Soovin jagada oma mõtteid, mille sain Taevaisalt, kui mõtisklesin laulu üle, mida pärast üht jumalateenistust harjutasime. Laul algab sõnadega: "Maapõuest ülesse mulda kannavad kaevuri käed. Selles üht terakest kulda hoolikas Meistri silm näeb. Mulla ja kivide lasus üksainus väärtuslik raas. Su vaeva, Meister, kas tasub see terav pahkline paas?"
Mõistsin, et igas inimeses on peidus kullaterake, ka minus. Selle terakese ümber on aga räbu ja muld. Armastav Taevaisa teab, kus need terakesed on, meie aga näeme inimese ümber sageli vaid seda välist räbu. Jumal ei tõtta vägisi neid terakesi räbust puhastama. Ta palub igat inimest: "Luba mul end puhastada, et see kullaterake välja paistaks! Vaata, sa oled minu loodu, sa oled mulle väga kallis! Vaata, patt, mured ja probleemid - see ongi räbu selle kalli tera ümber. Igatsen väga seda terakest oma varaaita!"
Igaüks saab valida, kas ta soovib puhtaks saada. Kui Taevaisa näeb sinu soovi ja igatsust, asub ta tööle. Kild killu haaval pudeneb maha muld ja räbu. Muld pudeneb kergesti, kuid räbu vajab ka hoope, vahel vägagi tugevaid. Mis hoobid need on? Need on raskused, mitmesugused katsumused. Sain äkki aru, et mina olen olnud see, kes kipub Jumalast ette ruttama, Teda õpetama ja juhendama. Väga piinlik lugu, aga mis tõsi, see tõsi!
Me tahame ju kõik, et kullaterad saaksid mõne hetkega puhtaks, aga nii lihtne see pole – säärane protsess on aeganõudev ja vajab kannatlikkust. Ka kipume me ise ennatlikult tegutsema. Seega, sarnaselt Aabrahamile, kes Jumalast ette ruttas. Samuti kõneleb Piibel Jaakobist, kes enesele esmasünniõiguse välja pettis... Temalgi ei jätkunud kannatlikkust oodata, millal Issand selle ettekuulutuse laseb täide minna. Tekkib mõte, et Jumal justkui ei tee midagi, peab ise kohe tegutsema hakkama. Tegelikkuses aga see nõnda ei toimi.
Meie osa on paluda Taevaisa, et õpiksime vaatama läbi Tema silmade, märkamaks inimeses kullatera. Igasse inimesse tuleks suhtuda nagu Tema kallisse varandusse ja loomulikult usaldada need terakesed Tema hoolde. Las Tema puhastab. Tema teab, palju hoope on vaja. Ta teab ka seda, kui palju kellelgi selleks aega kulub. Ärgem unustagem sedagi, et tihti on need hoobid küllaltki valusad. Nii ütleb laulu järgmine salm:
Töödeldes kõlbmatut maaki Meister ta väärtust vaid teab.
Mõndagi raskemat hoopi kivile andma ta peab.
Käsi lööb jälle ja jälle, targalt ja osavalt taob.
Juba ta kannab kõik tulle - sulades puhtamaks saab.
Sageli tahaks öelda, et, Taevaisa, oota nüüd vähe ja pea veidi vahet. Tee natuke pai ka! Kuid kui me mõistame oma patust olemust, puudusi ja vigu, siis saame aru, et kui igatseme "kulla" puhastumist, on hoobid vältimatult vajalikud. Kui siis räbu on kõrvaldatud, tuleb "kuld" saata tulisesse ahju, et see muutuks ka tugevaks. Nii tuleb meil läbi minna katsumuste tulest. Loeme Ilm 3:18: „Siis ma annan sulle nõu osta minu käest tules proovitud kulda, et sa saaksid rikkaks, ning valgeid rõivaid, et end nendega riietada ja et ei saaks avalikuks sinu alastioleku häbi, ning silmasalvi võida silmi, et sa näeksid.“
Mis on saanud kullaterast siis, kui ta on tulest ja veest läbi käinud? Sellest räägib laulu viimane salm:
Jeesuse kuju siis kannab õilis ja puhas metall.
Kolgata väge ka annab meie eest tapetud Tall.
Issand, nüüd ehid sa väega raskustes proovitud last.
Tänu toon sinule, Meister, tule ja hoopide eest.
Kui meie elus tundub kõik olevat liiga kerge ja hea, on viimane aeg paluda: "Armas Taevaisa, õpeta meid vaatama läbi Sinu silmade, et me märkaksime "kullaterakest" üksteises ja iseeneses ja usaldaksime end Sinu hoolde. Võta meid oma kallitesse kätesse ja puhasta "kullaterakesed" räbust, just nõnda, kuidas Sina seda vajalikuks pead. Ma vajan neid hoope, vahest ehk tugevamaidki, mõistmaks, kas on veel vigu ja puudusi. Tänu sulle iga hoobi eest!"
In English