„Kõik minu koguduse liikmed leiavad, et uue logo elemendid on solvavad,“ ütles hääl telefonis. Ma teadsin, mida see mees ütleb, kuid ma lubasin tal jätkata. „Ma mõtlen endamisi, et mis on risti eesmärk seal?“
See küsimus oleks võinud olla uue jutluse alustala. Kuid seeasemel, et temaga vaidlema hakata, pakkusin talle välja, et saadan talle bukleti, kus on seletused logo elementide kohta. Kui ma telefoni hargile panin, tundsin, kuidas see jutlus minust välja purskub, nii läksin oma kolleegide töölaudade juurde ja alustasin jutlustamist.
Minu väike kuulajaskond vastas südamlike aamen-itega. Ma olin just oma jutu kuumima koha peal, aame-nid muutusid tihedamateks ja kõvemateks, minu jalad tammusid ja käed vehkisid. Ja siis kõlas tuletõrjealarm. Olgu, ma pean tunnistama, et mul on risti suhtes põlev kirg.
Paljudel kordadel pärast seda juhtumit olen imestanud, kuidas on see võimalik, et keegi tunneb end solvatuna selle sümboli pärast, mis muutis ajalugu ja mis on igaveseks muutnud meie saatust.
Eesli pea
Uskmatuile meeldis naeruvääristada varakristlasi, kuna nende Päästja oli risti löödud. Nad arvasid, et on lihtsalt rumal teenida kedagi, kes on surnud nii julma surma. Üks antiikne sketš, mis nüüd on väljas Kircheriani Muuseumis Roomas, illustreerib selgelt, mida uskmatud sellest arvasid. Sketšil viipab üks mees käega kujule ristil. Ja ristil rippuval kujul on eesli pea. Sketši alla on kritseldatud sõnad „Alexamenos jumaldab oma issandat“.
See karikatuur on varaseim olemasolev kirjeldus ristist. Missuguse rumala mulje see kristlusest jätab! Seepärast kirjutab Paulus: „Jah, sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi“ (1Kr 1:18).
Tänapäeval üllatab mind see, et mitte uskmatud ei ole need, kes ristil midagi solvavat leiavad, vaid pigem kristlased ise. „200 aastat on inimesed kuulutanud: „Tulge risti juurde, saage päästetud, ja Jeesus armastab teid!“ kirjutas üks advendist internetifoorumis. „Messias ise ei jutlustanud nii! Kahetsege oma kurjust, oma ebamoraalseid tegusid. Eemaldage enda seast ebajumalad ja paganate kombed!“
Kuigi ma usun, et on oluline kahetseda oma kurjust ja ebamoraalseid tegusid, usun ka seda, et ainuüksi selle õpetamine, õpetamata risti sõnumit, on ohtlik. Seadus ilma Kristuse ohvrita on jõuetu. Nagu Paulus kirjutab Galaatlastele 2:21: „...kui õigus tuleks Seaduse läbi, siis tähendaks see, et Kristus on asjatult surnud.“
Kolmandas peatükis muutub Pauluse sõnakasutus veelgi jõulisemaks: „Oh mõistmatud galaatlased, kes on teid ära sõnunud, kelle silma ette Jeesus Kristus on joonistatud ristilööduna? Ma tahan teie käest teada ainult seda, kas te saite Vaimu Seaduse tegude tõttu või ususõnumi kuulamise tõttu. Kas te olete nii mõistmatud? Te alustasite Vaimus, kas tahate nüüd lõpetada lihas?“ (s 1–3)
Seadusest ehmunud
Galaatlased ei olnud ainsad, kes alustasid oma vaimulikku teekonda ristile vaadates ja keda seadus siis häirima hakkas. Sama juhtus ka adventkoguduse algusaastail.
Varajastel adventistidel oli selge arusaamine ristist ja õigusest usu läbi. Enamus neist olid ju kasvanud evangeelsetes protestantlikes kirikutes. Kuna neil oli arusaamine sellest doktriinist olemas, ei tunnetanud nad endal koormat seda rõhutada. Nad keskendusid uutele doktriinidele, mis on enam või vähem adventismile omased.
