Iiobi saladus

Avaldatud 1.6.2009, autor Mart Olema, allikas Meie Aeg

Mõeldes Jeesuse Kristuse maistele kannatustele ja ristisurmale, saab meile üha selgemaks, et meiegi kannatused siin maises elus on möödapääsmatud. Minult on sageli küsitud, miks armastav Jumal lubab inimestele osa saada mitmesugustest kannatustest. Sellele vastata polegi nii lihtne, eriti veel, kui seda peab tegema kiirelt ja konkreetselt, lühikeskustelu raames. Üks on aga tõsikindel – Jumal ei kiusa kedagi. Meie vastused sellele küsimusele – missugused need ka poleks – sõltuvad sellest, kuivõrd hästi (või kas üldse) tunneme oma Loojat ja Tema Poega Jeesust Kristust.

Usun, et me kõik oleme vähem või rohkem tuttavad Iiobiga. Muidugi pole temagi kannatused võrreldavad Jeesuse omadega, kuid ka nende mõistmiseks ei piisa ilmselt meie tavamõistusest...

Iiobi raamatut lugedes näeme üsna pea, kuidas tema vagadus proovile pannakse (loe meenutuseks 1. peatükki). Peatükk lõppeb väga hämmastavalt: "Alasti olen ma emaihust tulnud ja alasti pöördun ma tagasi. Issand on andnud ja Issand on võtnud; Issanda nimi olgu kiidetud!"

Kõige selle juures ei teinud Iiob pattu ega rääkinud Jumala kohta halba (Ii 1:21-22).

Kuidas oleksime käitunud meie pärast neid kiireid ja traagilisi sündmusi, kui need oleksid juhtunud meie elus?

Kui Jumal ütles Iiobi kohta, et see mees oli rikkaim kõigist hommikumaalastest (Ii 1:3), siis oli see tiitel auga välja teenitud. Iiobil oli kümme last, hiigelsuured maavaldused, hulganisti teenijaid ja uskumatult suur varandus. Siis aga kaotas ta äkitselt kõik, kaasa arvatud lapsed ja tervise. Kuidas küll suudab keegi midagi niisugust ilma kibestumiseta üle elada? Ometi ütles Iiob:

"Kas me peame Jumalalt vastu võtma ainult head, aga mitte kurja?" (Ii 2:10)

Mis siis oli Iiobi saladus? Toon siin välja 3 momenti. Esiteks: Iiob mõistis Jumala õigust kontrollida tema elu. Ta mõistis, et kõik, mida Jumal lubab juhtuda, on kokkuvõttes parim. Ja nii ta ütleski:

"Mina tean, et sina suudad kõike ja et sinul ei ole ükski asi võimatu (Ii 42:2). Teiseks: Iiob otsis ebaõnnest tarkust.

Süvenegem 19. peatüki salmidesse 26 ja 27: „Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud, saan ma ilma ihutagi näha Jumalat, teda, keda ma ise näen, keda näevad mu oma silmad, aga mitte mõne võõra. Mul kõdunevad neerud sisikonnas.“

Tegelikult on ju asi nii, et kui sa kaotad kõik maise, siis muutuvad sinu väärtushinnangud kapitaalselt. Iiob aga tõstis oma pilgu ära sellelt, mis on/oli nüüd ja praegu, vaatas kaugemale tulevikku, mis oli vaba valust ja murest ning sai jõudu vastu pidada kõigele, mida elu toob.

Kolmanda momendina: Iiob tunnistas oma piiratud arusaamist. Ta ütles Jumalale: „Kes on see, kes mõistmatult püüab varjata sinu nõu? Seepärast ma olen jutustanud, millest ma pole aru saanud, asjadest, mis mulle on imelikud ja mida ma ei mõista. Kuule siis ometi ja ma räägin, mina küsin sinult ja sina seleta mulle! Ma olin ainult kõrvaga kuulnud kuuldusi sinust, aga nüüd on mu silm sind näinud.“ (Ii 42:3-5)

Armas lugeja, kindlasti tead sa seda ise kõige paremini, milliste raskustega oled oma usurännakul silmitsi seisnud ja kuidas oled nendega võidelnud. Sõnum Iiobist on julgustuseks meile kõigile. Kuid meil on veel midagi palju enamat – meie Õnnistegija Jeesus Kristus: kui vaatad Temale, lähed koos Temaga läbi kõikide olukordade, olgu need siis rõõmud või kannatused.

Lugenud taas Iiobi raamatut, tunnetan siin üleskutset suuremale jumalakartusele. Jah, tõsi, paraku võiks seda ka usurahva seas paljugi rohkem olla! Viimase mõtte on hästi kokku võtnud tark Saalomon: „Issanda kartus on tarkuse algus ja Kõigepühama äratundmine on arukus“ (Õp 9:10).

Jätkakem siis oma maist usurännakut suuremas jumalakartuses, Teades, et Issand on ustav. Temaga koos jõuame kord lõpliku võiduni!

Jaga Facebookis
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat