6.–11. juunini oli Ameerikas Missouri osariigis üleilmse seitsmenda päeva adventistide peakonverentsi 61. töökoosolek, kus saadikutena käisid Karin Miller, Andres Ploompuu, Ivo Käsk ja Jaanus-Janari Kogerman. Oma mõtteid kogetu ja mõeldu kohta jagasid nad Averonika Beekmannile.
Mis on kõige olulisemad märksõnad, mis jäävad peakonverentsi 61. töökoosolekut teie jaoks tähistama?
Ivo Käsk, Balti uniooni esimees: Minule tähendas see töökoosolek elementaarset koguduse asjaajamist. Valisime juhid ja toimetasime koguduse tööjuhiseid ja muid dokumente. Saime kokku kaaslastega üle kogu maailma. Tavaline töine asjaajamine.
Karin Miller, Keila koguduse liige: Intensiivne töö on üks märksõna. Võimalus tajuda teistmoodi seda, mismoodi me ülemaailmse kogudusena toimime, kuidas me teeme asju sõltuvalt sellest, kus asume.
Jaanus-Janari Kogerman, Eesti liidu ja Balti uniooni laekur: Üks osa oli töö ja teine koosolek. See on koht, kus inimestega kokku saada, nendega, keda siin maailmanurgas kuidagi kättegi ei saa, ja natuke neid paremini mõista või üldse mõista.
Ivo: See on Jumala ime, et Ta kõik need inimesed erinevatest kultuuridest ja taustadest kokku on toonud ja koos hoiab.
Andres Ploompuu, Eesti liidu esimees: Mingis mõttes kahe jalaga maa peale tulek. See oli üks täiesti arusaadavalt vajalik ja väga töine kokkusaamine. Selle töökoosoleku erisus oli kahtlemata see, et ta oli vähendatud kujul. COVIDi mõju oli igati tuntav, koosolek oli täielikult ja igas mõttes ära nuditud. Kõike seda, mida kunagi noores põlves igatsesin näha, ei olnud. Kõike seda, mida ma ei osanud lapsepõlves ega nüüdki ette kujutada, sain nüüd kogeda koosoleku näol, nagu ta oli. Oli kahtlemata väga vajalik, andis mulle selgema pildi, mida ülemaailmne kogudus oma mitmekülgsuses kujutab.
Püüdke Meie Aja lugejale selgitada koosoleku saadiku tööd. Kuidas ta mõjutab üleilmset kogudust?
Ivo: Töökoosolekul ei ole tavalisi või ebatavalisi saadikuid, mõned on seal oma ameti poolest, mõned on valitud – kõik toimivad seal ühtemoodi. PK töökoosolekul ei ole ühelgi saadikul erisust, ta ei kuulu automaatselt mitte ühessegi komisjoni, tal ei ole erilisi sõnaõigusi. Kõik on võrdsed, kõik saavad sõna võtta. Samamoodi toimib valimiskomisjon.
Valimiskomisjon tuleb kokku, ligi 300 inimest. Meil ei ole juhatajat, ise valisime kõigepealt juhataja, siis sekretäri ja hakkasime oma tööd tegema. Kuna inimesi oli palju, siis saab niisugust koosolekut juhtida väga hästi reguleeritud protseduuri alusel. Töö on olemuselt demokraatlik, samas on üksikul osalejal piiratud võimalus mõjutada või suunata.
Andres: Suure kokkusaamise märkimisväärne pluss on see, et see õpetas meile alandlikult aktsepteerima, mida kogudus tervikuna otsustab. Me töötasime kõik usinalt kaasa, kui vaatasime läbi neid ettepanekuid, mida arutasime ja hääletasime. See on hea õppetund meile, ja meeldetuletus, et kogudusena saame toimida vaid siis, kui austame esiteks neid reegleid, mille alusel otsuseid teeme – päevakord, kuidas koosolekut juhatatakse – ja teiseks otsuseid, mida delegaadid hääletavad. Need otsused ei pruugi olla ideaalses kooskõlas isikliku veendumusega. Tore ja huvitav on näha, kuidas kogudus tervikuna tegutseb, otsustab, hääletab ja mõtleb.
Ivo: Samas me ei arutlenud oluliste küsimuste üle, tegelesime ainult teatud töökorralduse nüanssidega ja selles osas võib meil olla varieeruvaid mõtteid.