Kui üles kasvas uus põlvkond adventiste, juhtis ristist mitterääkimine neid mõistmatuseni, mis omakorda tipnes 1888. aasta Peakonverentsi sessiooni traumaga – mõnikord mõtlen, kas meie kogudus on ikka sellest üle saanud.
Näib, et mõned meie seast arvavad, et kui me räägime rohkem ristist kui seadusest, ei ole meie liikmed enam „head“ inimesed. Ma ei ole sellega nõus. Ma usun, et mida enam me ristist räägime, seda paremaks inimesed muutuvad.
„Ma igatsen näha, et meie pastorid süveneksid risti saladusse,“ kirjutas Ellen White. „Kui meie pastorid lähtuksid ühenduses tõeteooriaga rohkem praktilisest vagadusest, räägiksid tõevaimust läbi imbunud südamest, näeksime rohkem inimesi tõe juurde tulemas. /.../ Risti võimas argument mõistab patu hukka.“1 Teisalt, „mida vähem sa vaatad Kristusele ja Tema võrreldamatule armastusele, mida vähem sa sarnaned Tema näoga, seda parem sa endale tundud ja seda enesekindlamaks ja rahuolevamaks iseenda suhtes sa muutud.“2
Seega, keskedudes vaid seadusele, jõuame mõtteviisini, et me oleme sellistena, nagu parasjagu oleme, ka päris head. Võtsin ükskord ette kümme käsku, et jõuda arusaamisele iseenda olukorrast. Siin on minu arutluskäik:
„Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval“ (2Ms 20:3). Ma olen kogu oma elu olnud kristlane. Ma ei ole eluski teeninud Buddhat või Baali või mingit muud jumalat. Nii, arvan, et seega on üks edukalt läbitud.
„Sa ei tohi teha enesele kuju“ (s 4). Vaatasin oma majas ringi ega leidnud ühtegi kuju – see väike nipsasjake, mis mul oli ja mis nägi veidi kuju moodi välja, sellest sain hiljuti valge elevandi peol lahti. See on kaks kahest!
„Sa ei tohi Issanda, oma Jumala nime asjata suhu võtta“ (s 7). Ma pean vaid vaatama paari mängifilmi ja ma näen, et mul läheb neis asjus paremini kui keskmisel kodanikul.
„Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema!“ (s 8) Oh, nüüd on mul enda suhtes eriti head tunded. Lõppude lõpuks – ma pean seda käsku väga ustavalt.
„Sa pead oma isa ja ema austama“ (s 12). Mul on suurepärased vanemad, nii et sellega on mul väga kerge!
„Sa ei tohi tappa!“ (s 13) Nüüd paistan ma kohe eriti hea! Eriti kui võrdlen end mõrtsukaga riigivanglas!
„Sa ei tohi abielu rikkuda!“ (s 14) Ma ise pean ennast ikka veel vastabiellunuks, nii et see ei ole minu jaoks kiusatus!
„Sa ei tohi varastada!“ (s 15) Minu varastamine jääb aega, mil olin 4-aastane. Ja ma ei teadnud toona, mida ma teen, nii et see ei lähe arvesse. Pealegi, ma sain sellest plastmasshaamrist juba aastaid tagasi lahti!
„Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana!“ (s 16) Ma olen ennast alati tõde armastavaks inimeseks pidanud. Ütleksin, et ka selles osas pole mul mingeid probleeme.
„Sa ei tohi himustada oma ligimese koda!“ (s 17) Olgu, seda olen ma küll viimasel ajal teinud, kuid keegi ei tea, seega ei ole see väga märkimisväärne.
Jah, ma võin endaga täiesti rahul olla. Isegi kui viimane läheb arvesse, on 9 kümnest päris hea tulemus!
