Kes poleks näinud seda käbedat ja alatasa sahmerdavat linnukest, kelle rahvasuu on sulipoisiks ristinud. Nime on ta saanud ilmselt kombe pärast napsata paremad toidupalad suuremate, kuid kohmakate lindude eest.
Proovige linnapargis linde toita ja see arvamine leiab kohe kinnitust... Harva jõuab linnavurle – tuvi või uusasukas kajakas – esimesena toidupala kallale. Selle napsavad reeglina väikesed hallid sulekerad – varblased.
Koduvarblasel on huvitav teaduslik nimi: Posser domesticus. Aga rahva seas on teda igivanast ajast tituleeritud värvukeseks, varveluseks, säutsiks, sirtsiks, viniks, hallivatimeheks, vargapoisiks, vadulaseks jne. Paljud neist nimetustest on unustatud või muutunud sõimusõnadeks – eeskätt võib-olla seepärast, et nad on häbematult julged ja mõnikord lausa nahaalsed. Pidevalt on nad omavahel tülis. „Tsett-tsett-tsett-tsett-tsett,“ kostab alatasa nende käratsemine küll hekipõõsast, küll tara otsast, küll katuselt ja räästa alt. Tihti kisklevad nad päris keset tänavat ja õue üksteist jultunud kombel materdades. Teevad seda päris meie silma all, häbenemata. Aga sellest hoolimata on nad siiski lõbusad, alati heas tujus ja krapsakad. Nii et virilavõitu kristlastel on neist siiski üht-teist õppidagi. Ja varblasel on huvitav elulugu.
Aga mis ma tast ikka pajatan, las ta ise jutustab endast midagi, mida meie võib-olla ei tea. Piiblis on kirjutatud, et ka linnud saavad rääkida meile meile mõistetavas keeles, tarvitseb ainult nende käest küsida. „Küsi ometi taeva lindudelt, et need annaksid sulle teada...“ Ii 12:5
Pistsin plastikaatkotti saiapätsi ja seadsin sammud linnaparki. Vaevalt sain istuda pingile ning kotist saiapätsi võtta, kui juba komberdasid osavalt ja kiiresti minu poole ei tea kust mõned sulelised. Ja siis tuli neid lisaks veel ja veel ei tea kust. Küllap teiste siutsumise peale. Kohale lendasid ka mõned tuvid, kuid tavaliselt napsasid värvukesed lausa nende noka alt maiuspalakesi endale. Virtuoosselt! Mõni julgem tuli päris lähedale. Temaga hakkasingi juttu ajama.
V: Tere, vadulane!
L: Tere, tere! Aitäh maitsvate palukeste eest.
V: Palun, palun! Aga aitähist ei piisa, tahan esitada sulle mõned küsimused. Kuigi oleme teiega harjunud ja arvame, et teame teist kõike, kuid kas see on ikka nii?
L: Mida ma võiksin endast rääkida? Noh, oleme väga kohanemissuutlikud ning kuulume maailma ekspansiivsemate ja tuntuimate linnuliikide hulka. Olen kaugelt sugulane Aafrika kangurlinnuga ja Euroopasse jõudsime me Põhja-Aafrikast keiserliku Rooma riigi ajal. Umbes rahvasterändamise ajal. Eks me hakkasime ka rändama.
19. sajandi alguses hakati meid transportima ka Põhja-Ameerikasse. Sa ju tead, et Euroopast pagesid Uude Maailma vabadust ihkavad inimesed ja asustasid seal kolooniaid. Ajapikku hakkasid aga kohalikud asukad meist suurt puudust tundma kui lõbusalt sädistavatest kaaslastest. Hakatigi meid sisse tooma. Ja siis juhtus meiega tragikoomiline lugu. Meediakära peale kogunesid esimesi sulelisi vastu võtma tuhanded ameeriklased. Mõnel olid kaasas pirukatükid, teisel suhkrukotike või lausa tordilõik. Meid toideti ohtralt. Kuna meie aplus on üldtuntud, siis sai see meile saatuslikuks, sest enamik suri ületoitmisest. Muidugi oldi järgmiste linnusaadetistega juba ettevaatlikud ja hakati meid hoidma esialgu puurides ja lasti ajapikku vabadusse. Siis tabas meid uus häda. Kuna oleme väga kohanemisvõimelised, siis tekkis suuremates linnades meie arvukuse tohutu tõusu tõttu paksu pahandust. Eriti farmeritel oli meiega palju probleeme, kui me hakkasime armutult viljasaaki hävitama. Põldude kaitsmiseks hakati korraldama valvet.
