Ärkan vaikse põrina peale. Mitte et see oleks mind eriliselt ehmatanud või üllatanud, kuid tunne on kuidagi veidralt aastakümnete tagant tuttav. Tuttav ajast, mil ma veel kooliski ei käinud. Siis ärkasin suurel suvel vanaema juures olles sageli sellise kärbsepõrina peale. Ja kui silmad avasin, nägin diivani ees oleval kirjul kaltsuvaibal läbi aknataguse suure puu lehtede tunginud päikesekiirte tantsu. See on üks mu turvalise lapsepõlve sügavalt püsivatest mälestustest. Nüüd põristab taas üks kärbes mu magamistoas ja vaibal on samuti sillerdav päikeselaik. Ja mina olen oma tunnetega taas vanaema ja vanaisa juures. Imelikud mälestused ja seosed sel varasel hommikutunnil!
Jään mõtisklema olnu ja oleva üle ja inimeste üle mu elus. Jään mõtlema, kui äraütlemata õnnelik inimene ma olen. Et mul on alati olnud kodu ja mul on olnud ümberringi minu pere ning suguvõsa kõigi oma erinevate eagruppidega. Vanaema, vanaisa, vanatädid ja vanaonu, ema ja isa ja nende õed-vennad ja veel nende lapsed, kes olid toona suuresti minuga samavanused. Ning kui vaatan asjade hetkeseisu nüüd – lisandunud on mu abikaasa ja tema laiendatud pere ja meie lapsed ja lapselapsed… See rida on pikk ja väärikas. Ja ehkki mitmete inimeste maine teekond on otsa saanud, siis allesolevate suhted ja suhtlemised jätkuvad. See on minu perering.
Miks on meile oluline teada, kust me tuleme – ka selles inimlikus mõttes? Jah, me teame, et oleme Jumala lapsed, aga me vajame lisaks veel teadmist oma esivanemaist, ja nende esivanemaist. Miks püüame me hoida järge uute sugulaste lisandumisel, kui keegi abiellub või kui sünnivad uued ilmakodanikud, ja miks pingutame meelde jätta uustulnukate nimesid (mis pole üldse kerge)? Kindlasti pole sugupuu teadmine tänapäeval enam nii oluline, kui oli vanasti Iisraeli rahvale või läbi ajaloo kuninglikele peredele, aga ikkagi. Miks kasulapsena õnnelikuna väga toredas peres kasvanud lapsed hakkavad järsku oma pärisvanemate kohta küsima ja uurima? Miks tahavad nad neid üles otsida isegi siis, kui on juba ette teada, et see taaskohtumine ei too rõõmu? Kas võib üks põhjus olla selles, et see, kust me tuleme, selgitab hästi ka seda, kuhu kuulume? Ehk saame just nii pisutki aimu, miks olen selline, nagu olen, kelle moodi ma olen, kes on „omad” ja milline on minu perering?
Otsime ju vanu fotoalbumeid sirvides tuttavaid nägusid, sarnaseid näojooni, kokkulangemisi kasvus, kehakujus või juuksestruktuuris. Neile „omadele” mõeldes või nendega koos olles märkame tuttavlikku keelekasutust või tuntud reageerimisviise, häält, istumist-astumist, naeratust, olekut. Kui perre sünnib laps, uuritakse kohe, kelle moodi ta on. Ema? Isa? Või hoopis tädi nägu ja vanaema naeratusega? Ja lapse kasvades anname talle kas tahtlikult või vahel ka ise seda teadmata edasi meile omased käitumisnormid, väärtused, suhtumised, hoiakud, arusaamad ja palju muud. Me anname talle aimu sellest, mis meie pereringis on tähtis ja mis mitte. Me õpetame talle meie ringpere toimimist ja tema kohta selles. Ja siis võibki juhtuda, et kui lapselaps on vanaema juures külas ja seal heliseva telefoni vastu võtab, saab ta kohe pärast tervituslauset teiselt poolt vastu pika jutu, justkui oleks ta iseenda vanaema. Alles hiljem selgub, et lapselapse ja memme hääl ning vastamisviis olla olnud äravahetamiseni sarnased. Ühest küljest naljakas, teisalt väga soe kogemus.