Andres: Täpselt. Seal ei olnud arutluse all meie põhiuskumused või teoloogilised küsimused. Need olid protseduurilised ja just nimelt sellised teemad, mille abil me ülemaailmse koguduse tööd, ka kohaliku koguduse tööd, korraldame ja kuidas see võiks saada paremini korraldatud. Neid arutelusid oli väga huvitav kuulata: mis olid argumendid, miks sellised muudatused, miks need parandused sisse viidi.
Jaanus-Janari: Kõige sisulisem osa oli võibolla kaks seisukohavõttu. Kui 2600 inimest on koos, siis on ühisosa leidmine väga keeruline. Need 2600 saadikut esindavad 20 miljonit koguduseliiget ja sellest tulenevalt on see väga oluline osa, kus kõrvale tuleb panna see mõte, mis on minule kõige parem, ja mõelda nii, et mis on kõige parem üleilmsele kogudusele.
Karin: Mingis mõttes oli see uuelaadne kogemus, mõnes mõttes ei olnud ka. Selles on hästi palju sarnast ükskõik missuguses rahvusvahelises organisatsioonis töötamisega. Mingis mõttes olin enne naiivne: eeldasin sellist rahvusvahelise koguduse kogemust omamata, et meil on koguduslikult rohkem ühisosa, kui meil tegelikult kultuuriliselt ongi. Töises plaanis üllatas kõige rohkem see, kui väga oleme mõjutatud sellest keskkonnast ja kultuurist, kus me elame. Seal saalis oli näha, et me tajume erinevaid teemasid seetõttu väga erinevalt. Mina endiselt seedin veel seda mõtet, et kas meil peaks olema seoses sellega, et me oleme kõik adventistid, rohkem üksteisemõistmist, ühist pinda, kui praegu on. Mingil hetkel sa isegi võibolla ei taju, kuidas inimene teises maailmanurgas mingit teemat oma kontekstis vaatab, lähtuvalt oma kultuurist ja oma ühiskonnast. See teeb ühise töö äärmiselt keeruliseks. Igasugune koos toimimine on Jumala arm ja ime.
Jaanus-Janari, mis olid need kaks olulist seisukohavõttu, mida mainisid?
Jaanus-Janari: Resolutsioon Piibli kohta ja usaldusavaldus Ellen G. White’i kirjutiste kohta. Seal arutati hästi tähelepanelikult kõiki sõnastusi, et mõte oleks hästi täpne.
Ivo: Tegu oli poliitiliste avaldustega. Need ei püüdnud midagi selgitada, kuna meil on olemas nende teemade kohta seisukohad. Sel koosolekul ei täiendatud neid seisukohti ega lisatud midagi. Need olid avaldused, et me jätkUvalt usaldame neid kahte allikat.
Mis on siis põhjus, miks need teemad suure kogu ette tuuakse?
Jaanus-Janari: See on võib-olla ka kultuurilis-traditsiooniline põhjus. Kui võtad enne II maailmasõja aegsed Eesti liidu tollaste konverentside protokollid, on kõigis protokollides kaks ühist otsust, numbritega üks ja kaks. Nr 1 on tänuotsus Jumalale ja nr 2 on otsus tervitustelegrammi saatmise kohta riigivanemale. Ma ei tea oma tänase kogemuse pealt, miks neid vaja on, aga ju tollal nähti, et see on erakordselt oluline ja tähtis asi.
Karin: Põhjus, miks selliseid asju sellistes kogudes tehakse, on tavaliselt see, et see annab hiljem nendele, kes teevad igapäevast tööd – peakonverentsile – mandaadi võtta vastu otsuseid, mis põhinevad neil seisukohavõttudel. See oleks minu loogiline arusaam, aga see ei pruugi adventkoguduses nii olla. Kui midagi tehakse, saab näidata, et seal te andsite meile mandaadi. Mina ootan huviga, kas sellele, mis kolme aasta jooksul, mis järgmise koosolekuni on, midagi selle põhjal toimub.
Ivo: Eelkõige on see sõnum neile, kes on hakanud nendes allikates kahtlema.
