Isekeskis

„Siis rääkisid isekeskis need, kes kartsid Issandat; ja Issand pani tähele ning kuulis ja tema palge ees kirjutati mälestusraamat nende heaks, kes kardavad Issandat ja austavad tema nime.“ Malaki 3:16 

Vana Testamendi viimane sõnumitooja räägib ka Uue Testamendi esimesest. Malaki viitab prohvetile, keda kutsutakse suure Eelija nimega. Õnnistegija nimetas ise Ristija Johannest Eelijaks, selleks, kes pidi Tema enda eel rõõmusõnumit kuulutama. „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal.“ Taevariik oli ja on alati olnud ja saab olema ainult Jeesuses Kristuses. Kõik ustavad sõnumitoojad kõigil aegadel on kuulutanud erinevalt, kuid ikka Temast, usu alusest ja täideviijast. 

Malaki kirjeldab kahekõnet Jumala ja Tema rahva vahel. Räägitakse ka kümnisest ja sellega petmisest. Tol ajaperioodil jäeti ilmselt tihti osa kümnisest tasumata. Ristija Johannese ajaks oli aga pettus võtnud uue ja veel ohtlikuma vormi. Jeesus kirjeldas seda kümnise maksmisena tillist ja köömnest. Variserid, keda suur prohvet defineeris rästikute soona, maksid küll kõik vajaliku, aga nende süda oli pühadusest väga kaugele triivinud, tegelikult valede eesmärkide ja taotluste poolt viidud. Nii Malaki-aegsetel petturitel kui ka Ristija Johannese aegsetel veel suurematel petturitel kui kõikide ajastute nendesarnastel oli ühine joon: maise taotlemine, inimeste austuse taotlemine. Seda tehti ja tehakse erinevates vormides, kuid sisu on ikka ja alati sama. See on kauplemine Jumalaga. Ent Jumal on nii kõrgel, et see üritus kaubelda jääbki ainult ürituseks.

Paulus kirjutas andmise – ja see kehtib ka kümnise kohta, et tuleb anda rõõmsast südamest, mitte sunniviisil. Ka adventkoguduse kord sätestab, et kümnise mitteandmine ei saa olla kogudusest lahutamise põhjuseks. Esimesel pilgul on see nagu Jumalalt röövimise õigustamine, kuid nii see ei ole. Sunniviisil annetamine on veel suurem pettus kui üldse mitte annetamine. Jumal armastab siirast andjat. Mittesiirast Ta heaks ei kiida. 

Kümnise küsimus on üks näide paljudest, kus rästikute sugu tegi Pühakirja ilmselgetest sõnumitest omad erilised ja usurahvale ohtlikud järeldused. Malaki raamat, nagu kogu Pühakiri, kõneleb meile isiklikust ja südamlikust suhtumisest armastuse Jumalasse, kuid ka sellise suhtumise vastandist – külmast ja kaalutlevast arvestamise usust. On ju tõsi, et kui ollakse „laitmatu käsuõiguse poolest“, siis puuduvad inimese elus mõned probleemid, mis on alati seotud n-ö avalike pattudega. Eelkõige pälvivad eneseõiged jõhkardid, keda nii Malaki kui Ristija Johannes taunisid, inimeste teatava lugupidamise. Neil on tõepoolest jumalakartuse ilme. See, et nad südames Tema väge salgavad, ei paista kohe ja alati välja. Tölnerite ja sõjameeste, ilmselt roomlastega kaasajooksikute, olukord inimeste, mitte ümbritsevate paganate, vaid oma usu- ja rahvuskaaslaste arvates oli hoopis teistsugune. Jah, nad olidki patused. Paljud kurnasid omasid raskete koormistega iseenda kasuks. Jumal ei pidanud sellist käitumist iial õigeks ja Ristija Johannes andis korralduse olla rahul oma palgaga ning mitte nõuda midagi ülemäärast, kuid ta ei nimetanud neid rästikute sooks. 

Inimesed tulid Jordani äärde, sest olid kuulnud, et tulnud on uus prohvet. Nad polnud oma eluga sugugi rahul, raha ja ainult raha ei too kellelegi tõelist õnne ja ei toonud neile ka. Tõeline õnn oli ja on tänapäevalgi sõnumis, mille kaamelivillast rüüs mees oli Iisraelimaale toonud. See ei olnud tegelikult üldse uus sõnum. Kõik senised tõelised sõnumitoojad olid sedasama sõnumit edasi andnud. Ristija Johannes ristis Jumala Poja, kuigi Temal polnud tarvis end ristida. Ta lasi seda teha, et „täita kõike õigust“. 

Prohvet Malaki ja Ristija Johannes ulatavad vaimulikus mõttes teineteisele käe, et kuulutada üheselt mõistetavalt: kõik kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud ja kasulik mitmeks otstarbeks. Eelkõige usaldavat – Jumalat usaldavat – inimest troostima. Kõik, kelle nime ei kustutata Eluraamatust, ulatavad kord üksteisele uuel kodumaal käe ja laulavad isekeskis Moosese ja Talle laulu. See tähendab ka kahe kala ja viie leiva sümbolit. Vana ja Uus Testament on üks ja sama sõnum. Need on küll eri ajaperioodidel kirja pandud ja näiliselt võiks Uus Testament olla olulisem, sest see kõneleb otseselt Jeesuse maapealsest elust, kuid Jeesus elas isikuna, Püha Vaimuna ka kõikidel eelnevatel aegadel. Ja elab ka hetkel tollesama Vaimuna ustavate südameis ja reaalselt taevase pühamu kõige pühamas paigas kõike täpselt uurimas. Ta uurib sedasama mälestusraamatut, sedasama Eluraamatut, kus on kirjas need, kes on tunnistanud end taeva ja maa valitseja, kuningate kuninga järgijaks ja Ta ei kustuta ühegi kahetseva eksinu nime sealt raamatust. Uhkete ja ülbetega on teine lugu. Võtkem siis eeskujuks tasane ja alandlik Jeesus, kellest kuulutasid nii Malaki Vanas Testamendis kui Ristija Johannes Uues Testamendis, ja me leiame hingamise oma hingedele.