Ilma ristita pole lootust
Kui ma pööran oma pilgu ristile, muutub minu vaatenurk. Ma näen agooniat, mille minu Päästja pidi läbi elama minu pattude kinnimaksmiseks, ja ma mõtlen neile kordadele, mil ma ei ole Tema eest seisnud, mil ma olen Temas kahelnud, mil ma olen teinud haiget neile, kelle eest Ta on surnud. Mida enam ma vaatan, seda enam mõistan, kui suured on minu vajakajäämised. Ma näen häid tegusid, mida ma ei ole teinud, ja teisi häid tegusid, mida olen teinud isekatel motiividel. Ja vaadates mõistan, et ma seisan külg külje kõrval mõrtsukaga riigivanglast. Me oleme samal tasandil ja ei ole midagi, mida kumbki meist saaks teha oma patuse loomuse muutmiseks.
Kuid siis kuulen kõige ilusamaid sõnu, mis iial lausutud: „Isa, anna neile andeks.“ (Lk 23:34) Nende sõnadega on meie elu leht puhtaks pühitud. Mõrtsukas ja mina lahkume sellelt mäelt, uuendatud Jumala võrratus armastuses ja innukad elama oma elu Tema tahte järgi, kes meie eest nii palju ohverdas.
Just usus Päästjasse, kes ristil suri, ja Tema andestuse vastuvõtmises muutub solvav sümbol aardeks. „Rist kuulutab hingele, kes usub Jeesusesse, elu, mitte surma,“ kirjutab Ellen White. „Võta vastu need hinnalised eluandvad kiired, mis Kolgatalt paistavad. Sirutu nende õnnistuste poole, usu neid.“3
Inimene, kes vaatab seadust sügavalt ja ausalt, näeb, missugune patune ta on. Seadusele vaatamine tekitab lootusetust. Tõsi on siiski see, et seadus üksi ei saa meid aidata. Vaid ristile vaadates saame loota, et me muutume.
Ellen White kirjutas: „Kui inimene tutvub Lunastaja ajalooga, avastab ta endas tõsiseid puudujääke; tema erinevus Kristusest on nii suur, et ta tajub, kui vajalikud on radikaalsed muutused tema elus. Ta uurib sooviga muutuda oma eeskuju sarnaseks. Ta haarab armastatud Meistri iga silmavaate, meeleolu. Vaadates ta muutub samasuguseks.“4
Logo
Logo, millest juttu, on alates 1997. aastast adventkoguduse sümbol. See pöörab tähelepanu kolme ingli kuulutusele Ilmutusraamatu 14. peatükis, suurele misjonikäsule, Pühale Vaimule ja Kristuse ülestõusmisele, taevasseminemisele ja peatsele tulemisele. Logo põhjaks on meie usu alustalad: Piibel, mille keskel on rist.5
Ellen White kirjutas: „Kristuse ohver patu lepitusena on keskne tõde, mille ümber koonduvad kõik teised tõed. Et mõista paremini Jumala Sõna, alates 1. Moosese raamatust kuni Ilmutusraamatuni, peab iga tõde selles uurima Kolgata ristilt kiirgava valguse paistel.“6
Samal ajal, kui me kasutame seda sümbolit oma kogudusehoonetel, oma kirjablankettidel ja oma visiitkaartidel, jätkakem ka Piibli uurimist risti valgel, nii et me saaksime koos Paulusega öelda: „Aga mulle olgu olemata, et ma kiitleksin muu kui meie Issanda Jeesuse Kristuse risti üle“ (Gl 6:14).
1 Ellen G. White, „Tunnistused kogudusele“, vol. 4, lk 374, 375.
2 Ibid.
3———, Taevastes paikades, lk 52.
4———, Jumala pojad ja tütred, lk 235.
5 Rohkem infot nende sümbolite kohta leiad kiriku ametlikult kodulehelt http://www.adventist.org/logo/
6 Ellen G. White, „Evangeeliumitöölised“, lk 315.
Lori Futcher on Ameerikas Tennessee osariigis Life Care Centeri kirjastuse koordinaator
Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Averonika Beekmann
In English