Jaanus-Janari: Mõlema dokumendi sissejuhatus on, et meie, 2022. aasta peakonverentsi töökoosoleku saadikud St Louisis Missouris, kinnitame, et väljendame oma veendumust selles osas. See ei ole asi, mis kuidagi koguduse igapäevaelu mõjutab. Seda mõjutavad rohkem koguduse käsiraamatu mingid punktid, mis näitavad suunda, kuhupoole liikuma peaksime. Olgu see adventist possibilities ministry (erivajadustega inimeste teenimine ja nende töö koguduses; APM) tööharu loomine ja selle väga konkreetselt koguduse käsiraamatusse sisse kirjutamine. Või noortetöö ümberkorraldamine.
Karin: Või see tore asi, et nüüd peaks koguduses olema prohvetliku vaimu teoste koordinaator.
Andres: Mulle näib ka, et kõik need erinevad lisandused näivad olevat inspireeritud ühest eesmärgist: peetakse vajalikuks neid teemasid rõhutada või kaitsta või rohkem esile tuua. Ka nimetatud koordinaatori valimine on ilmselgelt osa suuremast plaanist, et on vaja juhtida rohkem tähelepanu sellele, millist rolli EGW meie koguduses tähendab, samamoodi Pühakirjaga.
Palun sõnastage täpsemalt, mis seisukohad te nendes küsimustes vastu võtsite.
Jaanus-Janari: Lühidalt olulised punktid: me usume, et Piibel on prohvetlik Jumala Sõna, me pühendame ennast palvemeelsele piibliuurimisele ja selle järgimisele, me usume, et Piibel juhib meid elavasse suhtesse Jeesuse Kristuse kaudu ning me väljendame oma tänulikkust Issandale, et leiame Pühakirjast lootuse kaasaegses maailmas.
Karin: Rõhutati ka seda, et me usume hiljutist kuuepäevast loomist. Võibolla minul on raske aru saada, miks seda vaja on, sest kuuepäevane loomine on ju enesestmõistetav. Väga raske on kujutada ette, et koguduses oleks keegi, kes ei usuks Piiblit.
Jaanus-Janari: On.
Karin: Siis võibolla oli seda tõesti vaja.
Andres: Minul oli ka küsimus, miks seda vaja on, aga kohapeal diskussioonide käigus ja Ted Wilsoni kõnet kuulates tuli välja, et ülemaailmselt ei ole sugugi Piibli autoriteedi või tõlgendamisega seotud küsimused nii üheselt mõistetavad. Üks põhjus selle seisukoha vastuvõtmiseks on seotud arusaamisega loomisloost – kuidas me seda mõistame. Laiem kontekst on: see, et me usume Piiblisse ja loomisse, on omavahel tihedalt seotud.
Jaanus-Janari: Sellega me ei kirjuta koguduseliikmetele mitte midagi ette, see oli meie enda seisukoha väljendus. Aastal 2016 tegime Eestis koguduseliikmete uuringu, millest selgus, et 16% ei nõustu üldse või pigem ei nõustu, et Jumal lõi maailma suhteliselt hiljuti kuue 24tunnise päeva jooksul. See on laias laastus iga kuues koguduseliige.
Karin: See on huvitav. Näiteks Indias ei usu üle 50% koguduseliikmetest maailma loomist üldse. Aafrikas on väga suur protsent, kelle meelest on täiesti normaalne käia nõidarsti juures. See ongi see, millest ma rääkisin. Kui sa tuled oma väikesest kogudusest Eestis, siis saad aru, kui võtab sõna keegi teisest maailmanurgast: tema taju nendest asjadest on nii teistsugune, et mul on väga raske mõista, milleks mingeid asju vaja on, mul on piiratud arusaam. Minul tekkis soov inimesi, oma usukaaslasi paremini mõista. Ma ei tea, kuidas seda teha…
Ja mis oli teine seisukoht?
Jaanus-Janari: Neli punkti: me tunnistame seda, et prohvetlik vaimuand on avaldunud Ellen G. White’i elus ja teenistuses; me usume et EGW kirjutised olid inspireeritud Pühast Vaimust ja need on Kristuse-kesksed ja tuginevad Piiblil; me pühendame ennast EGW kirjutiste palvemeelsele uurimisele; rõõmustame Issandas, et EGW teosed on nii laialdaselt üle maailma levinud. Oli tore kuulata neid sõnavõtte, milles täielikult toetati, et see on kõige õigem, või neid, milles soovitati paranduste sisseviimist, et neid mõtteid veel täpsemalt esitada. Nad kõik alustasid oma sõnavõttu sellega, et Piibel ja EGW teosed on minu jaoks väga olulised. Mõnigi kord tuleb sinna aga, sest me teame väga hästi, et nii Pühakirja kui ka EGW tekstidega annab nii mõnegi inimese usku pigem lammutada kui tõsta, mis on ka võibolla üks põhjus, miks, ma tahan loota, et prohvetlike tekstide koordinaatori ülesanne on EGW teoste õige kasutamine.
