„Kuidas nad siis saaksid appi hüüda teda, kellesse nad ei ole uskunud? Aga kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud? Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata? Kuidas aga saadaks kuulutada, kui ei olda läkitatud?“ Rm 10:14, 15 I osa
„Paluge siis lõikuse Issandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele!" Mt 9:38
„Ja ma ütlesin: „Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast et ma olen roojane mees huultelt ja elan roojaste huultega rahva keskel; sellepärast et mu silmad on näinud kuningat, vägede Issandat.” Siis lendas mu juurde üks seeravitest ja tal oli käes elav süsi, mille ta oli pihtidega altarilt võtnud. Ja ta puudutas mu suud ning ütles: „Vaata, see puudutas sinu huuli ja su süü on lahkunud ning su patt lepitatud.” Ja ma kuulsin Issanda häält küsivat: „Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?” Ja ma ütlesin: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!” Js 6:5–8
Just need on kirjatekstid, mis mulle alati meenuvad, kui kuulen või loen sõnapaari „mina lähen“.
Jumal on Viljandi kogudust õnnistanud inimestega, kelle südant on puudutanud oluline sõnum, mille Jumal on andnud oma sõnumitooja kaudu: „Kui üldse leidub tööd, mida saaks teistest tähtsamaks pidada, siis on selleks meie trükiste toomine avalikkuse ette, sest nii juhitakse meie kirjanduse kaudu inimesi Pühakirja uurima.“ (Kirjandusevangelism orig lk 7)
Kõik need inimesed, kes seda tööd praegu teevad, on sellega olnud seotud juba aastaid. Küll on käidud üksinda majast majja, külast külla, küll grupiga suuremad asulad ette võetud. Inimeste vastuvõtlikkus on periooditi ja paikkonniti olnud erinev. On olnud aegu, kui peaaegu igas majas on võetud mõni raamat, samuti on kohti, kus peaaegu keegi neid ei soovi. Just selline aeg oli ka mõned aastad enne koroonat. Inimeste huvi vaimuliku kirjanduse vastu oli väga väike ning olime õnnelikud, kui grupi peale mõnigi raamat vastuvõtliku südame leidis. Lisaks raskendas tööd vahendite nappus, kuna kõik jagajad ostsid ise raamatud välja ja siis kas kinkisid või laenutasid neid inimestele. Müügiks polnud meil ametlikku luba.
Siis aga tuli koroona ja olukord muutus täielikult. Kirikud pandi kinni, jumalateenistusi ei lubatud pidada, majast majja käimine ei tulnud enam kõne allagi, kuid ometi oli see aeg, mis suunas inimeste mõtteid tõsisematele teemadele. Kuidas minna tööga edasi? Just siis pani Jumal kahele õele südamesse mõtte hakata tänavatel inimestele raamatuid jagama ja eriliselt käesoleva aja tõde sisaldavat raamatut „Suur võitlus“. Alguses ostsid nad jätkuvalt ise raamatud välja ja siis jagasid neid. Kuna aga inimeste vastuvõtlikkuses oli toimunud tohutu muutus – raamatut „Suur võitlus“ läks kümnete kaupa nädalas, siis otsustasime koguduse nõukogus, et ostame koguduse poolt raamatud välja, et vahendite puudusel ei jääks see töö seisma, sest muud töövõimalused olid sellel ajal piiratud. Ja töö läks edasi suure hooga! Õed jagasid sadu raamatuid ja muudkui jutustasid meile imelisi kogemusi Jumala juhtimisest ja vastustest palvetele.
Sealt edasi tuli mõte tööd laiendada. Meie pastor kirjutas projekti, et saada liidust tasuta väikeseid raamatuid, et sellega innustada teisigi koguduseliikmeid raamatuid jagama. See toimis. Projekt oli kaheosaline. Esimeses osas saime 500 väikest raamatut ja tingimuseks oli, et jagame need ära poole aastaga. Koguduseliikmed olid tõesti innukad ja raamatud said jagatud!
Siis tuli järgmine ettepanek: panna turuplatsile üles telk, milles on üks laud tasuta raamatutega ja teisel laual raamatud sümboolse hinnaga müügiks – turul ju ikka müüakse! Selle mõtte tegime teoks möödunud aasta detsembrikuus. See ettevõtmine toimis samuti, mõned raamatud ka osteti, kuid tasuta raamatuid läks tunduvalt rohkem.
Nii imelik kui see ka tundub, aga praeguseks suureks paisunud hoo raamatute levitamisele andis asjaolu, et ühel hetkel sai raamat „Suur võitlus“ otsa, kuid see on juba omaette lugu. Vahel kasutab Jumal meie äratamiseks ja oma töö laiendamiseks väga huvitavaid teid!
