Vähendamine

Kuhu peaks kogudus minema, et saada selleks, milleks ta peab saama?

Ma olen aastate jooksul harjunud kolimisega.

Siia-sinna ja… 

Kui ma olin 1980ndatel ja 90ndatel pastori laps, arvasid peaaegu kõik, et minu vanemad töötavad sõjaväes, kuna me kolisime nii sageli.

Siis kasvasin ma suureks ja võtsin ise vastu kutse teenida kogudust. Koos selle kutsega tuli kohustuslik kolimine ühest piirkonnast teise. Iga kolimisega kaasnes uus kodu. Ja iga uue koduga soov vähendada selle suurust.

Pakkimine = vähendamine?

Kodu kokkupakkimine ja kõigi nende kastide organiseerimine tekitab minus alati soovi asju vähendada, puhastuda. Minu mõtteviis on alati olnud: kui ma ei ole seda kaks aastat näinud, siis ma ei vaja seda. Ja enamuse ajast on see nii ka olnud. Tegin parasjagu ruumi uuele elule, mis järgnes elumuutvale otsusele.

Ükskõik missugune muutus võib meid jalust lüüa, eriti kui see on ootamatu. Kaks viimast pandeemia-aastat on olnud segadusttekitavad, kuid sellest on välja kasvanud ka midagi head. Selles mõttes, et muutused on sundinud paljusid meist oma elu vähendama. Me oleme pidanud tegutsema kodus ja tegelema oma eluga, nii et saame nüüd keskenduda sellele, mis on tõeliselt oluline. See on olnud elustiilimuutus.

Ka meie tänapäevane kogudus on pidanud end vähendama ja mitte ainult arvude osas, kui palju meid võib hingamispäeva hommikul kirikusse tulla. Me oleme pidanud oma tööd kokku tõmbama – jätma välja nii-öelda väheolulised elemendid. Me peame uuesti sõnastama oma visiooni ja meetodid. Kogudus pakib midagi kokku, et teha ruumi uutele mõtetele ja praktikale, mis on sündinud sellest pandeemia-ajast, mis omakorda on peapeale keeranud kogu meie teenistuse. Samal ajal kui kogudused on tagasi kirikusse tulnud, küsime endalt: „Kuhu me siit edasi läheme?“
Sellele küsimusele on keeruline vastata, kuna kogudus on pandeemia­eelse olukorra õndsas nostalgias, kus olid oma programmid ja lõputud koosolekud, samal ajal vaadatakse ootusärevalt ja prohvetliku innukusega ebakindla tuleviku poole.

Mis edasi?

Oleme täna silmitsi enneolematute takistustega. Kuid kogudus on alati näidanud üles erilist meelekindlust.

Seega, missugune see pandeemia­järgne kogudus välja näeb? Kui aus olla, siis ma ei ole päris kindel. Ma liigun edasi ühe päeva haaval, nagu me kõik.

Aga ma tean seda, et jäägina peaksime otsima sellist kogudust, nagu see oli oma algusaegadel. 

Kui pandeemiajärgses töös on kesksel kohal palve, siis järgnevad sellele tõendid Jumala väest.

Apostlite tegude 2. peatükk võtab varakoguduse iseloomustajad kokku meisterlikult: „Aga nemad püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes. Ent igale inimesele tuli kartus, sest palju imetegusid ja tunnustähti sündis apostlite läbi. Kõik usklikud olid üheskoos ja kõik oli neil ühine.
Omandi ja vara nad müüsid ära ning jagasid raha igaühele sedamööda, kuidas keegi vajas. Nad viibisid päevast päeva ühel meelel pühakojas, murdsid leiba kodudes ja võtsid rooga juubeldades ning siira südamega, kiites Jumalat ja leides armu kogu rahva silmis. Issand aga lisas päästetuid päevast päeva nende hulka.“ (42–47)

Varakogudust iseloomustavad samad jooned, mis peavad iseloomustama tänapäeva kogudust, et see saaks edasi minna kindlustundes imelisse, Jumala tahtega täidetud tulevikku.

Apostlite tegude 2. peatüki varakoguduse ja see kogudus, milleks me peame selles pandeemiajärgses uues maailmas saama, võib kokku võtta viie iseloomustajaga.

