Muutused on imelised. Muutused on kohutavad. Kumb väide kehtib, kui asi puudutab kogudust?
Muutused? See on kohutav!
Minu kaugetel lapsepõlveaastatel oli uude koju kolimine äärmiselt tülikas märk pidevast muutusest. Isa ei palganud kolimisfirmat ega rentinud suurt autot. Me eelistasime seda, mis meil olemas oli – oma versiooni suurest autost ehk kahe hobusega veetav pikk käru. Kui majad ei olnud teineteisest kaugel ja reis oli lühem, kasutasime lühemat vankrit, mis oli meie versioon pereautost. Ma vihkasin neid mõlemat – mitte hobuseid ega eesleid ega nende juhti, vaid muutuste valu oli see, mida ma ei suutnud taluda. Muutus oli pidev ja muutus oli valus.
Muutused? See on imeline!
Ma ei ole üldse kindel, kuidas või millal see juhtus, kuid minu meeleheide muutuste osas – selline, mida just kirjeldasin – on täielikult kadunud. Ma tean vaid seda, et kui mul oleks võimalus, sõidaksin praegu hobuvankriga, venides kolm kilomeetrit tunnis, kasvõi ümber maailma. Ma alistuksin sellele tundele, et olen kinni jäänud, koos oma armsa naise Lenaga, me vaataksime neid rahvahulki lennujaamades, kes on lõksu jäänud mingi tehnilise vea (inimeste tegu) või halva ilma tõttu (Jumala tegu). Hobuvankrid on vahetatud lendamismugavuste vastu. Lennuk sõidab üle 800 km tunnis ja me saame istuda samal ajal akna all – reisil kaugete linnade, maade või mandrite vahel.
Muutused – hääled, mida võid kuulda
Minu esimene mure muutustega heidab väga vähe valgust minu filosoofilisele arusaamale muutuste suhtes, pigem näitab see minu suhtumist sotsiaalsesse suhtlemisse ja/või reisimisse. Ma olen tähele pannud, et vestlused, mis puudutavad muutusi minu koguduses, võivad tõusta väga kõrge temperatuurini – isegi enne, kui keegi oleks määratlenud, mida „muutuste“ all silmas peetakse. Hiljuti küsisime inimestelt koguduse ja muutuste kohta ning saime panoraami erinevatest vastustest ja erinevatest koguduse segmentidest – võrdselt olid esindatud mehed ja naised, erinevad põlvkonnad ja rahvused. See artikkel peegeldab saadud vastuseid ning mõtiskleb, mida „kogudus“ või „muutus“ tähendada võiks.
Need on kirglikud vastused. Ilmselgelt me hoolime oma kogudusest. Mõtle sellest häälte kogumist kui meie standardsest häälest kogudusest, kui sa räägid või kuuled iseenda mõtteid oma kogukonna häälte kaudu. Seekord on tegu interaktiivse harjutusega Adventist Review lugejate ja ajakirja toimetajate vahel.
See valik, mida sa siit loed, võib, kuid ei pruugi peegeldada sinu enda mõtteid. Kirjutajad, kelle mõtted on siin avaldatud, on märgitud vastavalt sellele, missuguses valdkonnas nad tegutsevad või kuidas nad ise eelistasid.
Kui see on sinu esimene kord osaleda muutusi puudutavad dialoogis, siis ei tohiks see jääda viimaseks. Loodetavasti kannab selline vestlus head vaimulikku vilja ning me hoolitseme oma pidevalt kasvava koguduse eest, muutudes ise kollektiivseks tunnistuseks igavesest kirkusest ja aust, mis peagi meis avalikuks saab (Rm 8:18).
Lael Caesar on Adventist Review toimetaja
In English