V: Mismoodi see valve välja nägi?
L: Inimesed kogunesid ning hakkasid ootamatult potte ja panne kõlistama, et me õhku tõuseksime ega saaks alla laskuda. Meie probleem on selles, et me ei suuda kaua õhus püsida ja prantsatame alla, surnutena väsimusest ja hirmust. Linnades saadi meist jagu tänu Henry Fordile, kes tõi Ameerika teedele autod. Kadusid hobuveokid, nendega koos hobused ja tasapisi kadus ka meie põhiline talvetoit – kaeraterad hobusepabulates. Umbes samal ajal, 19. sajandi alguses, asustati meid Austraaliasse ja Uus-Meremaale.
V: Tuleb välja, et teist polegi inimestele kasu?
L: Kuidas võtta. Näiteks Friedrich Suur, Preisi kuningas kuulutas 1770. aasta paiku meile „sõja“. Nii hakatigi meid hävitama igasuguste vahenditega. Aga tulemus? Jah, me kadusime põldudelt ja aedadest, kuid meie asemele sigines tohutul hulgal taimekahjureid. Hävisid põllusaagid, tühjaks jäid aedades viljapuud. Meile kuulutatud sõda läks riigile väga kalliks maksma. Korraldused meie hävitamiseks tühistati kähku ja asemele tuli isegi meie kaitseseadus. Niisugused lood olid meiega Euroopas. Hiinlased üritasid Mao Zedongi ajal Friedrichi kogemust korrata ja jäid samuti jänni. Dollarite eest hakati kiiremas korras varblasi mujalt sisse tooma. Nii et oleme kasulikud ja kahjulikud linnud ühtaegu. Aga rohkem ikka kasulikud. Meil on oma koht looduse tasakaalus ja taimeriigi kaitses.
V: Sul on meeldiv sulestik – värvitoonid on küpsed ja puhtad.
L: Meeldiv kompliment! Ega hallvares ligi küll saa. Kas tead, miks meil on selline sulestik?
V: Ausalt öeldes ei tea. Võib-olla maskeerimiseks?
L: Õigesti taipasid. Katsu meid põõsastest välja peilida! Oleme igati rahul oma välimusega, mille Looja on meile kinkinud.
V: Räägi pisut oma kaasast ja lastest.
L: Oleme kaasaga erineva välimusega. Mina olen kastanpruun, kollakaspruun ja must. Meelekohas on mul pruun poolkuu-kujuline vööt.
V: Pruunidel tiibadel on silmatorkav valge vööt ja mustad pikitriibud. Sinu pealagi, silmaalune, päranipuala allpool hallid.
L: Õigesti kirjeldasid. Aga minu kaasal on veidi tuhmimad toonid ja sulestik on hallikas, must ja beež, valge tiivavöödi ja heleda kulmutriibuga.
V: Kuidas sa endale kaasat valisid? Kas teil on kombeks kurameerimine või armumine?
L: Muidugi kurameerime! Valik toimub vastastikku sümpaatia alusel ja algab siis, kui meis tärkab pesitsemiskihk. Siis algab omapärane säutsuv ja räuskav mäng. Mina kepslen valitu ümber, tiivad ripakil, ja teen sügavaid kummardusi. Muidugi oleneb temakese valikust, kuid minul sellega probleeme kunagi pole olnud.
V: Kas te hakkate koos pesa ehitama?
L: Mitte alati. Harilikult tegeleme teiste lindude pesade okupeerimisega. Aga juhtub ka nii, et meid lihtsalt aetakse hõivatud pesast välja, kui omanikud soojalt maalt tagasi saabuvad. Kuldnokkade käest saame küll vahel üsna tublisti sugeda. Siis teema küll endale pesa toonekurgede pesade okstesse või maja katusekivide alla ja muudesse ehitistes leiduvatesse õõnsustesse. Oleneb olukorrast ja võimalustest. Oleme ju väga kohanemisvõimelised linnukesed! Kui kodu on leitud, siis aprillis-mais muneb temake 5 valkjat pruunilaigulist muna, mida me mõlemad haume 12–13 päeva. Minu kaasake istub pesas rohkem kui mina, sest minu peamine mure on toita teda ja pojakesi, kui nad munadest kooruvad.
