Mul oli tahe, jõud tuli Temalt

Sõnakuulmine ja meeleparandus panevad Taevast Isa rõõmu tundma, ning õnnistused ja imed ei puudu eal me elust.

„Räägiksin sellest järgmisel korral…“ Meie Aeg september 2022

Ja järgmine kord ongi käes. Ma ei teagi kohe kust alustada, sest kogemusi on selle üürikese kuue aastaga, mil olen kogudusse kuulunud, juba omajagu. Soovin olla julgustuseks, väikeseks lambiks, võibolla ka õpetuseks ja hoiatuseks kõigile, kes tunnevad, et neil on raskusi sellega, kuidas Jumalale sõnakuulelik olla.

Minu esimene raskus olla Jumalale kuulekas oli seotud roojase liha mittesöömisega. Armastasin hiidkrevette, sealiha ja kõike, mida sellest tehti. Mäletan, kui avastasin ühe ülimaitsva salati, mida tehti praetud hiidkrevettidega, siis vandusin, et söön seda elupäevad. No ja šašlõkk ja ribid – pelgalt nende lõhn tekitas isu. Aga siis tuli mu ellu Jumal ja Piibel, ning armastus mõlema vastu. Kui lugesin 3. Moosese 11. peatükki, siis ohkasin väga raskelt, sest pidin loobuma millestki, mis meeldis mulle väga. Kuidas sa loobud lemmiksöökidest? Olin kurb, aga aukartus Tema vastu oli ülisuur ja ma küsisin Jumalalt, ise köögis olles: „Armas Jumal, kas Sa mõtled seda tõsiselt? Kas see kehtib ka täna? Kui see on Sulle nii oluline ja see kehtib ka täna, siis palun aita mind. Ma tahan loobuda kõigest, mida Su Sõna keelab.” Ja pärast seda palvet ma ei suutnudki enam ühtegi roojast liha süüa. Ta tegi nii, et see kraam ei ahvatlenud mind enam. Siiamaani pole ühtegi isu tekkinud, kui olen tundnud vanade lemmikute lõhna. Mul oli tahe, jõud tuli Temalt. Tähendab, see teema on aktiivne ka täna. Eks see tekitas ka teatud probleeme, aga selle nõude järgimine on alati olnud võimalus tunnistada Temast. Tunnistan Jumalast oma toitumisharjumustega.

Teine raskus oli kohvist loobumine. Kuigi Piiblis pole kohvist kusagil juttu, soovisin siiski sellest loobuda. Jumalal võivad olla meile igaühele mõnes asjas personaalsed juhised, kuidas pühamalt elada. Nii paljuga on võimalik keha kahjustada. Kuidas ma ajasin Jumalale sel teemal sõrgu vastu! Jälle miski, mis mulle nii maitses ja hommikuti turgutust ja lohutust pakkus. Kui Jumal tahab meid kaitsta ja hoiatada, siis Ta ei piirdu ühe või paari korraga. Ta kutsub meid palju kordi meeleparandusele, ükskõik kui patused me oleme. Teate, sellest inimmõistusele hoomamatust armastusest olen viimasel ajal Jumalalt lisatunde saanud. Milliseks õnnistuseks see on osutunud! Ent praegu jätan selle teema puutumata. Aga Jumal üritas igati mu tähelepanu kohviteemale viia ja Ta kasutas selleks kõikvõimalikke kanaleid. Üks hetk sa lihtsalt ei saa seda enam juhuseks pidada, et konkreetsel teemal tuleb sulle nii palju materjali sülle. Ma sain jutlusi, teadusartikleid, ja ka Ellen White’i raamatust suutis see teema mulle vastu vaadata, pluss just sel ajal loeti palveõhtul üht raamatut („Ettevalmistus hiliseks vihmaks“), kus öeldi, et need, kes on oma isude ja himude orjad ja rüvetavad Püha Vaimu templit, ei saa osa hilisest vihmast. Kõik! Mul tekkis nii tohutu suur aukartus jälle ja ma läksin südames selle kohviarmastusega Jumala ette ja palusin, et Ta aitaks mul sellest vabaneda. Teate, kuidas muutus mu une kvaliteet? Ma magasin sügavamalt ja vähem. Ma polnud ärgates enam väsinud ja kui hea oli päeval olla! Mälu läks ka märgatavalt paremaks, suutsin rohkem asju meelde jätta. Milline õnnistus! Mul oli tahe, jõud tuli Temalt. 