1. Õppiv kogudus: Apostlite tegude 2. ptk kogudus oli pühendunud kuulama õpetust ja see oli õppiv kogudus. See oli usklike armastav kogukond, kes oli orienteeritud paremaks saamisele, kasvamisele ja edenemisele. Jumala rahvas ei saa muutuda mugavaks arvamuses, et meil ei ole enam midagi õppida. Meile seitsmenda päeva adventistidena on omane progressiivne dünaamika. Meie teoloogiline, ühiskondlik ja kindlasti ka metodoloogiline arusaamine on pidevas kasvamises. Teadmine – ja selle rakendamine meie ellu ja koguduse ellu – ei ole staatiline, vaid dünaamiline.

On oht vaadata kogu aeg tagasi ja mitte tulevikku. Me leiame sageli lootust sellest, mida me teame, või oma viimasest heast mõttest või viimatisest misjonialgatusest. Kui me keskendume üksnes sellele, mida Jumal on minevikus teinud, ei jäta me aega sellele, et näha või olla kaasas sellega, mida Jumal teeb täna.

Ma olin 15-aastane, kui isa õpetas mind autot juhtima. Ta käskis mul keskenduda teele, kuna ma pidin maanteel sõitmisega hakkama saama. „Vaata teed,“ ütles ta. „Kasuta tahavaatepeeglit ainult siis, kui seda vaja on.“ Sama põhimõte kehtib meie pandeemiajärgses töös. Me peame seda uut maailma vaatama läbi tuuleklaasi. Me ei saa korralikult edasi minna, kui keskendume tahavaatepeeglist nähtule. Kui meil on tahavaateteenistus – me tähistame kogu aeg möödanikku –, siis me jääme ilma Jumala tahte ilmutusest tuuleklaasis. Ja selle tagajärjed on katastroofilised, kuna me ei saa aru ja me ei näe, mida Jumal teeb, kuidas Ta juhib või kelleks me võime selle töö käigus saada. Me peame olema õppiv rahvas.

2. Kogukond: varakogudus oli lähedaste inimeste kogum, neid ühendas tahtlik ühtsus, koosolemine. Varakoguduse usklikud teadsid, et nad vastutavad üksteise eest. Oli selline tunnetus, et me oleme tugevad seni, kui oleme koos. Nad andsid üksteise ees aru. Need kristlased teadsid, et kui nende seas on nõrk kristlane, ei saanud teda maha jätta, nad ei mõelnud, et iga kristlane on väljas iseenda eest – mõtteviis, mida me tänapäeva koguduses liigagi sageli näeme. Varakoguduse kristlased uskusid, et kui vend või õde on nõrk, siis on kogukonnal kohustus teda kanda.

Apostlite tegude raamatus me näeme, kuidas kogudus jaguneb kahe koha vahel: templiõu ja kodu. Templiõues olid suured kogunemised ja teenistused, kuid kodugruppides saadi kokku vahetumas õhkkonnas. See osadus oli ehe ja nad teadsid, kuidas tekitada suurel kogunemisel lähedaloleku tunne. Kodu oli kogudusetöö laiendus.

Tänane kogudus peab omaks võtma samasuguse praktika – tekitama suurel kogunemisel lähedaloleku tunde. Rahvaga täidetud pühakodade aeg võib olla möödas, kuid kogudus, kes on avastanud tunde, kuidas suurel kogunemisel üksteise ligi olla – kasutades selleks väikseid usukogukondi –, näeb nii vaimulikku kui ka arvulist kasvamist.

Kogudusest saab kogukond siis, kui selles on armastav koosolu. Pandeemiajärgses kogudusetöös peab ehitama üles armastava vastutamise struktuuri. Ühiskondliku eraldumise pinge ja selle tulemusel tekkinud üksioleku tunne ja vaimulik eraldatus kestavad veel mõnda aega pärast pandeemiat. Kogudus, mis peab usukogukonna tervist olulisemaks kui projekte ja kirikukogunemisi, kõnetab usklikke ja ka uskmatuid rohkem. 

3. Kogudus, mis prioriseerib palvet: varakristlased teadsid, et nad ei saa ilma palveta hakkama. Nad mõistsid, et koguduse jõupingutused ei kanna ilma palve väeta vilja. Seda kogudust inspireeris, motiveeris ja võimestas palve. 