Andres: Minu meelest püüdis see seisukoht saavutada kahte eesmärki. Esiteks: üldine julgustus, et rõhutada meie kogudusele üle maailma, et EGW on prohvet, kellel on olnud märkimisväärne mõju selles, kuidas meie kogudus on kujunenud, ja tema tekstid on jätkuvalt see allikas, mis on meile ka täna väga väärtuslik. Nagu ka sõnavõttudest välja tuli: inimestel on nii positiivseid kui ka negatiivseid kogemusi, kui EGW tekste kasutatakse kas ülesehitavalt või mitte. Mõlemad on võimalikud. Teine sisuline osa: püütakse väljendada ka seda, milleks EGW kirjutisi on sobilik meie koguduses kasutada. See on paljuski seotud Ted Wilsoni ja tema meeskonna eesmärgiga. Räägiti ja jagati „Suure võitluse“ 2.0 projekti raamatuid. Wilson on seadnud eesmärgiks jagada miljoneid „Suuri võitlusi“ kogu maailmas. Mitte ainult jagada raamatut, vaid julgustada inimesi laiemalt – see kõik moodustab suure terviku.
Karin: Tekkis diskussioon, et meil oleks vaja ka piiblilugemise koordinaatorit, et innustada inimesi rohkem Piiblit lugema, see vajadus on samamoodi olemas. Võibolla me ei tajugi, et see vajadus on üleilmses koguduses nii suur, kui ta on. On inimesi, kes ei pea oluliseks iga päev või regulaarselt Piiblit uurida.
Andres: Ongi oluline nimetada, et ka need seisukohad, mida hääletasime, ei kajasta absoluutset üksmeelset kõigi delegaatide seisukohta, vaid hääletustulemust. See tähendab, et seal oli elav arutelu kõigi nende teemade üle, kus toodi välja nii parandusettepanekuid, murekohti kui ka tunnustust ja heakskiitu. Kõik said ausalt ja siiralt väljendada oma mõtteid, mis on nende arvates ülemaailmse koguduse kontekstis olulised.
Kas meie liidus on mõte seada sisse selline ametikoht – EGW tekstide koordinaator?
Andres: Võime ju liidus valida sellise ameti, kui soov ja vajadus oleks. Meie ülikoolide juures ja divisjonide juures on sellised ametid või lausa uurimiskeskused juba olemas. Meie siin ei ole mõelnud sellest, ressursid on piiratud. Me oleme kõik tegelenud aktiivselt sellega, et EGW raamatud oleksid eesti keelde tõlgitud, praegugi tegeleme „Suure võitluse“ uue tõlkimisega kaasaegses trükis ja uuendatud keeles. See konkreetne ettepanek on aga seotud kohalike kogudustega, et kogudused ise, kui neil on võimalik ja nad näevad vajaliku olevat, võiksid valida teiste ametite juures ka EGW tekstide lugemise koordinaatori.
Karin: Meie koguduses on selline inimene olemas. Inimene, kel on aega palju lugeda ja kellel on väga armas innustav viis loetud sisu teistele edasi anda. See ongi see, mis toimib: kui keegi su kogudusest või sõpradest loeb, see innustab teda ja ta tahab edasi anda seda, kuidas see teda mõjutab, vaimulikult üles tõstis. See on kõige parem näide koordineerimisest.
Ted Wilson valiti tagasi peakonverentsi juhiks. Missugused tema mõtted või sõnumid jäid teis kajama?
Jaanus-Janari: Tehniline märkus: me ei kasuta enam sõna tagasivalimine. Need, kes enne töötasid, valitakse uueks ametiperioodiks, mitte ei valita tagasi. Selle otsustasime muu seas PK töökoosolekul, et nüüd kasutame selliseid termineid. Ted Wilson on ametiaja pikkuselt PK esimeestest järjekorras teine, see on tema kolmas ametiaeg. PK esimehe ametiaegadel ei ole limiiti.
Karin: Ted Wilsonit tutvustades käisid läbi märksõnad nagu taimetoitlane ja meeldib oma lastelastega mängida, seal oli ka palju muid märksõnu.