V: Millega te poegi toidate?
L: Tillukeste putukatega, peamiselt lehetäidega. Hiljem hakkavad pojad ise taimetoitu sööma ja pungi hankima. Lennuvõimelisteks saavad nad juba 15 päeva pärast. Ja siis alustame nende koolitamisega.
V: Mismoodi te neid õpetate?
L: Peamiselt ikka eeskujuga. Aga vajadusel karistame vahel neid ka tiibade, noka ning kurja häälega. Vabakasvatust me omaks ei võta.
V: Teie siutsumine tundub mulle kuidagi üksluise ja plassina. Kas te oskate muud moodi ka häälitseda?
L: Oskame ikka. Looja kinkis meile teiste lindude hääle jäljendamise oskuse. Aga meie „emakeel“ sobib meile siiski kõige rohkem.
Veel mõni sõna meie kasulikkusest. Vanasti oli varblane ilmaennustamises tähtis tegelane. Kui me talvel päikesega puude ja põõsaste otsas käratsesime, võis kihla vedada, et kolmandal päeval tuleb sulailm. Ja kui suvel vihmase ilmaga oli kõvasti kuulda meie rõõmsat sädistamist, jäi sadu varsti järele. Varblase suplemine teetolmus ennustas järgmiseks päevaks vihma, veeloigus suplemine aga ilusat ja kuiva ilma. Nüüdsel ajal on need kohustused ilmajaam enda peale võtnud ja meie teeneid enam ei vajata.
Nüüd olen saiapalukeste eest küllalt palju sulle sädistanud. On aeg ka teiste juurde lennata. Nägemiseni!
V: Ela hästi! Nä-ge-mi-se-ni-i-i!
„Pole teist lindu, kes inimesega nii tihedalt on liitunud... Varblane on inimese hea sõber ja saatja, jagades ta rõõmu ja muret. Varblane nälgib, kui põld ikaldub, ning sööb kõhu täis, kui põld annab rikkaliku saagi. Puistame neile mõne tangutera või leivaraasukese õuele, et linnud saaksid talvepakases oma nälga veidi kustutada. See on meie kohus.“ (Kustas Põldmaa, „Nurmelt ja niidult“, lk 246)
Kirjaseletus
Eks kaks varblast müüda veeringu eest? Ent ükski neist ei lange maha ilma teie Isata /.../ teie olete kallihinnalisemad kui palju varblasi (Mt 10:29, 31). „Eks viis varblast müüda kahe veeringu eest? Ja ükski neist ei ole unustatud Jumala ees! /.../ teie olete kallihinnalisemad kui palju varblasi“ (Lk 12:6, 7).
Varblased olid tõenäoliselt ühed odavamad linnud toidulaual. Need tillukesed linnud tavaliselt kitkuti sulgedest, aeti puuvarda otsa ja küpsetati kui šašlõkki. Kahtlemata oli Jeesus näinud turul vaeseid naisi arvutamas, mitu varblast nad oma müntide eest osta saavad. Neid linde peeti sedavõrd väheväärtuslikeks, et ühe väikese väärtusega mündi eest sai osta kaks varblast. Vastavalt tekstile Lk 12:6 ütles Jeesus: „Eks viis varblast müüda kahe veeringu eest?“
Ühe väheväärtusliku mündi eest sai osta kaks varblast. Kuid kui ostja oli valmis välja panema kaks münti, ei saanud ta mitte neli, vaid viis varblast. Ta sai ühe linnu pealekauba, justkui poleks sel üldse väärtust. Isegi mitte see linnuke, kes anti pealekauba, „ei ole unustatud Jumala ees“!
„Kui jumal märkab varblasele tehtud ülekohut või selle surma, kui palju enam tähendab Talle Tema oma poegadele ja tütardele tehtud ülekohus või nende surm“ (BC).
Viktor Noginovski vahendusel
In English