Kas oleme hoomanud, et sellesse pereringi kuulumine on eesõigus? Rikkus. Tagala. Turvavõrk. Kui suur rikkus ja kui kindel tagala, oleneb aga suhetest selles pereringis – nii suhetest peres kitsamalt kui ka suguvõsas laiemalt. Ja siin on meie isikliku panustamise koht, sest selle pereringi ehitus ja tugevus oleneb igast selle liikmest.
Mõelgem: kui head on minu suhted vanematega? Vanavanematega? Kuivõrd ma neist päriselt hoolin? Kuivõrd olen valmis neile oma aega kinkima? Milline on minu panus suhetesse oma õdede-vendadega? Kas räägime omavahel mõnikord ka lihtsalt niisama? Kas helistan neile selleks, et öelda – kui hea, et sa mul olemas oled? Kas jagame omi ja tema (või nende) koormaid? Millised on minu ja laste suhted? Kas meil on millestki rääkida ka väljaspool argielu probleeme? Milline vanavanem ma olen? Milline tädi (või onu) ma olen? Kas olen kõikide nende kallite jaoks olemas siis, kui neil on abi vaja? Kas mõtlen neist inimestest hästi? Kas tahan neid rõõmustada? Kas ma tahan selles pereringis oma koha peal väärikalt ja tugevalt seista? Vaid nii saab kujuneda ringpere – kuhu kõik tunnevad end kuuluvat, kus nõrgemad on tugevamate poolt ümbritsetuna kaitstud, kus inimlik abi on käeulatuses kasvõi kell kolm öösel.
See pole üldsegi filosoofiline targutus. See ongi päris elu ja sellisele pereringi väärtustamisele kutsub meid üles ka Jumal. Tuleb ju tuttav ette: Armastage üksteist! Kandke hoolt üksteise eest! Austage oma vanemaid! Rääkige oma lastele! Selle ringi väärtustamisest kõneleb ka tõsiasi, et me koguduses üksteist õdedeks – vendadeks kutsume. Õde-vendlus on ju midagi enamat kui kaks juhuslikult kõrvuti samale teele sattunud inimest.
Niisiis on ka kogudus kui perering ja ringpere. See tähendab, et koguduse eakad on meie kõikide vanaemad-vanaisad vaimulikus mõttes. Ja ka nemad võivad mõnikord abi vajada või ärakuulamist igatseda. Koguduse noored on meie koguduse tulevik ja neil on vaja kogeda, et nad on olulised ja eestpalvetes Jumala ette kantud. Koguduse lapsed – kes isegi siis, kui nad mõnikord lärmi teevad, on armastatud, hoitud ja oodatud. Sest just sellises koguduse pereringis ja ringperes saab inimene end kõige paremini tunda, kasvada ja areneda ning Jumalat tundma õppida.
Seega on meie kõikide ühine hool, et keegi ei tunneks end kõrvalejäetuna või väljatõrjutuna, sest muidu on ring katki. See on meie hool, et teenistusel pakutav tooks hingekosutust nii suurtele kui väikestele, nii eakatele kui noortele, nii neile, kes armastavad „musta lauliku laule”, kui neile, kel lemmikuks uuemad viisid. Sest mitte vorm pole oluline. Oluline on hoopis olla Jumala ligiolekus südames ühtse ja kokkukuuluva kogudusena, otsekui perering. Oluline on olla terve tugev ringpere, et keegi ei läheks kaduma.
Ja kui nüüd keegi tunneb, et ta väike või suur perering – olgu siis kodus või koguduses – on laiali lagunemas või selle piirid hajusaks muutumas, siis saab ometi midagi teha. Me saame tunda siirast huvi oma pereliikmete käekäigu vastu. Saame leida segamatut aega rääkimiseks – jagamiseks ja kuulamiseks. Saame märgata abivajadust ja pakkuda abi. Saame andestada aastatetagused või ka värskemad vääritimõistmised või vääritiütlemised. Saame paluda andeks ligimesele liigategemised. Või otsida üles inimesed, keda pole ammu näinud. Helistada. Saata sõnum või sõbrakutse. Rääkida Jumalaga neist, kellega ei oska otsest kontakti leida. Paluda Jumalal asendada oma südames kriitiline meel ja teravad sõnad päriselt hoolimise ja armastusega. Siis on peagi perering nii kodus kui koguduses taas terve, toimiv ja elav. Teie… meie… hüvanguks ja Jumalale auks ning kõikidele rõõmuks.
PS. Olen sellele kärbsepõrinale väga tänulik. Muidu ehk polekski ma märganud kuiväga rikas ma olen.
In English