Mõned adventistid on sellega nõus.
Teised on selle vastu.
Mida arvad sina?
Seltskond tõsimeelseid õpetlasi ja filosoofe on kogunud tõendeid, et elu tekkimiseks oli vaja kavandajat. Intelligentse disaini (ID) ehk mõistusliku kavandamise liikumine on muutunud 1990ndate keskpaigast jõulisemaks1 ja on jätkuvalt vaieldav. Kuidas peaksid sellesse suhtuma adventistid? Milleks poleemika?
Milline on mõistusliku kavandamise pooldajate sõnum?
Elusrakud on uskumatult keerulised. Igal rakul on tuhandeid mikroskoopilisi biokeemilisi mehhanisme, mis täidavad oma konkreetset keemilist ülesannet. ID pooldajate väitel on need struktuurid ja biokeemilised protsessid liiga keerulised, et olla evolutsiooni, juhuslike mutatsioonide ja loodusliku valiku tulemus. ID kaitsjad uurivad molekulaarseid iseärasusi, nagu vere hüübimine, mille jaoks peavad olemas olema mitmed või paljud osad korraga, enne kui süsteem üldse toimib.2 Selle väite illustreerimiseks kasutatakse vahel tavalist hiirelõksu. Enne kui see hiiri püüab, on vaja mitmeid osi, mis kõik on õigesti kokku pandud. Kui üks osa on puudu, siis lõks ei tööta. Kuidas oleks see saanud „areneda" osakaupa, kui süsteem toimib alles siis, kui kõik osad on koos? Hiirelõks on taandamatu keerukuse näide. See ei saa funktsioneerida, kui kõik selle osad (kogu keerukas süsteem) ei ole korraga olemas. Kui kas või üks süsteemi osa on puudu, siis on asi iseenesest kasutu.
See on evolutsiooniteooria suur probleem, sest looduslikul valikul pole võimet näha ette, mida on tulevikus vaja. Kui näiteks moodustub uue biokeemilise süsteemi jaoks vajalik valk, siis looduslik valik ei saa teada, et seda kasutut valku tuleb kaitsta, sest see on edaspidi kasulik. Ja tulemus? Looduslik valik peaks mittevajaliku valgu pigem kõrvaldama kui säilitama seda nii kaua, kuni suudavad välja areneda teised, uue biokeemilise süsteemi toimimiseks vajalikud valgud. ID vastased esitavad argumente, mis nende arvates lahendavad probleemid, kuid mind need väited ei rahulda, nagu ma arutlen üksikasjalikumalt mujal.
Vastuväited
Kui ID leiab häid argumente, et elu eksisteerimiseks on vaja Loojat, siis miks on inimesed – isegi mõned kristlased – selle vastu? Oma põhjendused on kolmel peamisel grupil.
1. Esimene grupp eitab kavandaja olemasolu. Või kui on kavandaja, siis ta ei ole kindlasti seotud elu või universumi tekkega. Pole raske mõista, miks see grupp on ID vastu, sest nad ei usu üldse jumalikkust. (Selles grupis pole ma kohanud ühtegi seitsmenda päeva adventisti.)
2. Teises grupis on teistlikud evolutsionistid, kes usuvad, et Jumal kasutas loomiseks miljonite aastate pikkust evolutsiooniprotsessi. Kuid nad ei usu, et Jumal oli otseselt evolutsioonis tegev. Nende jaoks on looduse „ilmne“ kavandatus tegelikult loodusliku valiku tulemus, mitte vahetult Looja kavandatud. Tavaliselt usuvad nad, et Jumal lubas universumil juhuslike mutatsioonide ja loodusliku valiku kaudu „ise ennast luua“.4 Hoolimata sellest seisukohast tulenevast teoloogilisest konfliktist patu ja kurjuse tekke suhtes kuuluvad siia gruppi mõned adventistid.5 Teistlik evolutsiooniteooria ei eita Jumala olemasolu, kuid ei usu, et elu on jumaliku päritoluga ning seepärast on teistlikud evolutsionistid ID vastu.
3. ID vastaste hulgas on veel kolmaski grupp, kelle vastuseisul on väga teistsugune põhjus. See grupp, kuhu kuuluvad ka mõned seitsmenda päeva adventistid, on ID vastu sellepärast, et ID teeb järsu lõpu konservatiivsetele kristlikele tõekspidamistele. ID ei muretse maa ega elu vanuse pärast ning see ei pea Piibli Jumalat kavandajaks. Samuti ei toeta see veeuputust ega sõnasõnalist loomisnädalat. ID rõhutab üht: elu on liiga keeruline, et see saaks tekkida ilma mõistusliku kavandamiseta.
Kolmas vastaste grupp väidab, et kuna ID loogiliseks aluseks ei ole piibellik loomine, veeuputus ega Piibli Jumal, tuleb ID kõrvale heita. Esimese Moosese raamatu loomisaruande ja veeuputuse sõnasõnaline mõistmine on adventistidele südamelähedane. See on osa piibellikust lunastusplaanist ja sellest, mida nimetame „suureks võitluseks“. Kõike seda arvesse võttes, ei ole ID hea mõte, kui see just ei toeta avalikult neid tõekspidamisi.
