„...kus ta oli nelikümmend päeva kuradi kiusata. Ja ta ei söönud midagi neil päevil. Ja kui need täis said, tuli talle nälg. Aga kurat ütles talle: „Kui sa oled Jumala Poeg, siis ütle sellele kivile, et see saaks leivaks!” Ja Jeesus vastas talle: „Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast!”” (Lk 4:2–4) „Saatana rünnakud kestsid neljakümne päeva jooksul. Kolm nendest (s 3–13) olid selle perioodi kõrgpunktiks ning toimusid selle aja lõpuosas” (BC).
Mis oli nii pikaajalise Jeesuse paastumise põhjuseks? Esiteks: „Ta läks kõrbesse, et olla üksinda ning mõtiskleda oma missiooni ja töö üle. Paastumise ja palve kaudu soovis Ta end ette valmistada sellel valuteel käimiseks, mida Tal tuli astuma hakata.” („Ajastute igatsus”, lk 114)
Teiseks: „Lunastustöö pidi algama just sealt, kus algas langus. Aadama langemine oli seotud söögiisu rahuldamisega ja ka Kristus pidi söögiisu vaos hoidma.” (samas, lk 117)
Saatan valis otseseks rünnakuks sellise aja, mil Jeesus oli näljast nõrkemas. Prohvet Jesaja maalib truu pildi selle aja kohta: „Nagu paljud kohkusid tema pärast – nõnda rikutud, ebainimlik oli ta välimus ja kuju ei olnud inimlaste taoline” (Js 52:14).
„Suurima nõrkuse ajal ründasid Kristust kõige metsikumad kiusatused. Sellisel teel oli Saatan võitnud palju inimesi. Kui jõud rauges, tahtejõud nõrgenes ja usk lakkas lootmast Jumalale, siis langesid ka need, kes olid kaua seisnud vapralt õiguse eest. Mooses väsis Iisraeli rahva 40-aastasest kõrberännakust ja ühel hetkel katkes tema usk Jumala kõikväelisusse. Ta eksis just enne tõotatud maa piirini jõudmist. /.../ Nii on Saatan kasutanud inimese nõrkust. Ta töötab praegugi samal viisil. Niipea kui keegi on ümbritsetud murepilvedest, segadusse aetud olukordadest või vintsutatud vaesusest ja hädast, asub Saatan kiusama ja vaevama. Ta ründab meie iseloomu nõrku külgi. Ta püüab kõigutada meie usku Jumalasse. /.../ Tuleb kiusatus kahelda Jumalas ja Tema armastuses.” („Ajastute igatsus”, lk 120, 121)
Jeesusele lähenes kiusaja järgmiste sõnadega: „Kui sa oled Jumala Poeg...”
Päeval, mil Jeesuse jõud oli kadumas, ilmus Tema ette särav ning majesteetliku välimusega olend. Võib-olla oli see taeva saadik, kes tuli Jeesusele teatama paastuaja lõppemisest? Apostel Paulus hoiatas usklikke Korintoses, et vajaduse korral moondab inimkonna vaenlane „ennast valguse ingliks” (2Kr 11:14).
Kuid Jeesuse ees seisva särava olendi esimesed sõnad reetsid, et tegemist on võltsinguga. Viis sõna: „Kui sa oled Jumala Poeg...” Neis peitus varjatud usaldamatus. Täpselt sama toon ja võte nagu Eedeniski: „Kas Jumal tõesti on ütlenud...” (1Ms 3:1).
Jeesusele oli enam kui selge, et neis sõnades „kõlas summutatud eitus. /.../ Tema hääletooni varjutas uskmatus. Kas siis Jumal kohtleks oma Poega niimoodi? Kas Jumal jätaks Ta kõrbesse kiskjate keskele ilma toiduta... ilma mugavusteta... „Kui sa oled JumalaPoeg, siis päästa end piinavast näljast.” („Ajastute igatsus”, lk 109)
Kas Jeesus pidi Saatanele tõestama oma jumalikkust ning seletama oma alanduse põhjusi? Küll siis kiusaja oleks nuputanud uusi nippe ja tulnud lagedale uute nõudmistega. Jeesus vastas: Kirjutatud on!” Tema relv oli Jumala Sõna, mis on suurem igast imeteost. Isegi säravale olendile oli korrapealt selge, et ta kaotas esimese rünnaku. Jeesus jätkas: „Inimene ei ela ükspäinis leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust!” (Mt 4:4)
Nüüd on aga meie kord esitada küsimusi. Kuidas mõista: inimene ei ela üksnes leivast. Leib on ju meie peamine toidus. Jeesuski õpetas oma jüngreid palvetama: „Meie igapäevane leib anna meile tänapäev” (Mt 6:11). Jeesus mõtles kindlasti igapäevasele leivale, kuid ei asetanud seda esikohale. Päästmise ning usu küsimustes ei ole see kõige olulisem. Maailmas on ju palju asju, mida võib leivaks nimetada. Vanasti öeldi: kui on tööd, siis on ka leiba. Kui pole tööd, pole ka leiba. Eks ju? Töö tähtsus suureneb, võrreldes leiva olulisusega. Kas mõistame?
