Istud firma koosolekul ning vaatad arvutiekraanil tiksuvaid minuteid ja sekundeid. Üks minut kakskümmend kaheksa sekundit, kakskümmend üheksa, kolmkümmend... Kuus minutit kaksteist sekundit, kolmteist, neliteist... Tik-tak, kell liigub edasi, armutult. Sekundid valged, taust must. Ja niiviisi ikka edasi, edasi, peatumatult. Just niiviisi liigubki aeg. Isegi kui me konkreetselt numbreid jälgida ei saa, aeg liigub, liigub, liigub. Armutult ikka. Peatada seda ei saa. Saab vaid sellega kaasa minna. Muud valikut ei olegi. Aeg lihtsalt viib meid endaga, küsimata, kas tahame.
Kuhu aeg meid siis endaga viib? Millegi ilusa suunas? Millegi toreda juurde? Millegi poole, mida kaua oodanud oleme? Kindlasti. Seda ja kõike muudki ilusat on tulevikus oodata, loodame. Tiksuvad minutid ja sekundid viitavad muuhulgas ka sellele, et me läheneme vaikselt, samm haaval, hetkele, mil käes on viimane hingetõmme. Millal see sündima saab, seda ei tea meist keegi. Vaid Jumal omab kontrolli sellise teabe üle. Siiski – mida mõtled, et peaksid tegema, kui vaatad kella seinal, tiksuvaid seiereid ja kuuled kukkuvat kägu? Kas keerad ikkagi mugavusest lahti televiisori ja klõpsid puldil nuppe, üritades leida midagigi, mis su seesmist valu leevendaks, mis mõttetust ei meenutaks ning mis eemaldaks kõik arvamused sellest, et peaksid midagi oma olukorra parandamiseks ette võtma? Või tormad poodi ja kahmad esimese ettejuhtuva chipsipaki ning shokolaaditahvli ja naased koju, teatamata teistele, süües üksinduses? Või jätkad vihapidamist oma juba väga vana sugulase vastu, kes kord sinu vastu eksis, suutmata temaga ühendust võtta – ta ise on ju süüdi? Või vaatad üle oma pangakontod ning imetled nullideridu ja plaanid, kuhu neid küll paigutada, et veelgi enam nulle sealt kord leida?
Kas ei või selline teguviis sind viia sinnamaani, et kord ootabki ees üks suur null? Nullide null, mida muuta enam ei olegi võimalik. Kui ajamõõdikud saavad seatud nulli ja aeg enam ei tiksugi, kas või üksnes sinu jaoks mitte – sellest piisab, et olla nullpunktis. Kuhu suundud sealt aga edasi – pluss- või miinuspoolele? Sellele küsimusele võid vastata juba täna, küsides endalt, millisel poolel oled täna – pluss- või miinuspoolel. Miinuspoolele võib sind viia kõik, mida silm seletab ja hing ihaldab ning milleks sul enamasti aega näib olevat. Plusspoolele viib vaid Jumal ja see, mis silmale nähtamatu, kuid vaid südamele tunnetatav ning Tema sõnast loetav!
Mis meenub, kui vaatad lendavaid minuteid – mida ütleb süda ja hing, et peaksid veel tegema? Kas sunnib süda sind tõepoolest lesima ja tegevusetult ning mõttetult kanaleid plõksima või haarad hoopis telefoni ja palud andestust temalt, kelle vastu ise eksinud oled? Kas nosid oma nurgas mahlast pirukat või jagad kellegagi oma palukest, kas või viimast? Ja mis sest, sest kes annab viimasest, sellele antakse ikka uus. Tühja kohta ei sallita ei looduses ega ka inimeste elus. Ikka saab see täidetud. Kõike omal kohal hoides ei saa vajaduses olijad vajaminevat ning Jumal ei saa ka selle äraantu asemele uut jagada, oma rikastest ja piiritutest varasalvedest. Kui vaid oleks oidu seda absoluutselt igas olukorras tajuda! Küll oleks meil siis võimalik head ringlema lasta, kahtlusteta!
