Ema pani aluse teele, mis tõi mind tagasi Jumala juurde.
Ma kasvasin üles adventkodus, kus mind kasvatas armastav ema. Minu isa ei tahtnud lapsi ja kui ema rasedaks jäi, ütles isa talle: „Vabane sellest lapsest või kasi välja!“ Kui olin beebi, pühendas ema mind Jumalale ja mind ristiti, kui olin 8-aastane. Minu ema ja tema perekond kandsid oma elus Jumala armastust ja nad mõjutasid suurel määral ka minu lapsepõlve. Me olime vaesed majanduslikus mõttes, ent usu ja armastuse poolest rikkad.
Meie nädala kõrghetk oli hingamispäev, jalutasime kirikusse ükskõik missuguse ilmaga. Mõned minu kõige hinnalisemad mälestused on seotud hingamispäevakooli ja laagritega. Olid ajad, mil meil ei olnud kodus üldse süüa, kuid ma kasvasin üles, kogedes palvevastuseid ja Jumala hoolitsust ning armu.
Maailm tõmbab enda poole
Minu seitsmenda klassi ajal kolisime New Mexicost Coloradosse, kus oli ka meie koguduse kool. Kool asus linna teises otsas, nii et pidin iga päev läbi tegema pika bussisõidu. Ma käisin tööl, et aidata maksta õppemaksu, mõnikord olin tööl keskööni ja paljudel kordadel pidin pärast tööd ära tegema ka oma kodutööd. Teisel õppeaastal pidin majandusraskuste tõttu minema riigikooli. Alguses hoidsin enda latti kõrgel, ent varsti tundsin, et tahaksin olla nagu teised lapsed. Ma hakkasin põlgama olukorda, kus ma ei saanud teiste õpilastega reedeõhtuti või laupäeviti lõbutsemas käia. Kui ma bussipeatusesse jõudsin, kerisin enda pluusi puusadeni üles, et see oleks sama lühike nagu teistel tüdrukutel. Ma hakkasin käima kohtamas mitteadventistidest poistega. Ütlesin kodus, et lähen välja tüdrukutega, kuid tegelikult kohtusin poistega ja käisime kinos. Iga kord, kui tegin midagi, mida ei oleks pidanud, muutus oma väärtustega kompromissile minek ikka kergemaks.
Pärast keskkooli otsustasin kolledžisse minemise asemel aasta töötada ja minna seejärel ärikooli. Ma argumenteerisin seda enda jaoks nii, et kui töötan aasta, siis on mul pärast kergem õppida, kui ma ei pea kogu aeg rahale mõtlema. Minu elu viis mind kaugemale kõigest, mida olin kord kalliks pidanud. Paari kuu pärast kohtusin noormehega, kellega abiellusin – ta ei olnud adventist.
Pärast meie abiellumist tuli minu abikaasa mõnel korral minuga kirikusse kaasa, kuid üsna varsti enam mitte. Meil on kaks tütart ja ma mõistsin, et Jumal on need lapsed mulle usaldanud ja ma peaksin nad viima hingamispäevakooli. Kuid ma olin vahepeal juurutanud endale halvad harjumused. Ma suitsetasin ja sõin toite, mida ei oleks pidanud. Minu abikaasa oli sõjaväelane ja sai käsu minna välismissioonile. Välismaal olles elas ta nagu vallaline inimene, kuid ütles, et kui naaseb, jääb minu juurde koju. Ma ei suutnud sellise elukorraldusega leppida ja 20-aastaselt olin ma kahe väikese lapsega lahutatud naine.
Järgmisel aastal abiellusin uue mitteadventistiga, kes oli samuti sõjaväelane. Südamehääl viia oma lapsed hingamispäevakooli muutus nii tungivaks, et ma otsisin adventkoguduse, kuhu minu abikaasa minu ja lastega kaasa tuli. Pärast meie poja sündi saadeti minu abikaasa San Antoniosse, kus ma esimese asjana otsisin koguduse, kus saaksin regulaarselt käia. Minu abikaasa ristiti ja ta oli koguduses väga aktiivne.
