, kuigi ta oli elanud laitmatuna käsuõiguse poolest. Apostel mõistis avalikke patte hukka ka usus elades, aga kaugeltki mitte nõnda, nagu ta seda oli teinud variserina. Kui ta ennemalt oli kirjutanud ja käitunud variserina Jeesuse tähendamissõnas variserist ja tölnerist pühakojas, siis uuestisündinuna oli hukkamõist kaetud armupakkumisega, otsekui pühamu kõige pühamas paigas oli Seaduselaegas kaetud lepituskaanega. Kui ennemalt pidas Paulus end peaaegu et ideaalseks inimeseks, siis pöördununa tundis ta end patustest suurimana, kuigi ta patud polnud olnud samasugused nagu tölnerite patud. 

Pauluse elu näitab kõige enam seda, et ka variserlusest on võimalik pöörduda. Aga seda ei saa teha variseride eneseõigusse jäämisega. Mõlemat ei saa olla. Eneseõigus ja Kristuse õigus ei saa olla ühe inimese sees korraga. On inimesi, kes on püüdnud neid kaht õigust samaaegselt rakendada, aga nad on alati ebaõnnestunud. Metodistikiriku rajaja John Wesley püüdis saavutada oma vaimulikul teekonnal täiuslikkust, aga loomulikult pidi ta ebaõnnestuma. See on samasugune usupuuduse näide nagu Aabrahami koostöö Haagariga või Iisaki puhul Eesavi eelistamine. 

Ärataganemine eneseõiguse suunas on kimbutanud kõiki usukangelasi. Need lood on kirja pandud, et meil Pühakirja troosti kaudu oleks lootust, kui ebaõnnestume. Kuni Damaskuse tee kogemuseni oli näiliselt laitmatu noor mees täielikult ebaõnnestunud. Kui ta hülgas inimeste austuse otsimise Jumala kasuks, siis leidis ta oma hingele rahu. Jah, need, kellega ta enne oli olnud mõtte- ja töökaaslane – vaimulikus sfääris –, hakkasid teda vihkama ja ka kuni tapmissoovini taga kiusama, kuid siis see enam ei lugenud. Ägedameelse variseri südame oli vallanud taevalik õnnis rahu. Ta sai väga suuri ilmutusi, kuid uhkeksminemise vältimiseks oli ta ihu sisse antud vai. Pole täpsemalt kirjas, mis see oli, aga see oli vajalik, et suur apostel kogeks: mina – minu enese mina – pole midagi, Kristus on kõik. Ja seda kuulutas ta elades väliselt kas jõuka või vaesena, kas valevendade hulgas või päris omade juures, sõprade kojas või vanglamüüride vahel. Igal pool laulis ta kiituslaule nagu Filipi vanglas, et tänada imelise armu eest, millest oli temal küll ja millest peab meilgi küll olema.