Andres: Elu läheb edasi, ta jätkab samal kursil.
Karin: Wilsonil on väga tugev Ladina-Ameerika ja Aafrika toetus. Ugandas ristitakse kahe nädala pärast 1000 inimest, Filipiinidel valmistutakse 120 000 tuhande inimese ristimiseks. Need on need kohad, mis hakkavad kogudusele nägu andma. Meie oleme kahanev, vananev ja hääbuv piirkond ülemaailmses adventkoguduses. See on valus tõdemus. Meil on suur asi, kui räägime kümne inimeste ristimisest, seal on 120 000. Nemad domineerivad ka valimisi ja annavad üleilmse koguduse näo.
Trans-Euroopa divisjonile (TED) valiti uus juht, Daniel Duda.
Ivo: Daniel Duda on olnud minu, Andrese ja Jaanus-Janari õppejõud. Väga huvitav õppejõud, keda on alati tahetud kuulata. Esimene õppejõud, kelle tunnis ma ei jäänud magama. Hiljem jäin, sest ma harjusin selle huvitavusega ära. Alates 2005. aastast on Daniel töötanud TEDis tööharujuhina. Kõigi meie jaoks siin divisjonis on ta tuntud nägu, ta on käinud ilmselt kõigis unioonides.
Karin: TEDi töötajad tervitasid Daniel Duda valimist suure rõõmuga.
Rääkige mõnest eredamast muljest, kohtumisest, sündmusest PK töökoosolekult.
Jaanus-Janari: Meie koguduses on palju mõtlevaid inimesi ja väga häid professionaale. Niklas, Johannes ja Stefan – nad on meie koguduses olemas, nad ei hoia oma teadmisi, haridust ega talenti varjul.
Karin: Minu kõige särtsakam kogemus jäi valimiskomisjoni, millest ei saa rääkida. Aga lisaks sellele õnnestus mul, kuna leedukaid ei olnud kohal, mängida lätlasest pastoriga leedukaid. Läheb vaja ühte lätlast ja eestlast, et kokku saada leedukas, nagu me seal nalja tegime. Saime Leedu lippu kanda. Päris mitu Ladina-Ameerika noormeest tulid meie kui tõeliste leedukatega pilti tegema. Mind jäi vaevama küsimus, miks nad just leedukaid tahtsid näha, aga ma ei saanudki seda küsida. Ma ei tahtnud neile pettumust valmistada ega öelnud, et ma ei ole leedukas.
Andres: Üks moment on seoses päris lõpuga, kui oli rahvaste rongkäik, see oli paras segadus, püüdsime oma kohta leida selles virvarris. Kui lippudega saalis seisime, olime surmväsinud, aga siis tuli minu juurde üks vanem naisterahvas ja küsis, kas me tunneme Luule Danielit, palun tervitage teda. Mul jäi suu lahti, sest Luule Daniel pole mitte ainult eestlane, vaid ka Pärnu koguduse liige. Ütles, et tunneb teda ammusest ajast ja tahab teda tervitada. See oli soe tunne ja selline hetk, kui tundsin, et olen ülemaailmse koguduse liige. Teine kogemus oli diplomaatia kuldreegel, et armastus käib kõhu kaudu. Iga ühissöömine oli omaette elamus, kohtusime väga värvikate kujudega. Paar korda sattusin ühte lauda erinevate PK asepresidentidega, nende inimestega suhelda oli elamus. Rääkisime igaüks oma perest ja muust elust. Mõtlesin, et kui võime töökoosoleku saalis tunda, et süda hakkab kiiremini käima, sest me räägime küsimustest, millest on erinev arusaam, siis söögilauas tajusime, et oleme üks kogudus üle kogu maailma. See oli hea tunne.
Ivo: Väga vahva oli, et meie divisjoni peasekretär Audrey Andersson valiti PK asepresidendiks. See oli väga äge! Meie Audrey on nüüd PK asepresident. Teine lahe seik oli valimiskomisjoni ühe päeva lõpus. Minu laua juurde tuli üks naisterahvas ja ütles mulle tere. Rääkis minuga eesti keeles. Vaatasin tema rinnasilti, selle peale oli kirjutatud Violeta. Ma teadsin kohe, kes ta on. Ta küsis, kas ma mäletan teda, ütlesin, et ikka mäletan. Ta oli seal tõlk inglise keelest vene keelde. Lahe kohtumine oli.
In English