Iga lein on valus – abikaasa, lähedase inimese, sugulase, sõbra... kaotus toob südamesse leina ja valu. Aga kui oled aastates ja sinuealised sinu ümber, kas või sinu naabrid või lihtsalt võhivõõrad, kaovad silmapiirilt, saad ikka valusa südametorke: olen ehk mina järgmine? Nooruses polnud kunagi selliseid mõtteid. Elu tundus ju igavikulisena!
Laste, noorte, keskealiste lahkumine elavate keskelt on tavaliselt seotud mingi traagilise põhjusega. Aga kui muldvana läheb manalateele, siis tundub see kuidagi loomulikuna.
Kuid millisesse kategooriasse kuulub sõbra lahkumine? 5. mail olin kauaaegse sõbra Johannes Kasaku matusel Võrus. Saime tuttavaks viiekümnendendate aastate algupoolel ning alates sellest ajast algaski meie sõprus peaaegu 60 aastaks. Alguses poissmeestena. Aga isegi elustaatuse muutumine ei mõjunud meie sõprusele negatiivselt, vaid hoopis süvendas seda. Sageli ringlesime tema kolmerattalisega mööda käänulisi Võrumaa teid, külastades ja lohutades hajaliolevaid Võru adventkoguduse liikmeid või tähistades märkimisväärseid sündmusi koguduse elus. Johannes oli väga misjonimeelne inimene, vahest isegi oma pere arvel. Teda võis kõiges usaldada! Neljateistkümne aasta pikkune teenistus pastorina Võrumaal oli minu jaoks eriti meeldejääv tänu Johannesele ning tema perele.
Olin tema matustel sõnatu ning murtud. Nutt kippus peale, kuigi väidetakse, et mehed ei nuta. Aga isegi Jeesus nuttis oma sõbra matusel. Öeldakse, et Jh 11:35 on lühim salm Piiblis: „Jeesus nuttis!“ Tõelise leina jaoks polegi vaja palju sõnu.
Ka legendaarne juutide kuningas Taavet, kes elas pisut enam kui tuhat aastat enne Kristust, leinas sügavalt oma sõbra hukku lahinguväljal. Nende sõprus algas Koljati surmasaamise päeval. „Oli Joonatani hing nagu ühte köidetud Taaveti hingega ja Joonatan armastas teda nagu oma hinge“ (1Sm 18:1). Kui Joonatan lahingus langes, kirjeldas Taavet oma leina sügavas laulus (2Sm 1:17–27). Eks sõbra kaotus õpetab meid seda üllast suhet tõeliselt hindama, isegi kaotuse järgselt.
Jeesus ütles oma jüngritele, et nad on Tema sõbrad: „Teie olete mu sõbrad...“ (Jh 15:14). Kuid Ta hoiatas, et nende sõprus saab allutatud rängale katsumusele. Sõprus vajab testimist. Jeesus ütles, et neid ootab jahmatavapanev katsumus isegi usu kaotamise võimalusega: „Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse,“ ning lisas öeldule midagi, mida vajab igaüks meist kaotuse hetkedel: „Minu isa majas on palju eluasemeid. Kui see nii ei oleks, kas ma oleksid teile ütlenud: „Ma lähen teile aset valmistama.“? Ja kui ma olen läinu ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid enese juurde, et teiegi oleksite, kus mina olen.“ (Jh 14:1–3) Selle lohutuse lõpuosa pole ju veel Jeesuse sõpradele täitunud ja seepärast see trööstib ka meid. Sõbrad taaskohtuvad alles Jeesuse taastulekul, et mitte enam iialgi lahkuda.
Hindame olemasolevaid sõpru ning kui nad meie kõrvalt kaovad, oleme kindlad usus, et taaskohtumine seisab ees. Seepärast ütlesin endas kombekohaselt liivasõmerat hauda visates: Kohtumiseni, sõber!“
In English