Käesoleval aastal tähistab adventliikumine Eestis 125. aastapäeva. Kas seda on vähe või palju, polegi ehk oluline arutada. Pigem võib tekkida küsimus, kas ja milleks tähistada. On seda meile vaja? Sel aastal näiteks peab suuri sünnipäevi veel mitu meie kogudust: Jõgeva, Kuressaare, Rakvere, Türi, Haapsalu ja Tallinna mõlemad kogudused. Kas kulutame äkki liigset tähelepanu kustuva mälestuse elushoidmisele, selmet vaadata üles, vaadata edasi, liikuda uues ajas ja uues hingamises Jumala kuningriigi poole?
Meil siin Pärnus, kus ma pastorina peaaegu kuus aastat elanud ja töötanud olen, on samuti vana ja väärika ajalooga kogudus ning kirikuhoone. Pean ennast üldiselt ajaga kaasas käivaks inimeseks ning sellepärast ei kõhkle ka kirikute juures julgeid ja minu hinnangul hädavajalikke uuendusi läbi viimast. Pärnus oli mul pikka aega pinnuks silmas ühe tagumise toa nõukaaegne suur seinakapp, mis võttis palju ruumi ning oli kole vaadata. Mineviku iganenud jäänuk, mõtlesin. Niisiis jõudsime ühel päeval otsuseni: vanad kapid välja ning uued kapid ja uus raamatukogu asemele. Oli aeg edasi liikuda, uueneda.
Igaüks, kes on midagi kraaminud, teab hästi, mis kraamimise käigus juhtuma hakkab. Kappidest ja panipaikadest tulevad välja kunagi väärtuslikud ja vajalikud olnud esemed, mis on nüüd unustusse vajunud ning on aastaid või aastakümneid lihtsalt tolmu kogunud. Nii hakkas ka Pärnu kiriku vanadest kappidest välja tulema hulgaliselt ajaloolisi esemeid: vanad ja veidi uuemad ning paremas seisus kandled, puhkpillid, kassetid, diapositiivid, trükimasinal trükitud raamatud, vanad päevinäinud ristimiskuued, vanad albumid, liikmeraamatud ja palju muud. Mitmed nendest esemetest ei tähenda praegusele generatsioonile eriti midagi ning vajavad juba selgitamist, millega on tegemist ning mida nendega omal ajal tehti. Tundub, et neid pole enam vaja ning võiks need lihtsalt ajaloo prügikasti visata. Kuid tõde, nagu ikka, on kuskil vahepeal.
Kõik me teame Juhan Liivile (1864–1913) omistatud mõttekildu: kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Lisaksin omalt poolt siia justkui täienduseks, et kes minevikku ei mäleta, see elab ühtlasi ka identiteedita. See, et oleme eestlased ja elame Eestimaal, on meie identiteedi lahutamatu osa: seda ühise ajaloo tõttu, mida mäletame, mida au sees hoiame ja edasi kanname. Ühisele ajaloolisele mälule toetudes teame, millist Eestit me tulevikus tahame. Nii lihtne see ongi. Sama kehtib absoluutselt ka meie kui kristlaste, kui adventistide, kui Eesti adventkoguduste kohta. Meie identiteet, meie tulevikku vaatav ootus on sügavalt juurdunud meie lähiajaloos ning loomulikult Pühakirja kaudu Jumala Sõnas. Jeesuse Kristuse sündimine, elu ja surm ning ülestõusmine on vundament, millele on ehitatud meie tulevikku vaatav identiteet. Ilma seda ajaloolist mälu omamata, seda väärtustamata oleme tuleviku osas kadunud ja liigume sihitult.
