Heategevuslik rahakoguja Lilya Wagner kardab „neid kõnesid”. Pastor helistab ja räägib, et nende kogudus just ehitas kiriku ja soovib nüüd teada, kuidas selle eest maksta. Teine helistaja soovib teada, kuidas vähendada kinnipanemise äärel oleva kooli võlga. Liiga paljud kõned annavad Lilya sõnul märku sellest, et inimesed ei tea, kuidas ja milleks raha koguda.
„Ma ei arva, et see oleks Jumala antud intellekti hea kasutamine,” ütles Wagner, kes töötab Seitsmenda Päeva Adventkiriku institutsioonide filantroopiliste teenistuste direktorina.
Wagneri sõnul ei tea paljud adventkiriku institutsioonid, mida filantroopia üldse tähendabki.
Mõned aastad tagasi ei oldud sellest midagi kuuldud. Täna on see muutunud tavaliseks, sellest räägitakse Wall Street Journalis ning ajakirjas People. Kõige tipuks algas USA telekanalis NBC uus saatesari Filantroop.
Adventkiriku institutsioonide filantroopiliste teenistuste keskus (PSI) rajati 1973. aastal eesmärgiga edendada rahakogumise oskusi ning muuta terviseasutused finantsiliselt stabiilsemaks. Rajaja Milton Murray pidi alguses kõvasti kirikujuhtidele selgitama, et see keskus üldse vajalik on.
PSI on sellest ajast peale laienenud ning pakub abi igale kirikuorganisatsioonile Põhja-Ameerikas. 24. juunil avas PSI uue kodulehe, et pakkuda vahendeid ja koolitust.
Wagner, kes on oma päritolult eestlane, on mitme heategevuslikku rahakogumist käsitleva raamatu autoriks. 25% oma tööajast pühendab ta jätkuvalt Indiana Ülikooli Filantroopiakeskuse tööle, mida peetakse USA juhtivaks programmiks filantroopia valdkonnas. Tal on ajakirjanduse magistrikraad Nebraska Ülikoolist, muusika-alane magistrikraad Andrewsi Ülikoolist ja doktorikraad hariduses.
Olles PSI-s töötanud umbes aasta, andis Lilya Wagner hiljuti intervjuu Põhja-Ameerika adventkiriku peakorteris Silver Springis. Ta selgitas üldlevinud valearusaamu filantroopia alal ning miks pastorid ja koguduse administraatorid peaksid nägema seda lahutamatu osana mittetulundusliku organisatsiooni struktuurist.
Adventist News Network: Mis on filantroopia?
Lilya Wagner: See tähendab ühiskonnas teiste eest hoolekandmist. Kahjuks panevad liiga paljud inimesed rõhu rahale. Fondide kogumine on põnev ühel peamisel põhjusel – asi ei seisa rahas. Asi on selles, mida rahaga saab saavutada. Kui saab aidata ühe noore koguduse kooli, kui saab aidata teostada misjonitööd kuskil maailmanurgas, kui saab viia inimesteni korralikku arstiabi... selles on asi. Raha on lihtsalt hinnasilt millelegi väga väärtuslikule.
ANN: Kuidas on annetamist mõjutanud pärast möödunud oktoobris alanud majanduslangust?
Wagner: Andmeid on erinevaid, kuid üldistades võiks öelda järgnevat: inimesed ei ole annetamist lõpetanud, kuid nad annetavad vähem. Hetkel osa inimesi ütleb, et Põhja-Ameerikas võib 10 000-100 000 valitsusvälist organisatsiooni lõpetada oma tegevuse. Muidugi me ei tea seda kindlalt. Mida me aga teame, on see, et kõige haavatavamad on need organisatsioonid, millel ei ole jätkuvat ja toimivat ressursside kogumise programmi.
ANN: Mis on teie eesmärgid?