Aga kui rääkida kunstist, kuulsusest, haridusest, rikkusest, elukutsest ja paljust muust, millele inimene ennast jäägitult pühendab ja mis on temale leivaks, siis mõistame paremini Jeesuse sõnu: „Inimene ei ela üksnes leivast!”
Rõhuasetusest ja väärtustamisest oleneb inimese elus palju. Selle mõtte kohta kirjutab hästi Rick Warren oma raamatus „Eesmäregist juhitud elu”: „Kui sa mõistad täielikult, et elu on enamat kui siin ja praegu, ja taipad, et elu on vaid ettevalmistus igavikuks, hakkad sa elama teistmoodi. Sa hakkad elama igaviku valguses ja see annab tooni sellele, kuidas sa lähened igale suhtele, ülesandele ja olukorrale. Äkki paistavad paljud tegevused, eesmärgid ja isegi probleemid, mis näisid nii tähtsad, tühised, tähtsusetud, tähelepanu mitte väärivad. Mida lähemal sa elad Jumalale, seda pisem näib kõik muu. Kui sa elad igaviku valguses, muutuvad sinu väärtused. Sa väärtustad suhteid ja iseloomu rohkem kui kuulsust, jõukust, saavutusi ja isegi lõbu. Sinu eelistuste järjekord muutub. /.../ Paulus ütles: „Kord ma arvasin, et kõik need asjad on nii väga tähtsad, kuid nüüd pean ma neid väärtusetuks seetõttu, mida Kristus on teinud.”” (Kl 3:7; NLT, lk 44, 45)
Lisame loetule Jeesuse sõnad, mis Ta ütles Mäejutluses: „Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!” (Mt 6:33, kursiiv lisatud) Või: „Kes isa või ema armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt, ja kes poega või tütart armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt” (Mt 10:37).
Aga keda mõtles Jeesus INIMESE all jub amainitud tekstis? Kindlasti sind ja mind, kõigi aegade inimesi. Kuid eeskätt võis Jeesus mõelda inimese all ennast. „Sest üks on Jumal, üks on ka vahemees Jumala ja inimese vahel; inimene Jeesus Kristus” (1Tm 2:5, kursiiv lisatud).
„Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumala võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena” (Fl 2:5–7, kursiiv lisatud).
Jeesus võitles Saatanaga INIMESENA ja ka hingevaenlane nägi enda ees INIMEST. Jeesuse seljataga seisis aga kogu inimkond, iga inimene, kes ei ela „üksnes leivast”, vaid toetub Jumalale ja Tema tõotustele.
Jah, Jeesus oli äärmiselt kurnatud, Tema välimus eemaletõukav, kuid INIMESENA elas Ta usust Jumala tõotustesse, abisse ning kaitsesse. Saatan kohkus sellise usu ees ja taandus. Jeesus võitis INIMESENA!
Saatana rünnakud nurjusid... „Siis jättis kurat Jeesuse rahule. Ja vaata, ingleid tuli tema juurde ja need teenisid teda” (Mt 4:11).
Armas sõber, taevane teenijaskond on tõotatud ka sulle. Heebrea raamatu esimese peatüki lõpus on juttu Jumala inglitest: „Eks nad ole kõik vaid teenijad vaimud, läkitatud abistama neid, kes ükskord pärivad pääste?” (Hb 1:14)
Taevas pole sind unustanud ega ära põlanud. Jeesusele tuli abi kriisi ajal, abi tuleb vajaduse korral ka sinule. Jeesus isiklikult aitab sind.
Apostel paulus kirjutas heebrealastele: „Sest seetõttu, et ta ise on kannatatud kiusatuna, võib ta aidata neid, keda kiusatakse” (2:18).
Tema „mõistab meie nõrkusi, sest ta koges kõiki neidsamu kiusatusi, mida meiegi läbi teeme, siiski ei teinud ta pattu” (Hb 4:15, NLT). „Oleme siis julged ja läheneme Jumala troonile, kus on armu. Sealt saame halastust ja leiame armu abiks just siis, kui me seda vajame” (Hb 4:16, TEV).
Jeesus võitis võitluse Saatanaga Jumala Sõna abil. Ainult Sõnaga suutis Ta vastu seista kiusatustele. „Kirjutatud on,” ütles Ta. Kui sind ründavad kiusatused, ära vaata olukordadele ega enda nõrkustele, vaid Sõna jõule. Kogu selle vägi on sinu päralt. Laulja ütleb: „Ma panen su sõna tallele oma südamesse, et ma ei teeks pattu sinu vastu” (Ps 119:11).
Ole igati õnnistatud!
In English