Kui ma Pärnu adventkirikus vanu kappe lahti võtsin ja sealt mälestusi täis esemeid välja tõstsin, sain äkki aru nende mälestuste väärtusest. Need esemed jutustasid mulle lugusid sellest, kes me olime ja jätkuvalt oleme. Need tuletasid ühtlasi ka meelde, kuhu me oleme alati soovinud jõuda. Ma ei taha öelda, et peaksime meie kirikute kappides, keldrites ja pööningutel leiduvad vanad esemed reliikvia staatusesse tõstma ja neid iga hinna eest säilitama. Mitte seda. Soovin vaid öelda, et uut luues ja uutele aegadele vastu minnes ei tohiks me kaotada ka sidet sellega, mis on olnud, mis meid on kujundanud. Pärnu kirik sai ikkagi uued kapid, uue raamatukogu ning sinna kappidesse leidis tee tagasi ka osa sellest minevikust, mis jutustab meile Pärnu koguduse väärikat ajalugu. Selle üle on mul hea meel.
Loodan, et lugeja saab siinkohal juba aru minu loogikast, miks me tähistame koguduse aastapäevi ja muid tähtpäevi. Sest meie tuleviku visioon, meie lootus, meie Kristuse-ootus on võimalik üksnes sellepärast, et mäletame ajalugu. Tähistamine on mäletamine. See on kollektiivne meelde tuletamine, et teaksime, millist rada edasi kõndida.
Ka Jeesus teadis kollektiivse tähistamise või mälestuse taaselustamise väärtust, kui Ta ütles oma jüngritele enne ristilöömist viimsel paasasöömaajal: „Ja ta võttis leiva, tänas ja murdis ja andis neile, öeldes: „See on minu ihu, mis teie eest antakse. Seda tehke minu mälestuseks!”” Sama eesmärki täidab meie jaoks iga hingamispäeva tähistamine. Kokku tulles me uuendame oma lepingut Jumalaga ning kinnitame üksteisele, et tahame koos Kristusega edasi minna. Me ammutame inspiratsiooni minevikust ja loome sellega uut ja paremat tulevikku.
Iga koguduse aastapäeva tähistamine kannab minu hinnangul sama eesmärki. Me tähistame aastapäevi mitte selleks, et kogunenud aastate pärast uhkust tunda, vaid et ehitada sild mineviku, oleviku ja tuleviku vahele. Me oleme üks kogudus mitte ainult praeguses ajahetkes. Oleme Jumala plaani kohaselt üks kogudus ka läbi erinevate aegade ja ajastute. Ainult siis, kui oskame väärtustada mineviku lugusid, õppetunde, inimesi, kogemusi, saame kokku seotud suuremaks koguduseks, mis ületab aja piirid. Selliselt on ka Paulus meie vend Kristuses. See on Jumala olemus ja eesmärk, kelle kohta kirjutab Paulus oma kirjas heebrealastele: „Pidage meeles oma juhatajaid, kes teile on rääkinud Jumala sõna; pidades silmas nende elukäigu lõppu, võtke eeskujuks nende usk! Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti!“ (Hb 13:7, 8)
Et ka meie võiksime kogudusena olla rohkemat kui vaid praeguse aja kollektiivne mälu, tuleb meil vaadata mitte üksnes tulevikku, vaid võtta eeskujuks Kristus, kes on seesama eile, täna ja igavesti.
Miks me peaksime siis tähistame koguduse aastapäevi ja muid teetähiseid? Et see kannaks põlvest põlve edasi väärtusi, lootust ja ootust, et kord saame kõik koos tähistada uut maad ja uut taevast Isa riigis. Et me saaksime ajalugu mäletades kokku seotud ka selles, milline on meie ühine tulevik. Et mineviku õppetunnid julgustaks, kinnitaks ja annaks tarkust meie tänastesse eesmärkidesse.
Palju õnne, armas adventkogudus Eestis, 125. aastapäeva puhul. Ja tänu olgu meie armastuse Jumalale, kes on meid ja meie esivanemaid, meie kogudusi ja nende liikmeid õnnistanud ja rasketest aegadest läbi kandnud. Au olgu Jumalale.
Andres Ploompuu on seitsmenda päeva adventistide koguduste
Eesti liidu esimees
In English