Võõral pinnal

Kuidas me võime laulda Issanda laulu võõral pinnal? Ps 137:4

Vangipõlvemaal Paabelis kuulutasid 70 aasta kestel taeva ja maa Looja sõnumeid nii oma rahvale kui nende vangiviijatele kaks Piibli prohvetit: Hesekiel ja Taaniel. Esimene vangide seas, teine otse vangiviijate õukonnas. Jumal soovis siis ja soovib ka praegu päästa kõiki inimesi. Jumala rahval, olgu ta siis kodumail või vangipõlves, on eriline kohustus, mida paganatel ja nende juhtidel pole: Jumal valis ja valib oma esinduskogu välja misjoniülesannet täitma. 

Esimeste vangipõlveaastate perioodil eksisteeris veel ka kuningriik ja selle keskmes tempel, kuid Jumala omad olid oma templi, millele nad lootsid, hoopis rüvetanud. Jumala rahva preestrid ja ka prohvetid valitsesid selle asemel, et Jehoova karjamaa lambukesi hellasti karjatseda, neid ülekohtu ja vägivallaga, mille põhjuseks oli, et nad kummardasid ebajumalaid, „igaüks oma kuju kambris“, samuti selg altari poole päikest ja naised nutsid Tammust. Samal ajal peeti end äravalitud rahvaks, paremaks kui teised, kuigi Jumal oli prohveti kaudu öelnud, et nad ei täitnud isegi mitte paganate seadusi. Vast on mõeldud siin neid okupeeriva Paabeli riigi seadusi, mille täitmise kohustuse oli Sidkija vandudes enesele ja oma rahvale Jehoova nimel võtnud. 

Jumal ja tema sõnumitooja Hesekiel küsisid: „Kas pääseb see, kes nõnda teeb? Kas pääseb lepingumurdja?“ Mässumeelsus, mis oli omane vangide sugulastele kodumaal, oli omane ilmselt ka vangidele. Ikka peeti end paabellastest paremaks ja korralikumaks. Kas aga nii suhtusid oma vangistajaisse Jumala sõnumitoojad? Kaugeltki mitte. Meenutagem, kui alandlikult ja vaikse ja tasase meelega tunnistasid oma Jumalast noor Taaniel ja tema sama noored sõbrad algusest peale. Kuidas nad ei põlanud ümberkaudseid paganaid, vaid püüdsid neid terve oma elu jooksul vaikse tunnistajana õigele teele juhatada. Taaniel oleks võinud päästa ainult iseennast, aga ta muretses ka oma kaasõpilaste ja -töötajate pärast. Ja eriliselt ka kuningas Nebukadnetsari pärast. Kui imelised tunnistajad sai maailmariigi valitseja enda lähedusse! Muidugi tasus ta neile kuningale omasel viisil. Sõbrad olid kõrgetel kohtadel Paabeli linnas ja õukonnas, kus neid varitsesid küll ka suured ohud, aga kus oli imeline võimalus anda tunnistus oma erilisest Jumalast, kes oli ja on kogu maailma Jumal.

Kuningas Nebukadnetsar võttis südamesse Looja sõnumi, kuigi alguses püüdis sõnumit edasi anda just nõnda, nagu seda ei tohiks teha – kuninglike korraldustega. Rünnakud ustava Taanieli usule jätkusid kogu tema eluaja. Ometi usaldas prohvet ja ühtlasi Paabeli riigimees kogu südamest Jumalat. Kui ta pani tähele aastate arvu – 70 vangipõlveaastat olid möödumas –, siis ei hakanud ta sugugi märkima enda ja kaaslaste õigeid tegusid, mis olid olemas, vaid ta tunnistas enda ja oma rahva süüd ja mannetut olukorda Jumala püha seadusega võrreldes ja jäi lootma üksnes Jehoova armule ja halastusele. See väga vana mees sai erilise tunnustuse, millist pole kellelegi teisele kunagi antud: ta sai ajaliselt täpse prohvetikuulutuse juba Eedenis tõotatud Messia, meie Õnnistegija Jeesuse Kristuse tulemise kohta. Vaevalt oleks ta midagi natukenegi taolist kogenud, kui ta öelnuks Jumalale: vaata, kui õigesti ma olen elanud. Ei, tema õigesti elamine oli Jumala töö tema südames. Suur Jumal võib selle töö teha meist igaühe südames, parandades meid igal päeval ja aste-astmelt, viies meid edasi pühitsuse teel. 

Nii Taanielile kui ka Hesekielile ilmutati sama sõnum, mille nad pidid edasi andma. Tempel Jeruusalemmas oli küll peaaegu hävitatud, aga meie Jumal ei ela kätega tehtud hoones, vaid taevases pühamus, kus otsustatakse kõikide inimeste ja kõikide rahvaste lõplik elukäik. Nebukadnetsargi pidi oma vägevusest ja ilmsest tarkusest hoolimata veetma hulga aega metsloomade hulgas, et mõista: taevas valitseb. Jumal on üle kõige ja kõikide. Ka meie peame seda mõistma!