Teiste konspiratsiooniteooriate seas teemal, kes tappis 44. aastal pKr Julius Caesari, on levinud ka see, et tapjaks osutus Marcus Brutus. Caesar mitte ainult ei armastanud Brutust, vaid armastas teda südamest nagu oma poega. Ajaloolased väidavad, et alguses hakkas Caesar tapjatele vastu. Kuid nähes nende seas ka Brutust, pistoda välja sirutatud, andis ta alla, tõmbas rüü oma näo eest ja küsis: „Kas ka sina, Brutus?”
Seitsekümmend viis aastat hiljem surid ka Jumala Poeg ja Tema reetur, üks puust ristil, teine puu otsas köie küljes. Nende kahe sündmuse olud märgivad vastakaid elupõhimõtteid.
Ristil rippus Jumalale ustav, kes suri oma reeturite käe läbi. Juudase puu otsas rippus reetur, kes suri enda käe läbi. Jeesuse surm oli ülimuslikult suuremeelne. Jeesuse surm mõjutas eluandva lööklainena kõiki maailmaajastuid ja kosmost. Kuid Juudase surm oli kole tunnistus sisemiselt käärivast süüst. Jeesus andis maailmale elu; Juudas oli vahend mõrva teostamiseks, ja seejärel ta tappis enda. Kahe loo või iseloomu vahel ei saa olla enam teravamat erisust. Oma suhetes üksteisega peame valima nende kahe põhimõtte seast: kas me kanname risti või või oleme reetjad.
Reetmine on kõige hullem sotsiaalne rikkumine. Lisaks sellele, et see on vägivaldne inimese suhtes, murrab see ka sidemed, mis on kahe hinge vahele ehitatud. Reetes murtakse usaldus siis, kui teise haavatavus on kõige suurem. Sõpruses on tavalised kaitsemüürid ära sulanud, mis muudab löögi palju tõsisemaks kui võhivõõra või kardetud vaenlase puhul. Psalmist sai sellest kontseptsioonist aru, kui ta kirjutas: „Kadu on ta keskel ja ta turult ei tagane rõhumine ja pettus. Sest mitte vaenlane ei laima mind, seda ma taluksin; mitte mu vihamees ei suurusta mu vastu, tema eest ma peidaksin ennast, vaid sina, inimene nagu mina, mu sõber ja tuttav, kellega meil oli armas osadus, Jumala kotta läksime koos rahvahulgaga.” (55:12–14)
Vaadelgem reetmisest väljapääsu teel tervenemise protsessi. See on kättesaadav kõigile ja tegelikult üsna lihtne, loogiline ja, muidugi – piibellik.
Tervenemine
Kõigepealt hinda kahjusid. Ära eita ega liialda. Kuigi sinu tunded on olulised, ei ole need eksimatud. Selgita palves ja oma südame kaalumises kõik faktid. On võimalik, et sa ei suhtu olukorda piisava tõsidusega, samas võid sa sellele, kuidas sind on koheldud, ka üle reageerida. Sageli on nii, et minevikutraumad või väärteod taasavatakse hiljem väiksemate vigastuste käigus. Anna endast parim, et saaksid hetkeolukorrast objektiivse pildi.
Mõnel juhul on kohane järgida evangeeliumi, vastavalt Matteuse 18:15–20 kirjutatule: pöörduda otse haigettegeva inimese poole. Kui otsene suhtlus ei algata tervenemist, küsi nõustamist täiskasvanud ja usaldusväärselt inimeselt, paludes tema objektiivset arvamust ja abi selle konflikti lahendamisel. Vaata ette, et sa ei kasutaks tema nõuandeid kui ettekäänet oma reetjat „vastu hammustada”. Kui sa nii toimid, lisad vaid pattu patule ja probleem kuhjub. Eesmärk on reedetud usalduse tuld summutada, mitte levitada.
On väga kerge olla naiivne inimloomuse kõlvatuse suhtes ja mõelda viisil kuidas-said-nad-mulle-nii-teha. Sa pead sellest üle olema. Vaata seda reetmist kui tõendit sellest, et Jumala teadaanne inimese vastuolulisusest vastab tõele.
Murtud usalduse psühholoogilist dissonantsi võib olla väga raske lahendada. Aeg võib seda lööki pehmendada, kuid isegi aja möödudes teeb see südame hellaks. Ära muuda seda enda haiguseks. Mõni valu tuleb meiega hauda kaasa. Võta need rasked tunded vastu, kuid tööta nende lahendamise nimel.
Õpi sellest kogemusest oma õppetund. Läbi Pühakirja kaigub üks imeline põhimõte, mida võiks nimetada – ilu tuhast. See hõlmab endas risti peamist õppetundi: Jumal saab väga-väga halvast esile tuua väga-väga hea. Jeesuse missioon siin maailmas oli lunastus; Ta lunastas inimkonna selle patust. Kuid lunastus on midagi veel enamat kui hingede päästmine, see on ka olukordadest päästmine. On kohutav, kui sõprus läheb raisku, kuid Jumal saab sellest vrakist midagi ilusat luua.
Piiblitõlkija Willian Tyndale langes oma sõbra reetmise ohvriks. Sõber heitis ta vanglasse ja saatis lõpuks kui ususalgaja surma. Williami viimased sõnad olid: „Issand, ava Inglismaa kuninga silmad.” Umbes aasta pärast seda sai tema palve vastuse, kui kuningas hakkas toetama Tyndale tõlke dissemination. Tuntud tõde, et „te mõtlesite küll mu vastu kurja, aga Jumal pööras selle heaks” (vt 1Ms 50:20), on sanud reaalsuseks ja seda on hea meeles pidada. Luba ristil oma olukorras rääkida, Jumal võtab inimese eksimuse toormaterjali ja vormib selle oma täiuse kujuliseks, oma ettenägevuse kohaselt.
