Alfred A. Montapert on kirjutanud sellest, kui erinev oleks elu, kui midagi oleks tehtud teistmoodi. Tema kirjutas oma alljärgneva mõtte SINA-vormis, mina kirjutasin tema mõtte ümber MINA-vormi. Kirjutasin selle ümber sooviga muuta see isiklikumaks ja ärgitada lugejat mõtlema pigem sellele, mida mina saaksin edaspidi teisiti teha, mitte niivõrd sellele, mida keegi teine on valesti teinud või tegemata jätnud.
Sõna KUI on sageli väga suure tähtsusega.
Mõtle, kui erinev oleks olukord siis…
…kui ma vaid oleksid vait olnud.
…kui ma oleksin head nõu kuulda võtnud.
…kui ma oleksin olnud kannatlikum.
…kui ma oleksin vabandust palunud.
…kui ma oleksin käitunud ettevaatlikult ja mõistlikult.
…kui ma oleksin hoidunud sellest halvast investeeringust.
…kui ma oleksin rohkem kaastunnet üles näidanud.
…kui ma oleksin iga päev harjutanud.
…kui ma oleksin selle õnnetuse ära hoidnud.
…kui ma oleksin varem alustanud.
…kui ma ei oleks võlgadesse sattunud.
…kui ma oleksin alati õigel ajal kohal olnud.
…kui ma oleksin konkreetselt ära öelnud.
…kui ma oleksin end vaos hoidnud.
…kui ma oleksin selle üles kirjutanud.
…kui ma oleksin õige sõna öelnud.
…kui ma oleksin mõõdukalt söönud.
…kui ma oleksin koju jäänud.
…kui ma ei oleks seda ära vusserdanud.
…kui ma oleksin olnud töökas.
…kui ma oleksin oma tervist hoidnud.
…kui ma oleksin oma viga tunnistanud.
…kui ma oleksin lihtsalt nõustunud.
…kui ma oleksin iga päev palvetanud.
…kui ma oleksin kindlaks jäänud.
…kui ma oleksin heldemalt andnud.
…kui ma ei oleks olnud kangekaelne.
Neid meie elu kui-sid võiks küllap igaüks hulganisti lisada, kuid me ei saa selle tagantjäreletarkusega minevikku muuta. Küll aga saame nende kui-de abil oma järgmised päevad paremateks muuta, kui me eilsetest tegematajätmistest õpime. Seetõttu pole ka Piiblis kirjas ainult võidukad kogemused, sest sel juhul poleks meil Jumala andestuse, pika meele, armastuse ja kannatlikkuse kohta midagi õppida. Üks sellistest kui-lugudest on kirjas Joosua raamatu 9. peatükis, kui gibeonlased tulid Iisraeli rahva juurde oma kulunud jalatsite, kuivanud leiva ja lõhkenud viinalähkritega, väites, et nad on kaugelt tulnud ja soovivad Iisraeli lastega lepingut teha, et nad elama jäetaks. Joosua 9:14 loeme saatusliku salmi: „Siis mehed võtsid nende teeroast ega küsinud nõu Jehoovalt.“ Kui nad oleksid Jumalalt nõu küsinud, siis oleks gibonlaste pettus olnud paljastatud.
Ja vastupidine kogemus Nehemja elust, kui ta seisis Pärsia kuninga ees oma südame kurbuses Jeruusalemma pärast, mis oli varemetes. Ne 2:4–6 loeme: „Siis küsis kuningas minult: „Mida sa nüüd soovid?" Aga mina palusin taeva Jumalat ja ütlesin kuningale: „Kui kuningas heaks arvab ja su sulane on sulle meelepärane, siis läkita mind Juudamaale mu vanemate haudade linna, et ma saaksin selle üles ehitada." Siis küsis kuningas minult, kuninganna istudes tema kõrval: „Kui kaua su teekond kestab ja millal sa tagasi tuled?" Kui ma nimetasin temale vastava aja, siis oli see kuningale meele järgi ja ta läkitas mind.“
Meil on tavaliselt nädalavahetustel külas minu tütre lapsed. Ühel pühapäevahommikul hakkas varakult peale nende me-tahame-süüa-jutt. Tavaliselt oodatakse hommikusöögiks nn Pipi pannkooke, see tähendab ülepannikooke, mida ma ka vahel Pipi kombel pannilt õhku visates ümber pööran. Ma teen pannkoogitaigna tavaliselt šeikeri sisse, sest seal taignat segades saab tükid taignast kergesti ära. Šeiker oli parajasti segamata taignamaterjali täis ja seisis pliidi kõrval, kui ma žestikuleerides (ja seda ma teen sagedasti ja hoogsasti) selle sealt ümber tõmbasin. Kuum pliidiplaat sai kärssavat jahu täis, mööda kapi seina voolas alla muna ja piima segu, mis moodustas põrandal korraliku lombi. Tekkis paras segadus, lastel oli lõbus ja nad tõid ruttu telefoni, et see lõbus õnnetus jäädvustada.
Ja siis selgines mulle äkitselt selle segaduse põhjus: hommikupalve oli jäänud tegemata. Kui me vaid oleksime kõigepealt palvetanud. See oli selline ääretult tilluke, aga lastele hästi meeldejääv segadus ja järgmistel hommikutel oli kõigil meeles, et enne päevatoimetuste juurde asumist tuleb seista Jumala trooni ette ja paluda õnnistust ja kaitset. Nii võib selline maailma hädadega võrreldes väga tilluke kogemus hoida laste meeles vajaduse palvetada.
Kui paljud asjad meie ja meie lähedaste elus oleksid teistmoodi, kui poleks neid rohkeid kui- ma-ometi-oleksin-teinud-tõdemusi. Milline oleks meie elu siis? Seda ei tea meist keegi. Meid siia maailma tuues ei planeeri Jumal meile patuteed, kuid Ta teab lõppu algusest (Js 46:10) ja seega ka meie valesid valikuid ning ootab võimalust meid sõltumata meie tegematajätmistest ikkagi edasi juhatada – kui me oleme aru saanud, et oleksime võinud teisiti toimida.
Jumal ei süüdista meid meie mineviku eksimustes, kui me oleme neist aru saanud ja neid kahetsenud, ja ka meie peaks seda tegema. Meie võime läbitud teest õppida. Tema on valmis meiega edasi astuma. Jeesus on lepitus meie ja kogu maailma pattude eest (1Jh 2:1, 2) ning Tema armastuse suurusest tunnistav ohver Kolgatal ütleb meile alati, kui me seda näeme, et Jumal tahab meiega ära leppida. Ta ei sunni meile oma tahtmist peale, aga soovi korral on meil võimalik Tema tahet mõista ja täita, sest Jumal on seadnud asjad nii, et meil on võimalik riietuda Kristuse õigusega, mis teeb meid sõnakuulelikuks kogu Jumala tahtele ja meil pole enam vajadust tagant järgi tunnistada: Kui ma vaid oleksin…
Sa lubad mul minna,
kui mul jalgades rutt
ja hing ihkab tühiseid teid.
Sa lubad mul minna,
kuigi kurgus Sul nutt,
kurbust kuninglik süda on täis.
Sa lubad mul minna,
sest Su armastav meel
mind vägisi hoida ei saa,
kuigi torman just sinna,
kus porisel teel,
võin kergesti kukkuda.
Sa lubad mul minna
ja ootama jääd,
et raugeks mu rahutu kihk,
et saaks haarata taas
minu määrdunud käe
Sinu naelaarmides pihk.
In English