Kui Taevane Isa ütleb mine, siis kas lähed? Näiteks: mine tagasi kooli ja lõpeta haridustee. Jätsin kooli pooleli kahel põhjusel. Esiteks koolikiusamine ja teiseks arvutimängud. Mind kollitasid toona enesetapumõtted, kuna hoidsin kõike kogetut enda sees. Tahtsin lihtsalt elada, koolis häid hindeid saada ja elust rõõmu tunda. Aga koolis röövisid mu rahu klassivennad ja -õed, kes laamendasid verbaalselt iga päev. Minu ja klassiõe koolikotid visati aknast alla, klassivend sülitas mulle näkku ja vajutas nööpnõela selga.

 Nutsin 9. klassi lõpus rõõmust, kui hoidsin käes lõputunnistust, sest teadsin, et enam ei pea ma nende inimestega ühist teed jätkama. Aga kahjuks hakkas ka edaspidi kool minu jaoks tähendama hirmu ja kurbust. Kaks korda proovisin haridusteed jätkata, aga trauma oli liiga tugev. Mängud on tihti väljapääs reaalsusest. Mina elasin pikslite maailmas rõõmsamat elu kui päriselt. Vähemalt nii ma arvasin. Räägin taustast, et lugeja mõistaks, kui neetult raske oli mul kooli tagasi minna, kui Jumal seda palus.

2018. aasta sügisel läksin kooli ja algus oli väga kurb. Sain matemaatikas vaid „kahtesid“. Nutsin kodus, sest kartsin, et ma ei suuda seda teed läbida. Aga siis tuletas Jumal mulle meelde midagi väga huvitavat! Tn 1:17: „Ja Jumal andis neile neljale noorele mehele igasuguses kirjas ja teaduses tarkust ja taipu…” Jumal oli see, kes tegi Saalomoni targaks! Ja siis ütles Doug Batchelor ühes jutluses: „Ära karda minna Jumala määratud teed. Kui Tema määrab sulle töö, siis Tema tagab ka vahendid. Sina ära muretse millegi pärast.” Jälle, nii palju „kokkusattumusi” ühel teemal. Läksin põlvedele ja palusin Jumalalt tarkust. Hakkasin seda tegema igal hommikul, kui kooli läksin, vahel lausa enne uut tundi. Ja teate, mis sai? Mulle hakkas matemaatika meeldima! Hakkasin saama vaid „neljasid“ ja „viisi“. Polnud asja, millest ma aru ei saanud. Issanda abiga suutsin seda, mida enne ei suutnud. Lõpetasin 2021. aastal gümnaasiumi ja sel päeval valdas mind suur-suur rõõm.
Ma aimasin, et mu haridusel on mõte. Jumalal on mulle veel plaane. Aimdus oli õige!

Kuigi ma proovisin teistele erialadele ülikooli sisse astuda, siis ma lubasin Jumalal sulgeda kõik uksed ja avada vaid need, mis on Tema plaanide kohased. Jumal, Sa oled imeline!

Uskuge mind, Tema, kes on teid loonud, teab ka, mis teid päriselt õnnelikuks teeb. Lubage Tal enda elu täielikult juhtida! Jah, Ta võib teid viia kohtadesse, mida te ise ei valiks, aga kas see oli loogiline, et Noa pidi ehitama laeva mäe otsa, kui inimene polnud veel näinud ühtegi merd? Ja milline oli lõpptulemus? 
Issand suunas mind edasi õppima ja seda samal aastal, mil lõpetasin gümnaasiumi. Tema tahtis mind IT-valdkonda. Käsi südamel, ma polnud eal varem koodi kirjutanud! Enne koolihoonesse sisenemist värisesin autos, nagu läheks poomisele. Ma ei osanud Jumalale palju öelda! Ütlesin ühe palve: „Sündigu Sinu tahtmine.” Kui läksin kandideerima, siis mul oli tunne, et läksin hoopis tola mängima. Sisseastumistest ei olnud hea. Vestlus ei jätnud mingit muljet, kas nüüd läks hästi või ei. Tulin katsetelt ära mõttega, et noh, ma proovisin. Õhtul sain teavituse koolilt. Ise uskusin, et see on äraütlemise teade, aga minu suureks üllatuseks oli see hoopis õnnitluse teade! Ma olin jahmunud. Ütlesin: „Jumal tahab vist, et minust saaks IT-naine.”

Oi kui palju abi ülevalt kogesin esimese õppeaasta jooksul! Seda on tõesti palju ja ma ei saa rohkem kirjutada. Praegu alustan teise ja ka viimase õppeaastaga. Valdan palju erinevaid programmeerimiskeeli ja ma armastan seda ala. Võin end töösse unustada ja tahan anda kõik, mida suudan, sest ma armastan seda tööd. Mina ei teadnud seda enne, aga Tema teadis. Vahest on need kogemused ja läbielud aidanud kedagi olema julgem usaldama Tema juhtimist. Sest Jumala kuulamine = õnnistused, õnnistused ja veel kord õnnistused. 

Kristi Rajandu on Elva adventkoguduse liige