Pettumussööstud

Kas tead seda hetke, kui avastad hämmastava maitseelamuse või juhtud nägema filmi, mis liigutas sind pisarateni ja tekitas tunde, et päike paistab ja värvid on eredad ja elu on imeline? Seejärel, oma uue lemmiktoidu üle elevusest pulbitsedes andsid seda proovida sõbrale, et temagi võiks sinuga sarnaselt oma maailma rikastada, aga näed hoopis, kuidas ta õlgu kehitab või hoopis vastikusest nägu krimpsutab. Ja nii kattub järsku kujuteldav päike pilvedega ja sinu paraadile hakkab kallama filmilikult traagilist vihma. Jagamisrõõmu asemel valdab sind hoopis sügav pettumus.

Hirm pettumuse ja läbikukkumise ees on üks peamisi põhjusi, miks inimesed väldivad tööd, mida nad armastavad. Kui hoida oma kirgi hobidena, muutub see millekski privaatseks ja neid jagatakse hoolikalt nendega, kes sama kirge juba hindavad. Teisest küljest, kui inimese kirest saab töö, muutub filtreerimine palju raskemaks. Enamik inimesi on kursis oma tuttavate töökäiguga ja see on tavavestluses kõige tõenäolisem teema. See loob meile nii võimaluse rääkida armastatud valdkonnast kui ka ohu olla sügavalt pettunud, kui teised meie entusiasmi ei jaga.

Sama dilemma ja võitlus on ka piiblitöölise elus. Valisin selle töö, sest mulle meeldib see. Jumal paneb mu südame kiiremini põksuma ja Tema Sõna üle arutlemine võib tekitada olukorra, kus kaotan ajataju, kui olen koos inimestega, kes on Temast ja Tema õpetustest ühtviisi põnevil. Kahjuks on ka palju inimesi, kes seda minu konkreetset kirge ei jaga ja vahel lausa mõnitavad. Seega on osa sellest tööst seotud ka pettumustundega. Ometi on minu otsustada, millist mõju nende pettumus mulle avaldab. Ma võin lasta sellel end eemale juhtida asjadest, mida ma armastan, VÕI ma võin sõnastada oma kogemuse sellisena, nagu see on: olen pettunud, sest hoolin ja kas pole mitte hea, et teen midagi, millest hoolin?

Muidugi ei ole kerge tunda südamevalust tekkinud pisikesi lõhesid enda sees, aga Jumal ei jäta meid nendel heitumuse hetkedel üksi, kui hüüame psalmisti moel: „Kinnita mind oma ütluse järgi, et ma elaksin, ja ära lase mind sattuda häbisse mu lootuses!“ Jumal on meile lubanud, et need, kes „ootavad Issandat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi“. Ta lubab, et isegi siis, kui me oleme muserdatud või kurnatud, võime Temas tõusta tuhast ja lennata nagu kotkad.

Kord pärast seda, kui läksin esimest korda elus sõpradega kardisõidule ja avastasin, et see sõit ajab mind iiveldama, lebasin murul ja vaatasin taevasse, püüdes oma maailma pöörlemist lõpetada – tabasin linnuparve lendamast, aga nad mitte lihtsalt ei lennanud, vaid mängisid tuulega, tõustes hoovusega kõrgele õhku, liueldes nii kaugele, kui tuul neid viis, ning kui tuul nende alt kadus, sööstsid nad jälle alla ja pöörasid ringile tagasi, et püüda tuul jälle tõusmiseks, et siis liuelda. Ja nii tantsisid need linnud minu pea kohal. Kujutan ette, et neil oli sama lõbus kui minu sõpradel kartidega tiirutades. Just selline tunne tekib siis, kui teed, mida armastad. See on nagu tuule püüdmine liuglemiseks, isegi kui see tähendab vahel, et teekonnal tuleb ette pettumussööste allapoole.

Nii et ära karda muuta oma kirge tööks, sest see võib osutuda suurepäraseks seikluseks isegi pettumuse hetkedel. Meil on ju Piiblis nii palju julgustavaid sõnu, mis ütlevad: „Ma ootasin Issandat suure ootusega; ta kummardus mu poole ja kuulis mu appi hüüdmist ja tõmbas mind üles õuduse august ja paksust porist ning asetas mu jalad kaljule ja kinnitas mu sammud. Ta pani mu suhu uue laulu, kiituslaulu meie Jumalale.“ Vaatamata pettumusele ja ebaõnnestumistele saame jälle tõusta ning seda me teemegi!

Krõõt Lõbus on Kompassi koguduse piiblitööline