Mis veelgi parem: Jumal saab kasutada meie purunenud suhete jäänuseid iseloomu ehitamisel. „Pidage seda lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse, kuna te teate, et teie usu läbikatsumine teeb teid kannatlikuks. Aga kannatlikkus olgu täiuslik, et te oleksite täiuslikud ja terviklikud ega oleks teis midagi vajaka.” (Jk 1:2–5)
Kõige parem on reetmist läbi elada siis, kui see toimub Jumala töötoas. Nuga-selga-kogemus annab teada, kui valus on reetmine tegelikkuses. Väljaspool Jumala töötuba muutub haav põletikuliseks, kuid luba Jumala kujundavatel kätel sinu olukorras tegutseda ja sinust saab parem inimene. Mitte kunagi enam ei libise sinu huulilt kommentaare kellegi kohta, keda pole juures, ja sa ei hellita oma südames sarkastilisi nalju. Ja see on hea.
Ja siis... Andestus
Nüüd suudad sa sellele inimesele andestada. Piibli õpetus on selge: kui me ei andesta, ei saa me ka ise andeks (Mk 11:25, 26). Kas meie andestamine teistele on see vahetuskaup, mille eest meie ise andestuse saame? Ei, sest me ei suuda üldse andestada, kui me oleme Temast võõrdunud. See on rohkem niipidi, et Jumala andestus inspireerib meid teistele andestama.
Kuid pahameel võib meie head impulsid välja suretada, nii nagu autovrakk keset teed peatab liikluse. Kuidas sellest vabaneda? Mõned huvitavad uurimused näitavad, et „kui me teadvustame enda võimet midagi halvasti teha, suudame ka andestada”.1 Teisisõnu, kui me mõistame enda patusust, oleme teiste pattude suhtes andestavamad. Paulus ütles, et kui me näeme teistes pattu, me „ei satuks ise kiusatusse” (Gl 6:1).
Just see arusaam oli arvatavasti see, mis andis Maarja Magdaleenale jõudu variser Siimonale andestama, inimesele, kes juhtis ta pattu.2 Jeesus ütles tema kohta: „Seepärast ma ütlen sulle, on temale palju patte andeks antud, sest ta on palju armastanud” (Lk 7:47). Kas Ta andestas naisele palju, kuna tema patud olid nii suured? Ei. Jeesuse räägitud tähendamissõna on ühemõtteline, et tema patule ahvatleja, Siimon, oli palju enam süüdi kui naine. Talle anti palju andeks, kuna jumalik andestus tungis sügavale tema hinge, patuprobleemi juurteni. Oma „palju andestatud” olekus mõistis ta lõpuks, et ta oli sellesama patususe kütkes, mis ahvatles Siimonat teda kuritarvitama.
Võttes selle teadlikkuse iseendast kaasa olukordadesse, kus meid reedetakse, peame endalt küsima: kas mitte igaühes meist ei ole peidus Juudas? Reetur, kes ihkab aususest enam isekaid eesmärke? Kas Juudas saaks meie elu kontrollida, kui me vaid laseksime?
Sellest perspektiivist lähtudes saame õppida taas usaldama. Jah, sa saad uuesti usaldada.
Kas ma ei saa enam kunagi haiget?
Mulle meeldis kunagi see väljend: „Kui sa mulle ühe korra haiget teed, häbi sul olgu; kui sa mulle kaks korda haiget teed, häbi mul olgu.” Täna ei ole ma enam nii kindel, kas ma soovin endale koormat sooviga mitte enam haiget saada. Jah, head piirid on olulised, kuid kristlik elu kaasab tahtlikkust olla haavatav. On kummaline, et piiride ületähtsustamine ja enesekaitse võib lõppeda ohvri süüdistamisega. Kas Jeesus vastutas Juudase tegude eest? Ei – ja Ta teadis ju kõike ajas ette!
Kasuta oma haiget tegevates suhetes navigeerimiseks tervet mõistust. Rääkides endast: on vendi, keda ma jään alati distantsilt armastama. Kuid lõppeks – usaldus on ... usalduse tegu. Kui inimene kuidagi teaks, et mingi haiget tegev kogemus ei tule enam tema ellu, siis see ei ole usaldus. Usaldusega kaasneb risk. Usaldada taas oma reetjat, või ükskõik missugust inimest – põhjendatud piiridega – tähendab riski taas haiget saada. Ent kui meil on head piibellikud oskused olukordades toime tulla, ei pea me selle pärast muretsema.
Kui meie usaldust reedetakse, võib see meid Jumalale lähemale viia, Temale, keda on reedetud; ja „kõikidest andidest, mida Taevas inimesele anda võib, omab osadus Kristuse kannatustega kaalukaima ja austustpälvivama koha”.3
1J. J. Exline, R. F. Baumeister, A. L. Zell, A. J. Kraft, and C.V.O. Witvliet, “Not so innocent: Does seeing one’s own capability for wrongdoing predict forgiveness?” Journal of Personality and Social Psychology 94, No. 3: 495-515.
2Ellen G. White, „Ajastute igatsus”, 566.
3Ibid., lk 225.
Jennifer Jill Schwirzer on vaimse tervise nõustaja, raamatute autor ja
Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Averonika Beekman
In English