„Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Issand Jumal oli teinud, ja ta ütles naisele: „Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?”
Ja naine vastas maole: „Me sööme küll rohuaia puude vilja, aga selle puu viljast, mis on keset aeda, on Jumal öelnud: „Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!”
Ja madu ütles naisele: „Te ei sure, kindlasti mitte, aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.”
/..../ Siis ta võttis selle viljast ja sõi ning andis ka oma mehele, ja tema sõi.“ (1Ms 3:1-6)
Mul on suur Achilleuse kand – liigne usaldamine (lisaks muule pikale nimekirjale). Julgen arvata, et toodud salm on õpetuseks antud kontekstis.
Madu esitas provokatiivse küsimuse Eevale, millega too siiralt kohe kaasa läks. Teoreetiliselt on igasugune küsimine ju ääretult positiivne – avaneb võimalus mõtteid vahetada ja ehk ka kuulutada. Vaevalt et Eeva nüüd plaanis maole kuulutustööd tegema hakata, aga ta oli lihtsalt avatud ja sõbralik. Ta laskus sügavamasse diskussiooni „maoga”, lõpetades seal, kus ei plaaninud olla.
Muide, kas panid tähele, et madu ei öelnud mitte kohe Eevale, et mine vilja sööma, vaid ta suunas vestlust oskuslikult selleni. Ilmselt selle kohta ütles ka Martin Luther, et me ei saa takistada lindusid oma pea kohal lendamast, aga me saame takistada neil sinna pesa teha.
Usun jätkuvalt, et tuleb olla sõbralik ja lahke, kuid sama tähtis on ära tunda inimeste motiive. Jumal on õnneks lubanud meile tarkust kinkida, kui me seda küsime.
In English