Peakonverentsi (PK) aastakoosolekul esitas oma aruande 9. oktoobril peasekretär Erton Köhler, kes alustas meeldetuletusega sellest, mis on seitsmenda päeva adventistide eesmärk lõpuajal. Meie eesmärk adventistidena on „kuulutada kuningriigi evangeeliumi kogu maailmale,“ meenutas Köhler kuulajaile. „Täna on 6% meie koguduse liikmeskonnast Põhja-Ameerikast, ülejäänud 94% mujalt maailmast.“
PK arhiiviosakonna juht David Trim rääkis liikmeskonda puudutavatest arvudest ning võrdles neid viimase 15 aasta lõikes. Enne COVIDi-pandeemiat liitus kogudusega aastati üks miljon inimest, kuid 2020. aastal vähenes see liitumiste arv 800 000-le, mis on madalaim arv alates 1997. aastast. 2021. aastal ületas liitunute arv taas miljoni piiri ja kasvas koguduste rajamine ning misjonitöö.
2020. aastal rajati 1736 uut kogudust, Trim nimetas seda pandeemiaaja imeks, kuid see arv oli 29% väiksem võrreldes COVIDi-eelse ajaga.
Trim ütles, et samasugused numbrid ei kehti kõigis valdkondades. Kümnis on tõusnud tagasi pandeemiaeelsele tasemele, kuid annetused mitte, need on oluliselt vähenenud, näidates, et koguduseliikmete valmisolek toetada koguduse programme ja misjoniprojekte on vähenenud.
Trim rõhutas oma ettekandes üht erilist tõika. 1922. aastal annetasid koguduseliikmed peaaegu sama palju, kui nad tõid kümnist. Viimase saja aasta jooksul on nende summade vahekord muutunud. Täna moodustavad annetused võrreldes kümnise summadega ühe kolmandiku.
Teine muutunud valdkond on liikmeskonna kaotuses. Alates 1965. aastast on 42% ehk 4 inimest 10st kogudusest lahkunud. Vastavalt kogutud andmetele on enamus neist inimestest lahkunud ilma, et nad oleksid teinud sellekohast teadlikku otsust.
Gerson Santos PK sekretariaadist sõnas, et koguduse liikmeskonna säilitamisel võib abiks olla jüngerlus. „Kohalike koguduste eesmärk võiks olla sooja ning hooliva keskkonna loomine, milles noored, täiskasvanud ja külalised tunnevad, et neid armastatakse ja toetatakse.“ Sekretariaat on koostöös teiste tööharudega töötanud välja strateegiaid ja vahendeid, et aidata kogudusi liikmeskonna jüngerluse toetamisel.
Adventis Missioni juht Gary Krause näitas oma andmete põhjal muutusi meie koguduse misjonitöös. Andmetes võeti arvesse kasvavat rahvastikku, vananevat rahvastikku, rahvaste rännet ja linnastumist. Trim näitas ära ka ajaloolised suundumused misjonitöös. Ta selgitas, et adventkoguduse kuldne periood välismisjonis oli II maailmasõja järgsetel aastatel – 1946–1970, mil välismisjonäridena saadeti välja 7385 misjonäri. 1969–1970 saadeti teenimistööle 970 uut misjonäri – see on suurim selline arv, mis adventkoguduse ajaloos kahe aasta kohta on ette näidata.
Trim sõnas, et see töö sai võimalikus tänu koguduse juhtkonna, õpetajate, meditsiinijuhtide ja koguduseliikmete ühistele jõupingutustele.
Köhler usub, et võttes arvesse neid enneolematuid aegu ja võimalusi, seisab adventkoguduse ees pealtnäha võimatu missioon. „See missioon on võimatu, kui me võtame selle enda peale, kuid Püha Vaim ja hilise vihma väljavalamine muudavad selle kindlasti võimalikuks. Selle lootusega läheb ülemaailmne kogudus edasi strateegiliselt, et töötada tõhusalt ja koostöiselt Jumalaga, et jõuda paikadesse ja inimesteni, kelleni me veel jõudnud ei ole.“
Köhler tuletas aastakoosoleku saadikutele meelde 1964. aastal aastakoosolekul kõnelenud Walter Beachi sõnu: „Me oleme maailmamisjoni kogudus, mitte lihtsalt kogudus, kellel on kogu maailmas oma missioon.“ Beach töötas aastatel 1954–1970 PK peasekretärina.
Köhler lisas, et samal ajal, kui me läheme edasi, peame meeles pidama, et „seitsmenda päeva adventistid ei ole ellu kutsutud olema misjonäride parkimisplats, vaid õhkutõusmiskeskus. Me peame usus edasi minema.“
In English