Sünnipäev – lihtne eestikeelne sõna, millel on meie jaoks tavapärasest, argisest pidulikum tähendus. See on päev, mil meenutame oma sündimist – midagi, mida me ise küll otseselt ei mäleta, kuid millest on meile rääkinud vanemad. See päev seob meid sügavalt vanematega, andes erilise tunnetuse, et me kuulume kokku nendega, tänu kellele oleme näinud ilmavalgust. Tänu kellele saame olla osakeseks imest, mida me nimetame eluks.
Sünnipäev on ühtlasi ka mõõt inimese teekonnast ajas. See kõneleb meile seljataha jäänud teekonna pikkusest. See on päev, meenutamaks erilisi hetki käidud teest; hetki, mis on andnud meie elurännakule omad värvid. Eelkõige on meenutamist väärt eredad ja rõõmsad värvid, sest inimene oma õnne ja rõõmude otsinguil tahaks loomupäraselt keskenduda üksnes elu positiivsele küljele. Rännupäevade tumedad toonid, mida kindlasti meil kõigil siin kaduvas maailmas jagub omajagu, ei kuulu sellesse päeva. Ja kui ka kuuluvad, siis seoses mõttega, et me oleme neist pilvistest ja süngetest päevadest läbi tulnud käsikäes oma Jumalaga, Tema abiga. Nii nagu kunagi vaatas käidud teele prohvet Saamuel, asetades tähiseks või mälestusmärgiks ühe kivi: „Siis võttis Saamuel ühe kivi ning asetas Mispa ja Seeni vahele, pani sellele nimeks Eben-Eeser ja ütles: „Siiani on Issand meid aidanud!““ (1Sm 7:12)
Sünnipäeva ei tähista mitte ainult üksikisikud. Selle tava on omaks võtnud ka väiksemad või suuremad kollektiivid. Küllap oleme osalenud nii mõnelgi kooliaastapäeval või ka töökollektiivi tähtpäeval. Muusikud tähistavad ansambli asutamise aastapäeva juubelikontserdiga, muuseumid oma aastapäeva lahtiste uste päevaga jne. Suurim institutsioon on meie jaoks kahtlemata meie oma riik, kus me elame. 24. veebruar on igal aastal kalendrisse märgitud punases värvitoonis ja see päev, mis tähistab meie Eesti vabariigi algust, on kindlasti meile kõigile erilise tähendusega. Olla vaba inimene vabal maal on igavikuline väärtus ning on väärt seda vähemalt kord aastas endale jälle meelde tuletada. Ja kui meile on omane olla sundmõtte küüsis, et kõigele vaatamata oleme veel patuorjad (st mitte päris vabad), siis saab ka oma isamaa aastapäeva tähistada mõttega, et see on teatud eelmaitse sellest ülevusest, mida saame kogeda siis, kui Jeesus Kristus on aegade lõpul tagasi tulnud ja meid ka patuorjusest lõplikult vabastanud.
Kuidas on tähtpäevadega koguduslikus tähenduses? Kas see on midagi, mida me peaksime kartma, et tähelepanu keskmesse tõuseb inimene ning Jumal jääks justkui kuidagi varju? Sellele küsimusele on Jumal ise andnud oma vastuse, seades muistses Iisraelis sisse teatud tähtpäevad. Kas me nimetame neid juutide usupühadeks või riiklikeks pühadeks, pole tegelikult oluline, sest näiteks paasapüha oli ühelt poolt usupüha, mis kõneles inimese vaimulikust päästmisest Jumala ohvri kaudu (hiljem nimetab Paulus Jeesus Kristust paasatalleks, kes on tapetud meie eest), teiselt poolt oli paasa aga mälestus Iisraeli vabanemisest Egiptuse orjusest ning laias laastus omariikluse (või vähemasti rahvusliku iseolemise) algusest.
Iisraeli pühad polnud antud üksnes individuaalseks tähistamiseks. Kolme püha puhul oli Jumal eriliselt rõhutanud nende kogukondlikku olemust: „Kolm korda aastas ilmugu kõik su meesterahvad Issanda, su Jumala palge ette paika, mille ta valib: hapnemata leibade pühal, nädalatepühal ja lehtmajadepühal.“ (5Ms 16:16) Valitud paigaks sai hiljem Jeruusalemm koos oma templiga. Rääkides siin meestest, oli loomulik, et kaasa võeti ka naised ja lapsed, nii et tegemist oli tõeliselt perekondlike pidustustega.
Jumal soovis, et Iisrael mäletaks oma algust ja ka käidud teed. Mooses on selle soovi sõnastanud poeetiliselt oma lahkumislaulus: „Meenuta muistseid päevi, pane tähele aastaid põlvest põlve! Küsi oma isalt, et ta jutustaks sulle, oma vanadelt, et nad räägiksid sulle!“ (5Ms 32:7)
Koguduste liidu või ka kohaliku koguduse aastapäev on sisuliselt samuti sünnipäeva tähistamine koos meenutustega alguspäevadest ja möödanikku jäänud sündmustest. Selle tähistamine näitab meie ajaloolist mälu – me pole unustanud neid, kes on käinud meie eel. Meie mõtteis on nende usutungla süütamine ja selle elavana hoidmine, nende rõõmud ja vaevad koguduse ehitamisel ja elavana hoidmisel. Nende kogemused ja läbielud on meie jaoks julgustuse ja innustuse allikad.