Ringiga tagasi
Ühel hingamispäeval tuli minu abikaasa juurde kaks koguduseliiget, kes ütlesid, et ta ei pea õigesti hingamispäeva. Sellisest kriitikast julgusetuks muutudes ei tulnud ta enam kirikusse ja vajus lõpuks alkoholismi küüsi. Alkohol muutis ta vägivaldseks, nii verbaalselt kui füüsiliselt. Viimaks olin sunnitud sisse andma lahutuse.
25 aastat ei käinud mu lapsed ega mina kirikus. Surudes endas maha oma ema eeskuju, ei soovinud ma religiooniga mingit pistmist teha. Ma ei olnud oma kristlikus kogemuses piisavalt arenenud, mõistmaks, et Jumal ei olnud mind hüljanud; ma olin pettunud nõtrades ja ekslikes inimestes. Kui mu lapsed olid täiskasvanud, tundsin, et olen vaba tegema seda, mida soovin. Kohtusin peatselt mehega, kes oli täielik usuvastane (mul ei olnud midagi selle vastu). Me armusime, abiellusime ja kolisime Texasesse. Rick oli minu elu armastus. Kuus aastat enne meie kohtumist oli tal infarkt ja arstid olid öelnud, et tal on veel aasta jäänud elada, nii et meie aeg oli nagu lisaaeg. Kui ma Rickiga kohtusin, pakkisin oma Piibli hoolikalt sisse ja panin selle pööningule, kuid Issand ei olnud mulle käega löönud. Meenutasin oma mälusopis tervislikke eluviise, et valmistada Rickile tervislikku toitu. Need muudatused meie menüüs asitasid meid mõlemat.
Vähehaaval hakkas Ricki tervis halvenema. Ja 10 kuud pärast meie kolimist sain teada, et minu ema on suremas. Ma olin alati mõelnud, et tema on minu turvaala, teadsin, et ta palvetab minu eest kogu aeg. Ta oli väga vaimne inimene, tunnetasin, et ta on Jumalaga sina peal. Tema surm meenutas mulle minu enda surelikkust ja vajadust millegi järele, mille külge kinnitada oma usk.
Järgmised kaks aastat olid minu jaoks äärmiselt rasked. Rick oli südamepuudulikkuse lõpustaadiumis. Me nutsime koos, naersime koos ja rääkisime lõputuid tunde. Ühel päeval, kui valmistasin õhtusööki, rabas toimuma hakkav mind täie reaalsusega. Ma olen varsti üksi. Mida ma peale hakkan? Mis saab Rickist? Kuidas ma saan teda aidata, et tal kergem oleks? Esimest korda üle aastate ma palvetasin. Ma ei teadnud, mida paluda, ma lihtsalt palvetasin. „Kallis Jumal, aita meid mõlemaid.“
Taasühinemine
Tundub, et just seda lihtsat palvet Jumal minult ootaski. Ta vastas viisidel, mida ma ei osanud oodata. Ricki haiguse tulemus oli möödapääsmatu, kuid Jumal muutis selle nii valutuks kui võimalik. Veidi aega pärast minu palvet helises telefon, helistas mu õde, kes ütles, et ta tundis vajadust olla koos minuga. Ma ei olnud üksi, kui Rick suri. Kui mu õde koju tagasi läks, lämmatas mind meeleheide ja üksindus. Kõik oli ähmane. Miski ei toonud rahu. Ma ei suutnud keskenduda. Ma tegin otsuse iga päev end korralikult riidesse panna ja kuskile minna, kuigi see oli väga raske. See võis olla kas või väike käik kauplusesse. Just siis, kui mina vajasin imet, korraldas Põhja-Ameerika adventkogudus projekti nimega „Operatsioon kojunaasmine“: selle käigus kutsuti endiseid koguduseliikmeid kirikusse külla.