Mida see siis endast kujutab
ID liikumine ei hõlma inimesi, kes tingimata heidavad kõrvale sõnasõnalise loomise, piibelliku veeuputuse või lunastusplaani. Selle liikumisega on seotud nii noored kreatsionistid, kes usuvad Piiblit ja tõlgendavad Esimest Moosese raamatut sõnasõnaliselt kui ka need, kes pole üldse kristlased. Nad on üksmeelel ühes asjas – elul on iseärasusi, mis vajavad mõistuslikku kavandajat; elu ei saanud tekkida evolutsiooni käigus.
Mõned ID pooldajad usuvad piibellikku loojat ja Esimese Moosese raamatu ajalooaruannet ning usuvad neid asju ka ID põhimõtteid kaitstes. ID liikumise töö tunnustamine ei tähenda, et heidaksime kõrvale või muudaksime kaheldavaks piibelliku loomise, veeuputuse või Looja-Lunastaja. Lihtsalt ID eesmärk ei ole määrata kindlaks kavandaja või see, millal ja kuidas kavandamise protsess toimus. ID piirdub pigem spetsiifilisema teemaga – mõistusliku kavandamise vajalikkusega elu ja selle keeruliste vormide tekkes.
Kas see õõnestab mingil määral adventistide tõekspidamisi? Kas see toetab neid?
Kiilu löömine
Ühele spetsiifilisele teemale (et elu vajab kavandajat) keskendudes püüab ID saavutada kitsamat, kuid väga olulist eesmärki – murendada naturalistlikku maailmavaadet, mis domineerib tänapäeva teaduses. Naturalism on uskumus, et teadus peab selgitama kõiki universumi nähtusi üksnes füüsika- ja keemiaseadustega, jumalikele või üleloomulikele mõjudele viitamata.
Vastukaaluna valitsuste ja mõnede religioonide kontrollivale mõjule ning nende võimutsevale suhtumisele eelnevatel sajanditel hakkasid rohkem kui 200 aasta eest teadusmaailmas silma paistma naturalism ja ateism.6 Naturalistlik mõtteviis laienes järk-järgult, saades paljude tänapäeva teadlaste (ja teoloogide) teaduse juhtivaks filosoofiaks. Naturalismis puudub isegi võimalus kaaluda Piiblile inspiratsiooni andnud Looja või Jumala võimalikkust.
Piibli tõendid ja loogika, mida kasutatakse tavaliselt loomise ja piibelliku veeuputuse jaoks, võivad toimida konservatiivsete kristlaste puhul, kelle jaoks on Piibel juba niikuinii tõe mõõdupuu, kuid paljude teadlaste puhul tekitavad meie argumendid lihtsalt naturalismi kaitsemüüri. Kui meie selgitused ei ole kooskõlas naturalistlike eeldustega, siis meie selgitusi ei kuulata üldse, sest neid peetakse olemuselt mõttetuks. Seepärast lükkavad paljud teadlased nii ägedalt tagasi loomise või elu mõistusliku kavandamise idee.
Niisiis, kui naturalismil on teaduses selline kontrolliv mõju, kuidas saab muuta olukorda, et oleks võimaldatud avalik arutelu elu päritolu nii ilmalike kui ka religioossete vaadete plussidest ja miinustest? Või hoiab elu tekke täiesti ilmalik seisukoht jätkuvalt oma kohta teadusmaailmas?
Võime võtta seisukoha, et me ei hooli sellest, mida ütleb teadus. Võime otsustada, et teadlased on lootusetud ning me peame pöörduma vastuvõtlikuma publiku poole. Kuid sellel suhtumisel on probleeme. Üks mu sõber, kes on tähtsas ülikoolis evolutsioonibioloog, ütles: „Paljud teadlased ei tea, mida teha evolutsiooni tõendusmaterjaliga, kuid nad ei ole nõus Jumalale alistuma.“ Minu arust on põhjust teda uskuda. Ja me peame hoolima sellest arvukast inimgrupist. Jeesus ütles kahtlevale Toomasele, et õndsad on need, kes usuvad, kuid Ta hoolis Toomasest piisavalt ning andis tõendeid tema usalduse võitmiseks.
Kui need teadlased avaldaksid avalikult oma kahtlusi elu päritolu valitseva teadusliku käsitluse kohta, ohustaks see nende töökohta teadusringkondades valitseva eelarvamuse tõttu kreatsionismi suhtes. Naturalism on teaduse ümber nagu kaitsemüür, hoides eemal igasugused kaalutlused loomisest või mõistuslikust kavandamisest. Kuidas siis saavad teadlased ja teised otsivad inimesed oma küsimustele vastused? See kaitsemüür tuleb maha kiskuda, et oleks võimaldatud vaba avalik arutelu naturalismi ja kavandamise teemadel.