Käesoleva aasta alguses üheskoos palvetades ja nõu pidades panimegi paika selle aasta tegevusplaanid raamatumisjoni valdkonnas. Eesmärk oli jõuda inimesteni seal, kus nad on – talvel rohkem linnas ja suvel rohkem maal. Samuti võtsime eesmärgiks alustada oma kodu ümbrusest ja siis järjest laiendada raadiust – olla kohal seal, kus inimesed kogunevad. Nii me siis käisimegi talvel ja kevadel linnades raamatuid jagamas ja alates mai keskpaigast oma maakonna laatadel. Kuna juuli lõpuks said kõik oma maakonna piirkonnad läbi käidud, siis augustis kaks korda ja septembris ühe korra käisime ka juba naabrite juures. Kokku maist septembrini oleme käinud kolmeteistkümnel laadal.
Meie töö algab palvest! Kõigepealt palume Jumala juhtimist, kuhu minna. Kui keegi teeb ettepaneku, siis kanname ühiselt selle Jumala ette, olles kindlad, et Tema juhib. Ja Ta päriselt juhibki! Nii on meil ka plaanides muudatusi tulnud ja oleme alati selleks valmis. Edasi hakkame palvetama inimeste pärast, kelle juurde Jumal meid juhtida tahab, ja loomulikult enda pärast, et Jumal puhastaks meid kõigest, mis takistab Tema Vaimul meid kasutamast. Oleme ikka ja jälle kogenud, et mitte meie ei tee seda tööd. Seda teeb Püha Vaim ja sellepärast on meie suur hool, et meie sees poleks midagi, mis lahutab meid Jumalast. Raamatus „Kirjandusevangelism“ on väga mõtlemapanev lause: „Vajame töölisi, kes on eelkõige võimelised suhtlema Jumalaga ning alles seejärel inimestega.“ Meie töö algab, kulgeb, lõpeb ja jätkub palvega.
Laadal paneme üles lauad raamatutega nii müügiks kui ka tasuta jagamiseks. Raamatute valik on nii suur, et vaevalt mahuvad kahe laua peale ära! Üks või paar inimest jäävad laudade juurde, teised võtavad kotid täis raamatuid „Suur võitlus“ ja „Ajastute igatsus“ ning lähevad rahva sekka neid jagama. Me ei meelita ega survesta inimesi raamatuid võtma. Alati tutvustame raamatute sisu, et inimesed võiksid teha teadliku valiku. Üllatavalt palju soovitakse raamatuid võtta. Ei ole harvad juhused, kui inimesed on saanud jagajatelt raamatu ning siis tulevad laua juurde ja võtavad veel lisaks teisigi raamatuid.
Südantsoojendav on kohtuda inimestega, kes pisarsilmil kallistades tänavad raamatu eest, öeldes, et nad just praegu vajasid seda. Viimasel laadal septembris tuli noor inimene laua juurde ja rääkides, et loeb Meie Isa palvet, soovis mõista, mida see sügavamalt tähendab. Ta lahkus tänulikult raamatutega „Ajastute igatsus“ ja „Tee Kristuse juurde“. Meie ümber on tõesti väga-väga palju armsaid inimesi, kes igatsevad südames midagi rohkemat, kui see maailm pakub. Nad igatsevad Elavat Vett justkui oodates, et keegi ulataks neile raamatu, mis juhatab teed selle Allika juurde. Need on tõeliselt võimsad kogemused!
Me ei tee seda tööd sellepärast, et näha kiiresti töö tulemusi. Pigem arvan, et tulemusi näeme tõeliselt alles igavikus! Kuid mind isiklikult innustab seda tööd tegema üks lause raamatust „Suur võitlus“ (orig lk 612), kus räägitakse hilise vihma tööst: „Kuulutust ei anta edasi mitte niivõrd tõestuste, kuivõrd Jumala Vaimu sügava veenmisjõu kaudu. Tõendid on juba esitatud, seeme on külvatud ja nüüd tärkab see ning kannab vilja. Misjonäride poolt levitatud trükised on avaldanud mõju; kuid siiski on paljusid, keda tõde sügavalt mõjutas, takistanud mitmesugused asjad tõde täielikult mõistmast ja sellele kuuletumast. /.../ Vaatamata sellele, et saatan püüab kõigiti tõe levikut tõkestada, astub suur hulk inimesi Issanda poolele.“
Praegu on seemne külvamise aeg. Oleme näinud ja kogenud, kui kiiresti võivad olukorrad muutuda. Võivad taas korduda ajad, mil inimesed on sunnitud kodus istuma. Ka elektri- või internetikatkestused pole välistatud. Inimesed on teadmatuses ja hirmul. Just sellistes olukordades muutub suureks väärtuseks raamat, mille praegu Püha Vaimu juhtimisel inimestele ulatame.
Armas õde ja vend! Kui tunned südames, et Jumal tahab ka sind läkitada, et ulatada oma ligimesele tõde sisaldav raamat, siis alandu usus põlvedele, et saada osa Jesaja kogemusest. Siis on ka sinu vastus: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!“
Anne Kalmann on Viljandi adventkoguduse liige
In English