Ma panin selle kirja kõrvale, kuna mul ei olnud kavatsustki kirikusse minna. Mõne päeva pärast sain uue kutse. Ma teadsin, et minu kodust umbes viie miili kaugusel asub kirik. Kui minu õde ja õemees mulle külla tulid, soovis viimane kirikusse minna. Me viisime ta Scenic Hillsi kirikusse ja võtsime pärast jumalateenistust uuesti peale.
Pärast ütles ta mulle: „Ma arvan, et sulle meeldiks seal väikeses kirikus.“ Ma ei olnud sel hetkel huvitatud. Mul ei olnud ikka veel mingit plaani kirikusse minna, kuid Pühal Vaimul olid teised mõtted. Mingil mulle teadmata põhjusel olin ma ühel päeval kirikus, mind tervitas väga soojalt Anita Dunn Scenic Hillsi kogudusest. Ma istusin tagareas, et mul oleks tagavaraväljapääs. Ma jäin siiski terveks teenistuseks, kuid lahkusin nii kiiresti kui võimalik, et keegi ei märkaks mu pisaraid.
Ma tõotasin endale, et ma ei lähe tagasi, aga järgmisel hingamispäeval leidsin end taas kirikust. Igal hingamispäeval istus minu kõrval Gloria Webb, ta tervitas mind ja kutsus mind kogudusega ühinema. „Kui ma ei ühine kogudusega, siis ei saa nad mind ka välja visata,“ ütlesin alati.
Ma hakkasin ustavalt hingamispäeva pidama, loobusin mitmest halvast harjumusest ja hakkasin taas kümnist maksma. Lõpuks ühinesin taas usku tunnistades adventkogudusega. Siis, kui ma vajasin midagi, mille külge klammerduda, oli just adventusk, mille mu ema mulle edasi andis, see, mis mind aitas. Minu perekond ja kiriku koolis õpitud teadmised hoidsid mind püsti ka siis, kui ma tundsin, et mul ei ole mitte millegi nimel edasi elada.
Minu kogemuste armid on alles, kuid kibedus on kadunud. Jeesus Kristus on ainus, kellele me peaksime eeskuju saamiseks vaatama. Iga inimene on ekslik, kuid see ei tee mind julgusetuks. Tee tagasi usu juurde on olnud valulik, kuid mittetulemine oleks hullem.
Jumala õnnelik lõpp
Vaid paar kuud enne oma surma saatis ema mulle kirja, milles ta kirjutas: „Aeg on lühike. Palveta ja palu abi ja sa saad abi. Ma tahan, et sina oleksid seal, kus minagi, siis ma saan rahu.“
Kas ta on üllatunud, kui ta Jeesuse tulemisel mind näeb? Ma ei usu, et ta kunagi kahtles selles, et ma tulen ühel päeval tagasi selle juurde, mida ma tunnen. Ema Piiblis on alla joonitud salmid Js 43:5, 6. Äärele on ta kirjutanud: „Kas ma saan selle tõotuse osaliseks?“ Ma imestan, et ema soov minu jaoks oli sama nagu Jumalal, sest Tema ütles: „Ära karda, sest mina olen sinuga, ma toon su soo päikesetõusu poolt ja ma kogun sind päikeseloojaku poolt. Ma ütlen põhjamaale: Anna! ja lõunamaale: Ära keela! Too mu pojad kaugelt ja mu tütred maailma äärest.“
Charlotte (Charlie) Jones elab San Antonios Texases
Küsimused oma palvegrupis arutamiseks:
1. Mis on sinu varajasemad põhjapanevad mälestused kristlikus kodus kasvamise ajast? Mis olid need eesmärgid, lõhnad, tunded, mis tekitasid sinus turvatunde?
2. Kes olid sinu lapsepõlve suurimad vaimulikud mõjutajad? Mis muutis nad sinu jaoks eriliseks?
3. Kui sa taandaksid enda vaimuliku edasimineku ühele inimesele või vahejuhtumile, kes või mis see oleks? Mis muudab selle inimese või olukorra nii määravaks?
4. Kuidas annad sina enda vaimulikke väärtusi edasi järgmisele põlvkonnale, kas oma perekonnas või koguduses?
Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Averonika Beekmann
In English