Wagner: Me soovime suurendada pastorite teadmisi ressursside arukast kasutamisest. Ma arvan, et adventistidel on hea organisatsioon, hea süsteem. Kuid ma usun, et Issand soovib, et me kasutaksime ka parimat tehnoloogiat. Me lõpetasime just laiaulatusliku küsitluse teostamise. Suur osa organisatsioone, kes võiksid olla meie kliendid, ei tea, et me üldse eksisteerimegi. Loodetavasti pakub meie uus kodulehekülg informatsiooni vahendite kohta nagu meie heategevusliku rahakogumise kursused ja konverentsid.
ANN: Mitmed adventkiriku akadeemiad ja ka paar kolledžit võitlevad oma ellujäämise nimel. Kas tugev heategevuslik programm on vastuseks?
Wagner: Kui ollakse kinnipanemise äärel, ei ole enam aega vahendite kogumiseks. Seepärast ma räägin püsivast, jätkuvast ja organisatsioonilisest kontekstist. See ei tähenda, et vahendite kogumine ei võiks organisatsiooni päästa. Kuid liiga sageli pöördutakse rahaliste vahendite koguja poole siis, kui satutakse hätta – „Oops, me oleme jäänud võlgu” või „Ohh, meie peamine sponsor suri – palgake rahakoguja!”
ANN: Kus siis organisatsioonis peaks olema ruumi filantroopiale?
Wagner: See on suurel määral seotud organisatsiooni üldise toimimisega, nii sisemiselt kui ka väliselt. On neid organisatsioone, kes mõistavad: selleks, et olla head, nagu me tahaksime adventistlikke organisatsioone näha, peab neid samme võtma tõsiselt. Vahendite kogumine ei ole sooloetteaste, see tähendab pigemini koorilaulmist.
ANN: Kas sellise rahakoguja palkamine tasub ennast ära?
Wagner: Kui te palkate ülikooli töötaja või kui palkate pressiesindaja, siis ei küsi: „Kas nad teenivad ise oma palga välja?” See on osa tervest pildist. Sellise küsimisega vähendate rahakoguja väärtust organisatsiooni silmis. Te ei ütleks ju midagi sellist näiteks raamatupidaja kohta. On täiesti ebaõiglane näha vahendite kogumisega tegelevat inimest selliselt.
ANN: Indiana Ülikooli Fundraisingu kool reastab 6 õiget tegurit. Mis need on?
Wagner: Õige isik küsib õige projekti jaoks õigel eesmärgil ja õigel viisil ning õigel ajal õige summa raha.
ANN: Millist tüüpi inimene on sobilik sellesse ametisse?
Wagner: Tehniliselt rääkides, paljud inimesed võivad õppida headeks rahakogujateks. Kuid ma sooviksin näha, et kirikud pöörduksid enam professionaalide poole. Liiga sageli paneme me ametisse kelle eales, kes justkui sobib ametisse.
ANN: Kas filantroopia ei ole kümnise näol justkui sissekodeeritud meie kiriku struktuuri?
Wagner: Vahetevahel me ütleme, et „ma ju annan kümnise ja annetused, mida te veel minust soovite?” Pea iga religioon, mida ma tean, omab ootust või koguni mandaati olla lahke. Enamikul protestantlikest kirikutest ei ole sellist mandaati, kuid on väga tugev soovitus. Ma arvan, et lahkuse printsiip, mille osas Jeesus oli kindlasti eeskujuks, on midagi, mida me liiga sageli ei võta tõsiselt.
ANN: Kust algab pühendumine filantroopiale? On selleks kiriku divisjonitasand või liit või näiteks õppeasutus?
Wagner: Igalt poolt. Kindlasti ei oleks see keskus suutnud jätkata nii pikalt, kui ei oleks Põhja-Ameerika divisjoni pühendumist. Kuid ma arvan, et on veel piisavalt ruumi, et kasvada mõistmises, mis rolli võib see meie kirikus täita. Kirik ja ka terve ühiskond on teinud edusamme. Mõned aastad tagasi polnud filantroopiast midagi kuulda. Nüüd on sel teemal oma TV saade.
In English