Kas oled näinud inimesi, kelle konto ja varasalved näivad olevat plussis, kuid süda miinusest madalamal? Oled kindlasti kohanud ka neid, kel taskud näivad tühjadena, kuid süda on täidetud armastusest ja jagamisrõõmust. Puudust ei tunne nad eal – ei ühest ega teisest, ei materiaalsest ega vaimsest annist. Jeesuski näis vaesena. Paljajalu olevat Ta sammunud ja kodu ei olevatki tal olnud siin maa pääl. Rändas, kojast kotta, lombist lompi, mäelt mäele ja orust orgu. Kergemaks tegi teekonna see, et kõik, mis Tal oli, andis Ta ära. Ise sai ta kõik vajaliku sealt, kuhu pöördus – inimestelt, kelle juures peatus, kelle kotta jäi sööma vôi vestlema. Puudust ei olnud. Kodu kohta mainis Ta isegi, et taevalindudel olevat pesad ja rebastel urud, kuid Inimese Pojal ei ole kohta, kuhu pea panna...
Kui tegin kodus remonti ja rebisin seintelt viis tapeedikihti ning kaesin siis seda karpi, kus inime elab, sain aru, mida kodu tähendab. Kodu ei ole neli seina ega ilusad asjad, ei ole rikkalik toidulaud või kaunid kardinatüllid. Kodu on südames ja hinges, soojuses, sest need neli seina ja vertikaalselt asetatud paneelid ei suuda iial tagada rahu ning rahulolu, kuuluvustunnet ega ka perspektiiviteadmist. Jeesusel ei olnud isegi nelja kokkusobivat paneeli, mille vahel tuulevarju ja vihmakaitset otsida ning sooja leida. Tal ei olnud enamasti seda, mis meil paljudel on. Arvatavasti. Ikkagi jagas Ta, ja ikkagi oli Tal kõik vajalik. Enamgi veel. Tal oli väga lähedane side oma Isaga, kes Teda kõiges toetas ning kellega Ta üks oli. Jeesusel muud ei olnudki vaja, kui teada, et Kõigevägevam on Temaga. Ahastus ei kippunud Ta hinge siis, kui Ta kodukohast lahkuma pidi, vaid siis, kui Ta arvas, et Jumal on Ta maha jätnud, kuigi nii lood ei olnud.
Kui minutid läevad ja kell tiksub, siis kuhu kogud sina oma varandust? Mis kurvastab sind sel hetkel ja mis rõõmustab? Mis on see, mida Jumal just sinu südames kõneleb, kui mõtled, et elu ei olegi igavene me maal, vaid meid kõiki tabab kord surmahetk? Millesse tahad oma nullidega lõppevad arvud investeerida ning kust tahad leida eesmärki oma olemisele? Kas sellest, mis ikkagi nulliga lõpeb, ka siis, kui võiks lõppeda plussmärgiga? Kuhu kogud varandust tänasel päeval – kas siinsesse ellu, mis liigub lõpu suunas, või igavesse aega, mis võib olla juba siin, kuid mis oma täielikus mõõdus ei ole veel avaldunud ega alanud? Kas su pilk on suunatud kinganinadele ja nende läikimalöömisele või hoopis silmapiiril aimatavale puhkepaigale, kuhu kiiremini jõuad, kui osa oma kandemist ära annad – nii sellest, mis sind allapoole surub kui ka sellest, mis sulle rikkuseks antud on!
Istud ikka veel firma koosolekul ja minutid-sekundid tiksuvad lõpu suunas. Mida ütleb sinu süda, et tegema peaksid? Istuma edasi, minema koju ja jätkama elu nii, nagu see siiani on olnud või viima ellu kas või imepisike muutus täna, järgmine homme ja nõnda igal päeval? Suurt ampsu vaja ei olegi, piisab kübedest, millest kokku saab kosutav korvitäis kord. Samm haaval, sekund haaval – just nii, nagu liigub aeg, just nii saad ka sina teha valikuid, ikka tasapisi millegi mõtestatuma, õigema, rahutoovama ning rahuldustandvama suunas. Suuri laevu keeratakse ikka aeglaselt, kuid kurssi muutma tuleb hakata juba aegsasti enne kari. Minutid läevad ja laev liigub, kari seisab, sina oled roolis – kuhupoole keerad rooli – sa ei jäta ometi kurssi samaks, vaid tahad päästa end ja kaasreisijaid? Minutid läevad...
In English