ID liikumise valitud, piiratud vaidlusküsimus suurendab naturalismi kaitsemüüri nõrgestamise võimalust. Teaduse ja naturalismi vahelise ühendusmüüri ründamine pea ees ei too tõenäoliselt kaasa suurt edu. Kui inimene jookseb täie kiirusega suure puuhalu vastu, siis ta murrab lihtsalt oma kondid. Kuid sama inimene saab selle puu korraliku kiilu ja suure haamriga lõhki ajada. ID liikumise juhtfiguur Phillip Johnson kasutab seda kontseptsiooni ID otsustava eesmärgi kirjeldamisel. „Kiilu terav serv teeb paremini prao tugevasse struktuuri,“ ütleb ta, „ja see pragu võib lõpuks terve süsteemi lõhki ajada.“
ID puhul on vaja pragu teaduse ja naturalismi filosoofia ühendusse ning selle prao kaudu tuleb avada vaba arutelu Looja olemasolu võimalikkusest.
ID liikumise strateegiatega on mõned probleemid, mis võivad heita IDle halba varju. Mõned ID pooldajad väidavad, et mõistusliku kavandamise puhul ei pea tingimata olema tegemist piibelliku Jumala või mõne muu jumalusega, vaid selleks võib olla kas või kosmosetulnukas. Ainus järeldus, mida nad oma teaduses teevad, on see, et elu olemasoluks on vaja mingisugust mõistuslikku kavandamist. See on põhimõtteliselt õige, aga nende kristlastele suunatud kirjutised ja sõnavõtud näitavad, et nad peavad selleks kavandajaks Jumalat. Seda tõlgendavad mõned pettusena.
Ma arvan, et oleks parem, kui nad oleksid avatumad ja tunnistaksid algusest peale usku Jumalasse kui kavandajasse; sellega saaks vältida igasuguseid pettuse ja kahekeelsuse kahtlusi. Kuid ka poliitilised katsed õpetada mõistuslikku kavandamist riigikoolides on tekitanud rohkelt poleemikat. See võib paista kiriku ja riigi lahususe põhimõtte rikkumisena. Kuid elu päritolu naturalistlikud vaated pole tegelikult teadus, vaid filosoofiline pühendumine, mida võib kirjeldada religioonina. Võib-olla oleks sel juhul ainus sobiv moodus religioossete eelistuste riigikoolidest eemal hoidmiseks jätta mõlemad arusaamad elu päritolust loodusteaduse riiklikust õppekavast välja.
Mõistuslik kavandamine ja sõnasõda elu päritolu pärast
Maja ehitamisel on esimene etapp vundamendi tegemine. Ilma vundamendita ei edene maja just kiiresti. Kristlase jaoks on vundamendiks Piibel. Seejärel võib vundamendile valada betoonpõranda. Aga kas me lõpetame siin? Kui meil on üksnes betoonpõrand, siis ei ole maja valmis ega täida oma ülesandeid. Kui püüame tuua teadmise Loojast skeptilisse kultuuri, peab meil kõigepealt olema sile põrand, millele edasine rajada. Põrand sümboliseerib avatust võimalusele, et Jumal on tõesti olemas ja Ta on elu kavandaja. Aga enne kui Piibli põhimõtetel saab olla ulatuslikum mõju, tuleb purustada naturalismi raudne haare.
Kui lõpetame põrandaga, siis pole ehitis valmis. Peame vundamendile ja põrandale ehitame terve maja. Selles elu saamisloo võrdluses on Piibel vundament ja ID põrand – pind, mis võimaldab kaasata arutellu looja. Ülejäänud „maja" on täielikumad teadmised loomisest, veeuputusest, patu algusest ja Looja lunastavast armust, mida on meile nii rikkalikult antud. Me ei raja oma usku teadusele, vaid Pühakirjale. ID ja muu teadus võivad aidata Jumala loomistööd ilmutada, nagu Jumal ei vastanud Iiobi küsimustele kannatuste kohta, vaid pööras tema tähelepanu Jumala loova väe ülevusele.
Meil on oluline osa selle maja ehitamisel ning ID liikumise alustatud pildi täiendamisel. Mõned ID juhtivad isikud rajanevad tugevalt Piibli vundamendil. Teised ei pruugi tunnistada Piiblit alusena, kuid siiski aitab nende töö siluda põrandat ehituse jätkamiseks. Isegi kui me ei nõustu kõigega ID liikumises, võime seda tööd tunnustada, sellega on tehtud suuremaid pingutusi kui millegi muuga, et avada kaasaja inimeste mõistus ja panna neid kahtlema tänapäeva teaduse tungivas pealekäimises, et elu on pelgalt umbisikuliste keemia- ja füüsikaseaduste mõttetu tulemus.
Mida edukam on see oma ülesandes, seda kiiremini saame jagada teadmisi, et täiendada pilti armastavast Jumalast ja Tema väest luua ning päästa meid patu ja kannatuste maailmast.
Filosoofiadoktor Leonard Brand on bioloogia ja paleontoloogia professor ning bioloogiliste ja maateaduste õppetooli juhataja Loma Linda ülikoolis.
Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Ellen Suits
In English