Kõnelemine on midagi palju enamat kui sõnade ja informatsiooni vahetamine. Kõnelemise abil võime väljendada oma tundeid, edastada emotsioone, täpsustada mõtteid, leida kinnitust oma ideedele, kontakteeruda teistega. See on ka viis veeta meeldivalt aega, võimalus üksteist tundma õppida, lõõgastuda pingetest, väljendada oma seisukohti. Kõnelemine on inimese oluline omadus, just see võime ühendab inimesi.
Aga kuidas on lugu ütlemata sõnadega? Palju teame me neist? Ah et rääkimine hõbe, vaikimine kuld? Ja-jah, mulle meenub seegi: sain sõnasabast kinni! Ja küllap see on vahel tõesti hea. Oleme kogemustega inimesed ja teame ka nende ütlemiste tähendust...
Tark Kogujagi ütleb, et „ära ole kärme suuga“ ja „olgu su sõnu pisut“ (Kg 5:1). Ometi on sama autori sulest ka tekstid: „Inimesel on rõõm, kui ta suu oskab vastata, ja sõna õigel ajal – küll see on hea!“ (Õp 15:23) ja: „Õigel ajal räägitud sõnad on otsekui kuldõunad hõbevaagnal“ (Õp 25:11).
Vaat, see on juba midagi! Kujutlege vaid – ütlete lihtsalt sõna õigel ajal ja teie käes on hõbevaagen õunaga, läbinisti kullast õunaga! Aga mis siis, kui see oodatud sõna jäi õigel ajal ütlemata? Mis siis pihku jääb? Ei taha kohe mõeldagi! Kuigi vaikimine pidi ju olema ka kuld?
Te teate Ristija Johannese lugu, kuidas Heroodes ta vangi pani ja kuidas hukkas. Sellest on kirjutatud Markuse 6:14–29
Raamatus „Ajastute igatsus“ illustreeritakse rabavalt ütlemata sõnade teemat. „Tütarlaps pöördus tagasi kohutava palvega: „Ma tahan, et sa mulle sedamaid annad vaagnal Ristija Johannese pea!“
Heroodest valdas õudus. Käratsev mürgel vaikis. Maad võttis pahaendeline vaikus. Kuningas oli rabatud mõttest võtta Johanneselt elu. Vandetõotus oli antud külaliste auks; kui kasvõi üks neist oleks nõudnud tõotuse tühistamist, oleks Heroodes rõõmuga prohvetile armu andnud. Ta andis külalistele võimaluse astuda vangi kaitseks välja. Nemadki olid kord tulnud kaugelt kohale selleks, et kuulda Johannese jutlust, ning nad teadsid, et ta oli süütu Jumala sulane. Ükski ei avanud suud, et päästa Taeva saadiku elu. Need mehed olid mõjukad mehed, neil lasus tõsine vastutus. Vaikimisega kuulutasid nad Jumala prohvetile surmaotsuse, rahuldades nii kõlvatu naise kättemaksuiha“ (DA lk 221, 222).
Võimalik, et meenub teilegi mõni läbielu, kus ootate, et keegi astuks teie eest välja, kostaks teie eest või ütleks mõne hea sõna... Minul on selliseid läbielusid.
Lausumata sõnadest räägib ka lõik Joosepi loost: “Niipea kui Joosep kaupmehi nägi, mõistis ta kohutavat tõde. Orjaks saamist kardeti enam kui surma. Hirmus ja meeleheites anus ta vendi, kuid asjatult. Mõned küll haletsesid teda, kuid kartusest pilkealuseks saada ei võtnud midagi ette. Kõik tundsid, et asjast taganemiseks on mindud liiga kaugele. Kui Joosep nüüd koju lasta, räägiks ta juhtunust kahtlemata isale, isa aga ei jäta julmust oma lemmikpoja suhtes karistamata.
Nad tegid südame Joosepi palvete suhtes kõvaks ja andsid venna paganlike kaupmeeste kätte. Karavan liikus edasi ning kadus peagi silmist” (PP 211, 212).
Maire Aunaste ühe telesaate kaudu tundsin end noomituna või vähemalt mu tähelepanu juhiti suhtlemisele eriti eakate inimestega. Saate “Meie” fookuses olid hooldekodud ja nende töötajad. Üks töötaja ütles ei midagi uut ega avastuslikku, vaid lihtsalt, et vanur vajab peale füüsilise hoolekande ka hingelist ja vaimset tuge, mis siis, et ta kõik kohe unustab, ometi annab see temale pühendatud hetk hea sõna või puudutuse näol talle palju! Kohe mõtlesin oma kõrges eas emale, kes on kogu elu elanud minu heaks, et Galina, ole ta vastu väga hell, mis siis, et ta päevi ja kuid küsib mitu korda päevas, ja jaanuari lõpuni imestab, et ah juba uus aasta on alanud! Ja veel, Galina, kui hingamispäeva hommikul kirikusse lähed, kallista teda ja ütle ise, et mõtled tema peale kirikus olles, mitte nii, et tema palub: “Mõtelge ka minu peale, kui kirikus olete!” (See oli märtsis 2007)
Meil vahel kohe on isu mõne „kuldõuna“ järele! Kujutlete ette abielu, kus on vaikimisekulda ülevoolavalt palju? Mõni lõik Palhegyi Ferenci raamatust “Käsikäes”.
