„Aga kui te ei võta seda kuulda, siis mu hing nutab salajas teie kõrkuse pärast: nutab kibedasti ja mu silmist voolavad pisarad, et Issanda kari viiakse vangi.“ Jeremija 13:17
Kuigi Pühakirja sisemiseks olemuseks on rõõmusõnum ehk evangeelium, siis hingelaadilt on sõnumid enamjaolt kurvad, et mitte öelda traagilised.
Kui prohvet Jeremija alles alustas oma kuulutusetööd kuningas Joosija ajal, siis samal perioodil kuulutas „kõigele lõpu saabumist“ ka prohvet Sefanja. Ometi oli tegu suure reformatsiooniajaga. Joosija võttis Jumala sõnumeid kuulda, tema pojad, nagu sageli on juhtunud, aga mitte. Jeremija oli nendega seotud. Joojakim – üks vendadest-kuningatest – põletas jultunult sütepannil rullraamatu, kus olid kirjas sõnumid, mis ei tundunud kaasaegsetele aktuaalsed. Kõigile siiski kallis ja imeliselt kaunis tempel oli seespidiselt sama roojane, nagu oli seal teenivate preestrite ja prohvetite südametunnistuski. Nad olid asetanud oma jäledad ebajumalakujud maise pühamu pühadesse kambritesse. Pühadus tegelikult kadus, aga inimesed nimetasid ikka: „Jehoova tempel, Jehoova tempel, Jehoova tempel.“
On oluline märkida, et alati kui Jumala rahvas on erilisel määral (lõplikult) ära taganenud, on samas erilisel fanaatilisel kombel püütud säilitada ja toretsevalt ellu viia teenimise väliseid vorme. „Nende suus on ta ligidal, aga nende neerudest kaugel.“ Jeremija kirjeldab oma kaasaegsete suhtumist Jumala seadustesse kohutavate sõnadega: „Igaüks neist hirnub oma ligimese naise järele.“ Püha ja puhta Jumala kojas valitses preestrite ja prohvetite seas kohutav kõlvatus. Uus Testament kasutab selle nähtuse kohta kirjeldust: „Nende silmad õhkuvad abielurikkumisest.“ Samal ajal oldi välises käitumises suured moraalivalvurid. See näiline vastuolu on kehtinud kõikidel aegadel. Meenutagem kasvõi Juuda ja Taamari lugu.
Miks on sellistel „kuulutajatel“ aga üldse tarvis illusoorset religiooni? Miks nad ei võiks kohe Jumalat eitada? Patune ja pöördumatu lihalik inimene soovib endale autoriteeti, mida saab üksnes seoses taeva ja maa Loojaga. Soovitakse olla ikka õigel poolel, sisimas loodetakse, et Jumal arvestab nende poole valikut. Sama oli ju ka Juudasega. Jeesus hoiatas teda, kui ta soovis liituda väikese karjukesega: „Rebastel on urud ja taeva lindudel on pesad, aga inimese Pojal pole, kuhu oma pead panna.“ Nõnda oli ka Jeremija ajal. Prohvet noomis kuningat: „Eks su isagi söönud ja joonud, ometi ta tegi õigust nii viletsale kui vaesele. Sina aga ei näe muud kui omakasu.“
Omakasupüüdlikkus on selge vastand pühale Jumalale. Küllap Jeremijagi oleks üle kullatud, kui ta oleks kaasa läinud oma kaaspreestrite mõtteviisiga. Poliitiliselt oleks see end väga ära tasunud. Oleks saanud olla Jumala rahva patrioot, näiliselt õigel poolel. Ent Jehoova sõnum oli, et tuleb alistuda paganlikule kuningale Nebukadnetsarile. Alistumise puhul oleks tempel alles jäänud. Kuningas Sidkija pisut isegi kõhkles. Ta polnud sajaprotsendiliselt paadunud. Ent fanaatiku ja endasuguste jõhkardite sõltlasena ei saanud ta säilitada teiste austust ja samal ajal ka Jumala lugupidamist. Nõnda on üsna sageli. Eneseõigustuseks sai ju öelda, et kaaslased olid Jumala rahva autoriteetsed vürstid ja vasturääkijaks vaid üksik veidi imeliku jutuga prohvet. Hoopis toredam oli kuulata valeprohvetite kenasid sõnumeid. „Kohe-kohe tuuakse kallid riistad templisse tagasi ja õel Nebukadnetsar saab oma tasu.“ Mindi abi küsima põlisvaenlastelt Assurilt ja Egiptuselt.
On oluline märkida, et Jumal ei suunanud mingil moel oma rahvast teenima Paabeli ebajumalaid. Neid nad tegelikult hoopis teenisid. Neid suunati alistuma Paabeli kuningale, talle makse maksma. Julmadele ja ahnetele preestritele tundus, et mässuga Paabeli kuninga vastu täidavad nad Jumala tahet. Nad olid ju valinud „õige poole“. Ent tempel oli nende endi poolt rüvetatud. Ja siis tuli rüvetus ka võõramaiste sõdurite poolt. Sidkija saanuks seda vältida, aga ta ei teinud seda. „Nad tahtsid mu elu hukutada kaevus.“ Kiskjad hundid lambanahas viskasid ustava prohveti kaevu.
Kuigi kuningas päästis etiooplase Ebed-Meleki õhutusel nutva prohveti, siis linna ja pühamut see ei päästnud. Ometi sai kuningas saagiks oma elunatukese. Pimedakstorgatud silmadega pidi ta oma elupäevad lõpetama vangitornis, aga ta jäi siiski ellu. Kuigi prohvet oli kuulutanud alistumist paganlikule kuningale, siis ise armastas ta oma rahvast nii väga, et hoolimata pakutud rahulikust ja ilmselt jõukast elust Paabelis valis ta olla oma mässava rahva juures Egiptuses. Legendi järgi visati ta seal omade poolt kividega surnuks. Jällegi religioosne toiming. Kas see nii ka oli, pole täpselt teada.
Omad tapsid jultunult Paabeli kuninga poolt määratud asevalitseja, kelle hoole ja kaitse alla Jeremija oli jäänud. See mässuvaim, mis Jumala rahvast pea kõikidel kriitilistel aegadel on iseloomustanud, viis rahva katastroofiliste tagajärgedeni. Ometi oli isegi siis veel tulevikku ja lootust. Mõned üksikud allesjäänud rahva seast ja mõnevõrra rohkem vangiviidute seas olid jäänud ustavaks ka sellises olukorras. Nad mõtlesid prohveti sõnadele 70 vangiaastast ja tulevast vabanemisest. Jumal ei ole kunagi tahtnud, et Tema rahvas oleks vangis, aga valik on alati olnud rahva käes. Prohvetid nagu Jeremija on ainult näidanud õiget teed. Valiku pidi ja peab ka nüüdsel ajal tegema igaüks ise. Aidaku Jumal ja Tema Sõnas olevad prohvetikuulutused meil seda teha.
In English