Noore koguduseliikme tee on Meie Aja uus üheaastane rubriik. Möödunud aastatel on selle rubriigi nimes samaks jäänud esimene ja viimane sõna, nende kahe vahele on mahtunud sellised sõnad nagu pere, ema, piiblitöölise, isa… Uue aastaringi ajakirjades räägivad oma kogudusse tulemisest ja Jumala tööst enda elus mitte väga ammu kogudusega liitunud inimesed.
Andsin oma elu Jumalale aastal 2016, kui olin 27-aastane. Ristitud sain 2017. aasta suvel. Tunnen end ikka veel väga noorena ja sellepärast tahaksingi jagada oma mõtteid ning kogemusi, mida olen selle kuue aasta jooksul kogenud. Mis küsimused kerkivad sinu peas, kui kuuled sõnapaari noor adventist? Ma ütlen, mis küsimused mul kerkivad. Miks? Kuidas ta elab ja kui kerge on nii elada? On ta oma valikuga rahul? Vastan nendele küsimustele samas järjekorras, nagu need esitasin.
Miks sai minust adventist?
Enne uut elu oli mul palju kogemusi paranormaalsusega. Uskusin vaimude olemasolusse, puutusin nendega tihti kokku ning lisaks soovisin veel saada nõiaks. Mind lummas pimedus ja müstika. Samas ise olin üdini rõõmsameelne ja heatahtlik. Ent ka halastamatu ja kiire kättemaksja oma kiusajatele. Tõesti, ma ei kartnud kellelegi midagi välja öelda, olgu see teisele poolele nii ebameeldiv kui tahes.
Olin varajases lapseeas ka usklik. Sain Jumalast teada tänu lastepiiblile, mille tõi meile ukselt uksele käinud Jehoova tunnistaja. Kirikus ei käinud ma eal ja Jumalat kohtlesin rohkem nagu hädaabiliini. Hülgasin Jumala, kui armusin ühte noormehesse, kes ei kiitnud minu usku heaks. Tal oli seda kerge teha, sest ma polnud eal lugenud Piiblit ega olnud mul ka kogudust, kus vaimulik perekond oleks mind toetanud ja aidanud Jumala Sõnast aru saada. Kuigi mina keerasin Jumalale selja, ei jätnud Tema mind omapead.
Jumal sai mu kätte. Mitte mina ei otsinud Teda, vaid Tema tuli ja kutsus mind. See juhtus 2016. aasta varakevadel, lumigi oli veel maas, kui olin E. korteris ja me valmistusime suurema kambaga ööklubisse minema. Jõime veini, tõmbasime vesipiipu ja kuulasime klubimuusikat. Mind hämmastab siiani, et Jumal otsustas just siis minu juurde tulla. See hetk, mil Ta mind kõnetas, oli oma olemuselt kummaline. Ent nüüd tean, et ükski hetk, et sekkuda meie ellu, ei pruugi Jumalale olla vale.
Olin ära joonud pokaali punast veini ja nautisin juba teist, kui kuulsin äkki häält, mis küsis: „Miks sa mind vihkad?“ See kõlas reaalselt ja võimsalt, ning ma hakkasin otsima hääle omanikku, aga sealsetest inimestest ei kõnelenud minuga keegi. Kõik ajasid omi asju. Siis kuulsin jälle: „Miks sa mind vihkad? Ma ei ole Sulle midagi teinud. Sa isegi ei tunne mind.“
Siis sain nägemuse. Nägin ristisõda, ristirüütleid, kes tapsid inimesi, kes keeldusid „kristlasteks“ saamast. Seejärel nägin inimese kujutletud põrgut, kus piinles lugematul arvul inimesi. Mulle näidati, mida olin ilma mõtlemata, järele kontrollimata aktsepteerinud kui tõde, ning ka seda, et tegelikult oli mu viha Jumala vastu põhjendamatu.
Jumal andis mulle teada mu eksimused ja pakkus võimaluse iseennast mulle tutvustada. Olin nii liigutatud, kuna ma poleks eales uskunud, et Jumal tahaks minusugust patust rotti. Selleks ajaks olin jõudnud päris palju ära proovida ja läbi elada ning elu oli end minu jaoks ammendanud. Teadsin, et enam põnevamaks minna ei saa. Ja siis ütlesin Jumalale: „Võta mu elu ja tee sellega mida tahad.“ Päevapealt lakkasin suitsetamast ja alkoholi joomast. See hakkas mulle järsku nii meeletult vastu, et sellest eemale hoida oli imelihtne. Edasi juhtis Jumal mind just seitsmenda päeva adventistide kogudusse. Sellest ei sooviks ma siin pikemalt rääkida, sest minu täispikk pöördumise tunnistus on kogemuste kotikeses pealkirjaga „Ma olen Jumala oma“.
