Kätte on jõudnud kaunis kevad ja sellega ühes saabunud külviaeg. Põllu- ja aiapidajatel on nüüd kiired päevad. Nad teavad täpselt, kuhu ja mida külvata. Võimaluse korral tahab ju igaüks tarbida oma aias või põllul kasvanud saaki.
Enamus inimesi on veendunud ühes tõsiasjas: on täiesti kindel, et see, mida me sööme, võib meid kas aidata või kahjustada. Paljud keemilised ained meie keskkonnas võivad meile halba teha. Seetõttu on väga tähtis süüa tervislikke toiduaineid, mis aitavad kehal võidelda saastemõju vastu.
Samal viisil puutume elus kokku ka vaimulike saasteainetega. Muretsemine, ahnus, vägivald ja isegi igapäevane segadus võivad ähmastada meie nägemust Jumala armastavast plaanist, mis Tal meie jaoks on valmis pandud. Tänapäevase kiire elutempo juures pole midagi imestada, et paljud inimesed koostavad endale päevaplaani, kirjutades kõik üksipulgi üles, mida sel päeval teha tuleb. Tihti saab toimetusi ja tegemisi planeeritud nõnda palju, et kohe kuidagi ei taha need ühe päeva sisse ära mahtuda. Ehk oled sinagi kogenud sellist tempot, koostades hommikuti tegemist ootavate tööde nimekirju alanud päevaks. Kui oled, tahaksin küsida, kas oled ka hetkeks peatunud ja mõelnud sellele, kuivõrd palju sa vajad kõige selle juures Jumala juhtimist ja kui palju vajad sa selle juures vaimulikku toitu? Sageli kipub see vaimulik roog küll üsna kergesti ununema, samas aga ihulik toiduvajadus on meeles ehk liigagi hästi. Tahab ju iga inimene oma ihu toita vähemalt 2-3 korda päevas, mõningad enamgi. Ka palume Meie Isa Palves: “Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!” Kuid kas oled kunagi palunud nii, nagu palusid juudid Jh 6. peatüki 34. salmis: “Issand, anna meile ikka seda leiba!” Enamat lisamata on selge, et siin on juttu Eluleivast, kes on Jeesus Kristus. Seda kinnitab Jeesus ka ise, et Ta on Eluleib (Jh 6:35, 48). Iseasi on muidugi see, kui palju juudid Jeesust üldse mõistsid, aga kindlasti vajasid ka nemad midagi enamat, kui neil oli.
Kui jüngrid Jeesusele süüa pakkusid, vastas ta neile: “Minul on süüa rooga, mida teie ei tea” (Jh 4:32). Ega nad tol hetkel taibanudki, mida Jeesus oma vastusega mõtles. Kuid juba õige pea selgitab Issand: “Minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes mu on läkitanud, ja lõpetan tema töö” (Jh 4:34).
Kui koged palvetamises ja Piibli uurimises osadust oma Päästja ja Lunastajaga, siis on ka sinul sellist rooga, millest teised “ei tea”, ja sa suudad paremini püsida Tema tahtmises. Kindlasti meenutab Jumal sulle ka seda, et Temaga koos olemist vajad sa rohkem kui midagi muud. Ise olen seda kogenud üsna sageli, vaatamata sellele, et enda teades on mul Issanda jaoks aega piisavalt.
Kui pikk aga on aeg “piisavalt”? Selle üle mõtiskledes kippusin kimpu jääma... Kas üks, kaks või kolm tundi päevas? Tegelikult on ju kõik tunnid, minutid ja sekundid Issandalt ja Tema omad! Meile kuuluvad need vaid Tema armust. Seega peaksime need ka piltlikult öeldes Jumalale tagasi andma. Kokkuvõttes jääb domineerima üks mõte: vaatamata sellele, kui palju aega veedad koos Issandaga, tõuseb südamest taas seesama karje: “Issand, anna meile ikka seda leiba!” See on igatsus, mis täielikult saab täituda alles siis, kui oleme kord koos Jeesusega taevases kodus. Seni aga saame seda Taevalist Leiba jagada nendega, kellega oma maises elus kokku puutume. Selleks tahangi sind julgustada: jaga seda Taevalist Leiba igaühega, kellega sa täna kohtud!
Kindlasti oled sa pidanud jagama oma toidupoolist erinevatel eluperioodidel mitmete inimestega, võib-olla teinekord ka oma viimast leivapalukest. Siinkohal meenub mulle kusagilt loetud katkend ühest vanglakirjast, milles räägitakse, kuidas kristlased, olles sõja ajal koonduslaagris, jagasid oma viimast leivapala isegi lindudega. Linnud mäletasid neid andjaid, tulles ikka ja jälle tagasi just nende trellitatud akende alla, kust neile oli leivaraasukesi puistatud.
Ühegi liialduseta võib öelda, et praegu pole mitte üksnes rahuaeg. Vaatamata hoogustuvale majanduskriisile, kogeme siiski ka küllust – kauba valik kauplustes on aukartust äratavalt suur. Üksnes leivasorte võime kokku lugeda mitukümmend või veelgi rohkem. Ometi kipume veel nende hulgastki suupärasemat valima. Oleme lihtsalt kõige sellega niivõrd harjunud, et ei pane seda enam tähelegi. Muidugi pole see öeldud etteheitena, kuid – kui palju enam peaksime me igatsema seda tõelist Leiba –Jeesust Kristust, kes on meie Eluleib!
Sul on ka täna võimalus kuulutada Jeesust Kristust igaühele, kellega kohtud ja kõige parem on, kui sa kuulutad oma eluga, elades Tema loomust, kelle sarnaseks me kõik ju üha enam ja enam soovime saada.
In English