Praeguse aja kogudus on ajal, mil me viimasest paarist aastast üle saame, silmitsi uute küsimustega. Me peame mõistma, et me ei tule elu ja teenimise ülesannetega toime enne, kui me pole kohtunud palves Jumalaga. Ükski õppimiste jada, planeerimiste koosolek, rahahulk ega uue visiooni otsimine ei vii Jumala kogudust edasi, kui sellega ei kaasne teadlik, läbiv ja ehe palve.

Palve eeldab vaprat ja piiritut usku Jumala iseloomu ja väesse. Me peame endale esitama ühe tungiva küsimuse: kas me usume, et Jumal teeb seda, mida Ta on lubanud teha? Me peame olema võimatu uskujad, me peame ootama taevast imesid. Palve on midagi enamat kui liturgiline praktika, see on üleloomulik kokkupuutepunkt jumaliku ja inimliku vahel.

Palve sõltub rohkem usust kui eelarvest. Selle eeltingimus on pigem julge lapselik usk kui praktiline meetod. Palve peab olema meie koguduse esimene vastus, mitte viimane abivahend.

4. Jumala väega kogudus: kui palvel on meie teenimises esikoht, siis sellele järgnevad tõendid Jumala väest. Kui ma olin laps, oli Piibel imede raamat. Kusagil sellel teekonnal on imede tunnetus kaduma läinud. Ent imed juhtuvad ka täna ja Jumal on ikka veel imeline saladus.

Imepärane võib muutuda tavaliseks. Varakogudus nägi märke ja imesid. Juhtus asju! Kas need samad asjad juhtuvad ka praegu? Kas imed on ikka veel võimalikud? Kui tänapäeva kogudus andub palvele, saab see meie skepsiseajastul täis imesid. Me peame olema usukogukond, mis mõistab, et võimatu saab võimalikuks, kui me oleme ühenduses Jumala ja üksteisega.

5. Õnnelik kogudus: Apostlite tegude raamat tuletab meile meelde, et 2022. aasta kogudus peaks olema õnnelik kogudus. Meie kogudusi peaks täitma võluv rõõmsameelsus. Õnnetu kristlane on vastukäivus. Me ei saa olla korraga kristlased ja õnnetud.

Ent see rõõm võiks olla ka nähtav, mitte varjatud rõõm Jeesuse tundmisest ja osadusest kaaskristlastega. Selles peaks olema ligitõmbavust. Kivinenud näoga mornid kristlased moodustavad nagu graniitkivist rea. Meie adventistlik kristlus peaks olema midagi enamat kui olla pelgalt hea. Me peame vaatama, tegutsema, toimima ja kõlama rõõmuga südames.

Selline nakkav rõõmsameelsus on tõend rikkalikust elust, mida me armastava Jumala lastena elame. See rõõm avaldab maailmale muljet ning tõmbab inimesi selle poole, et nad soovivad oma Päästjat tundma õppida

Ja siis?

Kuhu me jõuame? 

Pole vist vaja öeldagi, et meie mõju peab ületama kultuuri, milles elame. Nagu varakogudus, peab tänane pandeemiajärgne kogudus elama pidevas toimetulekus viiruse ja selle mõjudega, kogudus peaks vähem muretsema oma ehitiste pärast ja peaks rohkem keskenduma armastavate suhete ehitamisele. 

Paljud meist õppisid selle pandeemia alguses, et me sõltume oma vaimulikus elus liiga palju ehitistest ja kokkusaamistest. See mõte oli kainestav. Nüüd on Jumal meid väiksemaks muutnud. Ta on meilt võtnud ära kunstlikud toed – hooned ja kokkusaamised – ning esitanud meile küsimuse: mis on alles jäänud? Vastus kõlab nii: „Meil on Jumal ja meil on kogukond.“ See on kogudus! Ja selline peabki meie kogudus olema. Kogudus, mille Jumal on väiksemaks teinud. Kogudus, mis keskendub sellele, mis loeb kõige rohkem. Ma soovin olla osa sellest kogudusest. Minu lootus ja usk on, et minuga liitub sel avastuste teekonnal veel palju inimesi. 

Melvyn W. Warfield II on Ameerika Ühendriikides Virginia osariigis asuva seitsmenda päeva adventistide koguduse pastor.