Kuidas ta elab ja kui kerge on nii elada?
Elan nii, nagu Sõnast välja loen. Ma ei kahtle Jumala Sõnas ja selle ajatus tarkuses ning juhendites. Loen praegu Piiblit läbi teist korda ja ma ei kavatsegi lõpetada selle imelise ja ainulaadse raamatute Raamatu lugemist. Jumala Sõna on täis tarkust igasuguste probleemide tarvis. Ja olgugi et inimene on leiutanud väga keerulist ja hämmastavat tehnoloogiat, millega enda elu lihtsustada, pole see leiutaja ise sugugi muutunud. Probleemid on samad mis tuhat või neli tuhat aastat tagasi. Ikka on inimesel ees samad raskused ja inimese sisemaailma tehnoloogia ei ole lihtsustunud. Armastus, valu, pettumus, kurbus reetmise või kaotuse ees, rõõm edu või oma lähedaste või laste pärast. See kõik on sama, mis oli kaua aega tagasi.
Ja meie perekonnale on tõeliseks õnnistuseks ja rõõmu platvormiks saanud elada ja korraldada oma elu nii, nagu õpetab Piibel ja Ellen White’i raamat „Adventkodu“. Näeme selgelt kontrasti nende vahel, kes nii ei tee ja kelle lapsed ja omavaheline suhe kannatavad maailma soovituste ja õpetuste järgimise tõttu. Loomulikult pole kõik läinud lepase reega. Vanadest harjumustest loobumine ja iseloomu ümber kujundamine on nii tohutult raske. Ja kui ise üksi proovida, siis on läbikukkumine garanteeritud. Ent kui pöörduda jõu ja tarkuse järele seaduste ja õpetuste autori enda juurde, siis muutub kõik. Kas just alati nüüd ja kiiresti, kuid tasapisi. „Kas etiooplane saab muuta oma nahka või panter oma täppe?“ (Jeremija 13:23)
Kõik see tühi vaimu närimine võib ära jääda, kui lugeda hoolikalt Piiblit, sest seal on juhendid, mis näitavad meile, kuidas koos Jumalaga Tema käskudele ja õpetustele kuulekas olla. Sõnakuulmine ja meeleparandus rõõmustavad taevast Isa ning õnnistused ja imed ei puudu eal me elust. Räägiksin sellest järgmises numbris.
On ta oma valikuga ka rahul?
Kui ma saaksin täna võimaluse elus tagasi minna ja alustada otsast, siis minu esimene samm oleks kohe Jumala juurde joosta. Ma otsiks üles seitsmenda päeva adventistide koguduse ja käiksin seal aktiivselt. Kuulaksin rohkem Jumala häält ja teeksin kõike, nagu Tema soovib, sest Tema armastab mind rohkem kui keegi eal suudaks. Tema peab silmas minu õnne, aga ka teisi inimesi mu ümber. Soovin olla väike valgus, mis tooks alati au Temale, kes on kõige autor ja omanik.
Kas need mõtted annavad vastuse küsimusele?
Paraku raiskasin suure osa oma elust enda ja maailma tarkuse järgi elamisele. Kaotatud aega tagasi ei saa, sest aeg peab edasi liikuma. Tema naasmise suunas.
Järele jäänud aja, oma nooruse, oma vara, oma abikaasa ja lapsed ma usaldan Jumala kätesse ning püüan kogu jõust, hingest ja südamest elada nagu Tema, Jeesus, on õpetanud. Loodan igal päeval avastada oma vigu, et Jumala abiga neist vabaneda ja saada oma iseloom valmis taevasteks paikadeks. See võib küll haiget teha – kellele ikka meeldib kuulda, et ta on eksinud, aga tark kuulab noomitust ja parandab meelt. „Siis ütles Saamuel: „On siis Issandal sama hea meel põletus- ja tapaohvreist kui Issanda hääle kuuldavõtmisest? Vaata, sõnakuulmine on parem kui tapaohver, tähelepanu parem kui jäärade rasv.““ (1. Saamueli 15:22)
Kuigi vigade tunnistamine on valulik, meie puudujääkide kasvatamine võibolla veelgi enam, ei loobu ma siiski Jumalast ega sellest uuest elust. Lõppude lõpuks: „Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks.“ (Roomlaste 8:28)
In English