„Üks kirjanik helistab teisele: „Ega ma sind sega?“
„Ei.“
„Oled sa kindel? Ega sa parasjagu tööd ei teinud?“
„Ei.“
„Millega sa siis tegeled?“
„Ajan juttu.“
„Ajad juttu? Kellega?“
„Naisega.“
„Oma naisega? Kas midagi on juhtunud?““
„Suhtlemine on abieluhoone telliseid ühtesiduv „mört“. Kui seda vajaka jääb, variseb maja varem või hiljem rusudeks. Suhtlemine pole omal kohal mitte ainult hädade ja konfliktide lahendamisel, vaid ka suhete hoidmisel ja edendamisel“ (Samas, lk 66).
„Kui naine nuttes kurdab, et abikaasa pole talle juba aastaid armastust avaldanud, ei piisa trööstimiseks sellest, kui abikaasa lausub: „Ütlesin seda laulatusel, ega ole oma sõnu tagasi võtnud““ (Samas, lk 85).
Hea mees, see ei ole sinu nõrkus, kui lausud sagedamini oma naisele: „Kallis, ma armastan sind!“ See imeline “kuldõun” peaks ilmtingimata olema serveeritud “hõbevaagnal”! Mitte nii, et noh, viskan naisele selle “õuna” st ütlen nii, mokaotsast või muuseas: “Ma armastan sind.” Saate isegi aru, kui ääretult oluline on suhtluses “hõbevaagen”!
Kindlat retsepti selleks ju pole, kui tihti seda öelda, aga kujutlege, milline helisev muusika on see naise kõrvadele, kuivõrd see innustab, otse tiivustab ta tegemisi ning tunde- ja mõttemaailmgi saavad helgema varjundi!
Head sõnad on vajalikud mitte üksnes abikaasade vahel, vaid lausugem neid sõnu julgemini ka oma lastele, vanematele, õdedele, vendadele, sõpradele... Kui me ise neid kauneid sõnu ei kasuta, on meil oht langeda masenduse mülkasse.
Võime vaid ette kujutada, kui palju on neid ütlemata sõnu, mis oleksid saanud viia inimelusid hukatusrööbastelt õitsengule, muuta suhteid ja olukordi paremaks, koguni rahvaste saatust suutnud pöörata.
Sellisena oli see teema seisnud umbes paar kuud, kuid ma teadsin, et “ütlemata sõnades” on sügavam, põletavam tähendus meile, viimase aja rahvale. Olin Jumala ees palvega, et Ta annaks õige suuna, jõudmaks meie kohustuseni tänapäeva ühiskonnas. Üsna vähese aja järel tõusin üllatunult. Mis see oli? Leppige sellega, kui ütlen, et mu meeltele laskus taevane sõnumipakett pealkirjastatult: “Kuuluta ja ära ole vait!”
No muidugi! Kõik prohvetid, saades Jumalalt sõnumi, on saanud Temalt ka korralduse: “Kuuluta ja ära ole vait!”
Hästi mäletame Joona lugu, kuidas ta püüdis pääseda kuulutamise kohustusest ja mis sellest kõigest edasi sai! Hea, et see lugu lõppes Niineve jaoks siiski õnnelikult.
Vaatasin hiljuti videofilmiseeria “Tõrvikukandjad” IV osa, “Pärast pettumust”. Selles on juttu Ellen White`i kahest eelkäijast sõnumi edastamise osas. Peatun Hazen Fossil, kes oli hea haridusega 25aastane võimekas kõnemees.
Esimeses nägemuses näidati talle Jumala rahva teekonda Taevalinna poole. Pärast pettumust kästi tal jutustada sellest teistele, kuid Foss keeldus. Ta kartis vastuseisu. Teises nägemuses anti talle järjekordne korraldus rääkida sellest, mida näidati. Kuid ta keeldus jälle. Kolmandal korral öeldi talle, et ta on sellest koormast vabastatud ja see ülesanne antakse nõrgematest nõrgimale.
Mõni nädal hiljem ühe väikese palvemaja ukse taga kuulis Foss imepärast lugu nägemusest, mis peaaegu täpselt kattus Fossile antud nägemusega. Kõneleja oli 17aastane Ellen Harmon. Tema tervis oli kriitiliselt halb, kardeti, et ta sureb. Kuid Jumala Vaimu jõul andis ta sõnumit edasi järgnevad 70 aastat!
Mis takistas eelpool loetud läbieludes heade sõnumite edastamist? Eks kartus, hirm...
Mida kartsid Heroodese külalised? Kas võimukat naist? Võimalik...
Joosepi vennad? Kartsid teiste vendade pilget ja lisaks veel isa karistust.
Mida kartis Joona? Ta oli mures oma prestiiži pärast..
Foss? Kartis vastuseisu. Vastuseis ei toeta prestiiži.
Mida kardame meie, olles sarnastes situatsioonides? Mis takistab meid ütlemast häid sõnu õigel ajal? Eks meiegi kartused ole samalaadsed! Õnneks on kartustele olemas ravim! Sellest kirjutab apostel Johannes: “Armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja” (1Jh 4:18). See oli ka Pauluse kogemus, kui ta kirjutab apostliametist: „Sest Kristuse armastus sunnib meid” (2Kr 5:14).
Innustagu see armastus ka meid!
In English