Olin oma klassist üks viimaseid, kes ujuma õppis. Koos pinginaabriga seisime külmas basseinivees, julgemata. Teised ujusid, meie mitte. Vesi paistis nii hirmutavana ja külma ning märjana. Ujudes oleks olnud soojem, kuid tol hetkel oli kartus ikka suurem kui julgus. Hea, et seisime kahekesi, kuid mugavaks see olemist ikkagi ei teinud – kõik teised ujusid ju rõõmsalt edasi-tagasi ja said õpetajalt kiita. Tasapisi ulatati meile abivahendeid, mille abil end veepinnale upitada ning lasta sel end kanda. Ja tõepoolest – vesi kandiski. Hirm ei kadunud mitte, kuid julgus kasvas iga meetriga.
Areng sellega ei lõpenud. Saabus hetk hakata ujuma selili. Soovisin, et oleksin olnud teisel pool maakera tol päeval. Tundus võimatuna viskuda selili sellele läbipaistvale pinnale, millest ka läbi võib astuda, millel mingit konkreetset pidet ei paista olevat, mis vaid virvendab ja salalikult voogab. Basseini veepind sisendas kõike muud kui turvalisust. Õpetaja rääkis meile palju julgustavaid sõnu. Tulemusteta. Meie seisime ikka veel basseinivees, huuled sinised ja külm näpistamas. Proovisime, tahtsime, aga kuidagi ei julgenud. Hirm oli suurem kui julgus tol hetkel. Nutt kippus kurku ja lootusetus hinge, kuni ühel hetkel lasin jalgadel tõusta veepinnale ja seljal liuelda mööda veepinda edasi. See oli imeline hetk! Hirmust oli võitu saanud julgus ja õpetaja sõnadel oli tõepoolest tõsi taga – veepind kandis! Enam ei olnud külm, ei olnud hirmu. Need olid asendunud liikumise ja põnevuse, usaldusega. Alles oli loomulik aukartus vee kui elemendi ees, kuid teadsin, et see pind kannab, kui mina julgen tal end kanda lasta.
Jumala arm – alati olemas, alati kandev, alati edasiviiv. Ja sealsamas inimesed, vahel ka sina või mina, seismas ning pelgamas end armu hoolde usaldada. Ehk ei kanna see? Ehk kannab see mind sinna, kuhu ma jõuda soovida ei oskagi? Julgusetus ja hirm saavad vahel võitu usalduse üle ja nii jääbki inime seisma elunurka, vaatama, kuis teised julgelt ja vapralt edasi-tagasi ujuvad. Tajumata seda, et armu alati ei näe ja käega katsuda ei saa, kuid see on olemas ja kannab igal ajal.
Päev, mil istun ja armidele ning armule mõtlen, on Eestis üks oluline tähtpäev. Pigem kurvamaiguline mälestuspäev, sest möödub 60 aastat 1949. aasta märtsiküüditamisest. Hommik koitis oma varakevadise päiksetõusuga, kuid erinev kõikidest teistest hommikutest, viies kümneid tuhandeid eestimaalasi külmale maale Siberisse. Mitmeid kauaks, mitmeid alatiseks. Mida täpselt need inimesed kogema pidid, on raske ette kujutada, kui ise kogenud ei ole. Küüditamine toimus, nagu suured muutused ikka elus, kõige ootamatumal hetkel. Tabas peret, kus pereema hommikusöögiks pannkooke praadis ning hetke pärast püssitoru kuklas tajus. Asjad tuli pakkida, lapsed tuli võtta ja minna tuli. Valikut ei olnud. Keegi ei küsinud, kas nad tahtsid. Tähtis oli, et nende nimi oli nimekirjas, ja selle nime kohale sai ristikese teha – viidud!
Aastad möödusid ja koju naasid mõned. Mitmed jäidki sinna. Kellele langes puu metsatöödel selga ja tappis, kes suri nälga, kes vanadusse, kes haigusse. Pered olid lahutatud, vanemad lastest ja õed vendadest. Ei kohtutudki enam eal. Mälestussesse jäid vaid lahkumise valusad hetked ning koosveedetud aastate magus meenutus. Jäid ka armid, mis ei paranenud võib-olla iial. Miks valiti just nende perekond ja kas ei oleks võinud elu minna teisiti? Elutragöödia, millest mööda vaadata ei oleks aus. Armi on see jätnud terve Eesti rahva teadvusesse – küüditamine ja kannatus on mõjutanud meid tervikuna. Me tänane kultuur, tänased hirmud, rõõmud ja mõtlemisedki on vähemal või rohkemal määral mõjutatud minevikust – sellest, mida me ise kunagi või me esivanemad läbi pidid elama. Ja need armid ei taha kergelt paraneda.
Sõna arm tähendab mitmes eri keeles erinevaid, kuid samas kokkukuuluvaid asju. Meie emakeeles on sel kolm levinud tähendust, kallim ja näiteks Jumala arm ehk halastus. Lisaks on arm ka kinnikasvanud haav. Rootsi keeles tähendab sõna arm sama mis on ära teeninud kaastunde kas vaesuse pärast või muul põhjusel. Väga sarnane sõna eesti keeles sellele ongi arm-etu. Teine tähendus sel sõnal rootsikeeli on käsi. Ka saksa keeles esineb seesama sõna arm ja tähendab samuti vaesust. Niisiis tähendab arm eelnevate sõnade näitel järgnevat: armsam, halastus, Jumala armastus, vaene, armetu, kaastunnet vääriv, jälg endisest haavast, märk paranemisest ja käsi. Nende sõnade abil võib sõnaga arm kokkuvõtvalt öelda järgmist: Jumala armastus tema kaastunnet vääriva armsama vastu oli nõnda halastav, et Ta armides käsi päästis armetu ja vaese kallima igavestest haavadest.
Kõikide aegade jooksul inimhingedesse tekkinud armide hulk ei suuda ületada ühe armi suurust ja täiust, sügavust ning laiust. See arm, mille jättis Jeesuse hinge päev, mil sõbrad Ta hülgasid ning risti lõid. Kas on sügavamat haava eales olnud? Kuid ka see haav on paranenud ning saanud armiks. Sellest armist lähtuv arm on kättesaadav meist igaühele ka täna, sadu ja sadu aastaid hiljem. Kui paranes see haav, paranevad ka muud haavad. Üksnes Jumala armu läbi saab haavast arm. Ka kõige väiksem haav ei kasvaks kinni Jumala parandava hoole ja armastuseta! Kui kandis arm tol kaugel a´al, paar tuhat aastat tagasi, kannab ka täna. Küsimus on vaid selles, kas julgeme sel armul end kanda lasta – sel mõnegi jaoks esmapilgul nähtamatul ja ebamäärasel armul, mis edasi sammumisel üha selgemad kontuurid saab, kuid siiski lõpuni mõistmatuks jääb – meile, inimlastele. Oluline on meeles pidada, et olemas on armide arm – suurim kunagi olemas olnud haav, mis annab paranemislootust ka igale meie haavale, ning suurim arm, mis lähtub just sellest armide armist!
Ml 3:20 „Aga teile, kes te mu nime kardate,
tõuseb õiguse päike
ja paranemine tema tiibade all.“
In English