Ligi aasta tagasi kolisin väikesesse, kuid armsasse kohta, mis oli täis iseloomu ja loovust. Selles oli peaaegu kõik, mida vajasin, ja rohkemgi veel. Ma nägin tükikesi endast selle elukoha õhkkonnas juba enne, kui olin oma asjad sinna sisse toonud, ja tundsin, kuidas olen leidnud koha, kuhu jääda pikemalt. Aga see ei olnud nii mõeldud. Hiljuti, enne kui aastagi sai mööduda, pidin sealt üsna ootamatult kolima. Mul ei olnud uue koha leidmiseks või isegi erinevate kohtade kaalumiseks palju aega. Peamiselt kuna turg oli kinnisvarast suhteliselt tühi. Niisiis maandusin umbes kaks päeva pärast seda, kui sain teada, et pean kolima, tuppa, millest olin varem oma sõbrannalt kuulnud ja mis oli veel saadaval.
Kuigi olen olemuselt veidi rahutu hing, mängides alati mõttega muutustest ja seiklustest, uutest kohtadest ja kogemustest, tundsin kolimise pärast meelehärmi. Võib-olla isegi kerget haletsust enda vastu, mõeldes, kuidas minu elu tundub veidi kodutuna. Nimelt olin oma eelmise elukohaga nii harjunud ja veidi mugavaks muutunud. Majast või minu puhul toast võib saada justkui väike turvaline pelgupaik. Jumala kauaoodatud kingitus rändajale, mis on täis mälestusi ja puhkust.
Samas avastasin kolides, kuidas maised asjad võivad muutuda koormaks, millest on liiga raske lahti lasta, kuna meie süda on nendega seotud, veendes meid mitte edasi liikuma, kui selleks vajadus on. Tundsin, kuidas Jumal lohutas mind, selgitades, et minu eelmine elukoht oli mõeldud vaid puhkepausina mõningatest väljakutsetest ning on aeg lasta lahti oma maisest kiindumusest ja naasta veidi seotuma elu juurde.
Uues kodus end sisse seades tundsin, et mu meel ärkas mugavustsoonist. Vaatasin siis veel tühjas toas ringi ja mõtlesin, kuidas saaksin seda uut ruumi kasutada soojuse ja armastuse väljendamiseks. Kuidas saaksin ka selle ruumi täita oma armastusega Jumala vastu ja vastupidi. Lehitsedes raamatuid, mida riiulitele asetasin, avastasin kalliskive, mis olid varem riiulikaunistuse alla maetud.
Lisaks hakkasin nägema, kuidas see uus baas võiks mind Jumala teenimises abistada. See oli justkui väike värskendav uus algus, nagu klaasitäis külma jooki kuumal suvepäeval või nagu näputäis piparmünti magusas kakaos. Kuigi võitlesin algul uue kodu idee vastu, nägin sellele olukorrale alludes äkitselt Jumala juhtimist. Minu uue asukoha paljutõotavad võimalused olid minu uinunud meeltele inspiratsiooniks ja energialaksuks. Selle kogemusega tuletas Jumal mulle veel kord meelde, et tõeline varjupaik ja puhkus on Temas, mitte majas või õiget värvi seintes. Tema on meie mälestuste ait ja suunav majakas rändurile.
Kui Kristus oma jüngreid kutsus, hoiatas ta neid, et „rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna”. Samamoodi kutsus Ta neid üles jätma kogu oma maise vara ja koondama kogu tähelepanu Temale ja päästmise hea sõnumi kuulutamisele. See ei tähenda, et neil polnud midagi või nad olid kodutud. Vastupidi, neil olid kodud kõikjal, kuhu nad kaasusklikega koos läksid, ning nad toetusid Jumala armastavale juhatusele ja heldele hoolele. Kui ma valisin tee Jumala teenimiseks, andsin talle volituse olla katus mu pea kohal.
Mitte igaüks, kes armastab Jumalat, ei ole sellisele elule kutsutud ja paljud teenivad Jumalat, avades oma füüsilise kodu neile, kes on kutsutud rändama. Nii et! Kui oled Jumala poolt kutsutud elukohti vahetav õpetaja ja evangelist, ära pea end kodutuks. Ja kui oled hoopis keegi, keda on koduga õnnistatud, siis võta aega, et vaadelda ja näha, kuidas saad oma olemasolevat katust kasutada Jumala plaani edendamiseks siin maa peal.
In English