Samas on aastapäevadel ka lihtne sotsiaalne mõõde: see on hea võimalus saada kokku oma vanade sõprade ja tuttavatega ning jagada nendega oma rõõme ja muresid. See on hea võimalus (eriti just väiksemate koguduste puhul) kogeda, et meid ei olegi nii napilt, vaid me oleme osake suurest kollektiivist – esmalt koguduste liidust, kuid laiemalt ka ülemaailmsest Jumala kogudusest. See on hea võimalus kuulata jutlusi pastoritelt, kes teenivad kogudust kusagil mujal, ning nautida muusikat, mida argistel nädalavahetustel kodukoguduses ei kuule.
Aeg kulgeb omasoodu ja toob kaasa muutusi inimese maailmatunnetuses ja mõtteviisis. Kogudus pole täna enam see, mis ta oli pool sajandit tagasi. Raske on võtta endale kohtuniku rolli, määramaks, kas kogudus vastab täna vähem jumalikele standarditele kui eile. Oli ju ennemuiste rohi rohelisem ja taevas sinisem ja lumi valgem – nii tuttav mõtteviis, mida saame mõõta meie maa vanusega. Ja kuigi läbi aegade on inimene alati unistanud kaugetest-parematest aegadest, pole selline hoiak siiski objektiivne. Elada tuleks tänases päevas, mitte eilses.
Kuna minu aastate koorem on märkamatult suureks kasvanud, siis on mul raske öelda, kuidas tajuvad tänased noored koguduste aastapäevi, küll aga võin oma mätta otsast meenutada tundeid, mida kandsin endas lapse- ja noorpõlves.
Pool sajandit tagasi oli iga aastapäev minule tõeline pidu. Mäletan teatud ettevalmistusi, mida tegi kogudus. Eelkõige jõudsid need meie koju minu isa Rudolf Kalmuse kaudu, kes oli rakendatud oma kunstiande vankri ette ning maalis ja lõikas välja mingid dekoratsioonid, mis Rakvere kogudusesaali otsaseinale kinnitati. Kodus käis suurpuhastus ja agar keetmine-küpsetamine, sest aastapäeval võeti alati vastu külalisi lähemalt ja kaugemalt – suurepärane võimalus näidata üles kristlikku külalislahkust. Aastapäeva jumalateenistused algasid reede õhtul, mil saabusid juba esimesed külalised, kestes läbi hingamispäeva kuni pühapäeva õhtuse teenistuseni välja. Kui ilm vähegi lubas, tehti pühapäeva hommikul ühine retk loodusesse.
Kuna Rakvere oli väike provintsilinnakene, siis minu jaoks olid kõik aastapäeval esinejad suured. Aukartusega jälgisin kõrvalt Roland Kasvandit, kes oli tavaliselt muusikakavad kokku seadnud ning juhatas koori või orkestrit ja saatis klaveril. Staarsolistid Lea Kõrgend, Voldemar Rosin ja Leida Silvet-Palumäe olid alati oodatud ja armastatud oma kaunite lauludega. Kui mängis keelpilliorkester, siis keskendus minu tähelepanu enamasti kontrabassimängijale Kalju Viluojale, kes oma pisut lehvivate hallide juustega oli minu silmis tõeline pillimängu kuningas.
Pastorid olid omaette kõrgliiga. Aga lapsepõlves ei saanud ma esialgu nende sõnalisele osale hästi pihta ja minu kannatlikkuse panid proovile jutlused, mis kestsid 60 minutit ja vahel isegi pisut kauem. Selginemine jõudis kohale ajal, kui olulisimateks aastapäevakõnelejateks olid tõusnud Mati Ploompuu ja Heikki Silvet. Nende evangeelsed ja Kristuse-kesksed jutlused muutusid mulle isegi olulisemaks kui muusikapalad. Üheks suurimaks elamuseks mälestuste tasandil on jäänud aga pidulik lõunasöök meie kodus, mil külas oli tollane vanempresbüter (liidu esimees) Eduard Murd koos oma abikaasa Ilsega. Mõelda vaid: liidu esimees ja istumas meie tagasihoidlikus kodus minuga ühise lõunalaua ääres...
Loomulikult on see nostalgia-mätas, millelt ma täna minevikku vaatan. Need on vaid mälestused aegadest, mis enam ei kordu. Kuid minule on need armsad mälestused ja ka omamoodi mälestuskivid, mis on aidanud mul väärtustada kogudust kui Jumala rajatud institutsiooni. Mul on olnud ääretu eesõigus jagada seda usurännakut kõigi nendega, kes on seda teed kõndinud enne mind, kandes oma õlgadel koguduse rõõme ja muresid.
Ja kui ma mõtlen tulevikupäevadele, mil mõnigi tänane teismeline ja noor vaatab tagasi käidud teele koguduses, siis sooviksin väga, et ka nemad näeksid aastapäevades meenutamisväärseid teetähiseid – rõõmu ja ülevust, innustavat eelkõndijate kogemuste pagasit – ning kogeksid oma südames rahulolu: nii hea on olnud kuuluda suurde Jumala perekonda, kes on sirutunud ühise eesmärgi, „Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses“. (Fl 3:14)
Rein Kalmus on emeriitpastor
In English