Kristlased on aegade jooksul ikka seisnud vastakuti küsimusega, mida teha siis, kui usuliste veendumuste järgimine läheb otsesesse vastuollu valitsuse korraldustega. Sellise konflikti tekkimiseks on kaks erinevat moodust ja nende mõlema tarvis on meil Piibli eeskuju. Esimene tekib siis, kui valitsus käsib midagi, mis on otseses konfliktis meie usuliste veendumustega. Taanieli raamat annab siin näidise, kui kuningas Nebukadnetsar väljastas dekreedi, et igaüks peab kummardama kuldse kuju ees – see on vastuolus teise käsuga (Tn 3; 2Ms 20:4–6). Teine näide on 2. Moosese raamatus, kui vaarao andis heebrea ämmaemandatele käsu tappa kõik sündivad poisslapsed (2Ms 1:15–20).
Konflikt tekib ka siis, kui seadus keelab midagi sellist, mida Jumal käsib. Jälle otsime näidet Taanieli raamatust, kui kuningas Daarjaves keelas 30 päevaks palvetamise kõigi teiste poole peale enda (Tn 6). Taanieli raamatu mõlema juhtumi korral oli Jumala rahvas asetatud olukorda, kus nad pidid valima, kas kuuletuda valitsuse korraldusele või Jumalale. Kõigi kolme näite puhul valis Jumala rahvas Jumala järgimise kasuks ning oma aja valitsejate eiramise.
Kui me läheme Uue Testamendi juurde, siis leiame juhiseid, et meie kui Kristuse järgijad peaksime juhtidele alluma, kuna nad on määratud Jumalast. Näiteks kirjutab Paulus roomlastele: „Iga hing alistugu valitsemas olevaile võimudele, sest ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest, olemasolevad on aga Jumala seatud. Nõnda siis, kes paneb vastu võimule, paneb vastu Jumala antud korraldusele, vastupanijad aga tõmbavad enese peale nuhtluse.“ (Rm 13:1, 2, vt ka Tt 3:1) Peetrus annab samalaadset nõu, kui kirjutab: „Alistuge Issanda pärast kogu inimlikule korrale, olgu kuningale kui kõige ülemale, olgu maavalitsejale kui tema poolt saadetule kurjategijaid karistama, aga heategijaid kiitma.“ (1Pt 2:13, 14)
Ka Jeesus õpetas, et usklikel on kohustus valitsuse ees – Ta vastas variseride küsimusele keisrile maksuraha maksmise kohta. Jeesus andis juhise anda „nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma“. (Mt 22:21; vt ka Lk 20:19–26; Mk 12: 13–17)
Võttes aluseks Piibli näited ja juhised nii Vanast kui ka Uuest Testamendist, joonistub välja kaks küsimust. Esiteks: missugune on meie kohustus valitsuse võimule alistumisel, eriti kui see valitsus keelab usklikel vabalt Jumalat teenida viisil, nagu nad ise õigemaks peavad? Teiseks: missugused turvameetmed on valitsused tarvitusele võtnud, et tagada ja kaitsta inimese õigust teenida oma Jumalat ilma valitsuse piiranguteta?
Usuvabaduse kaitse
Alates 1948. aastast on rahvusvaheline kogukond tunnustanud südametunnistuse ja usuvabadust kui peamist inimõigust. Inimõiguste deklaratsiooni 18. artiklis on kirjas, et „igaühel on õigus mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadusele“, kaasa arvatud „vabadusele vahetada oma ususüsteemi ning vabadus kas üksi või kogukonnas, kas avalikult või privaatselt manifesteerida oma usu õpetusi, praktikaid ning jumalateenistust“.1 Ka enne inimõiguste deklaratsiooni oli selline korraldus olemas – Ameerika Ühendriigid olid tunnistanud selle peamise inimõiguse olulisust alates ajast, kui rajati see riik. USA põhiseaduse esimene muudatus on tuntud kui vaba tahte akt2 ja see sedastab, et üksikisikul on õigus praktiseerida oma usku või uskmatust, ilma et valitsus seda mingil moel piiraks.
See õigus ei ole siiski absoluutne ja aastate kestel on kohtud pidanud defineerima uuesti seda, mida tähendab oma usu vaba praktiseerimine ja missugused piirangud sellel õigusel on. Kohtud on tunnistanud, et inimese õigusel oma uskumustele ja inimese õigusel neid uskumusi praktiseerida on erinevus. Meie õigus omada usulisi veendumusi on absoluutne, ent meie õigus neid veendumusi praktiseerida mitte. Näiteks ei sisalda õigus oma usku vabalt praktiseerida õigust teha teistele haiget või sekkuda teiste õigustesse.
Paljudes riikides on usuvabadust puudutav seadus, mis käsitleb inimeste vabadust oma usku praktiseerida ja iga riik tasakaalustab indiviidi vabaduse olulisust valitsuse huviga erinevalt.
Usuvabaduse kontseptsioon on teada-tuntud põhimõte, kuid on olnud aegu – ja neid tuleb ka edaspidi –, mil valitsused piiravad südametunnistuse ja usuvabadust valitsuse teiste huvide saavutamise nimel. Me oleme seda näinud siis, kui usulise sisuga kõnele pannakse külge vihakõne silt, kui tudengid ja töötajad on sunnitud otsustama, kas teha hingamispäeval eksam või minna tööle, kui valitsus keelab usuvahetamise või kui inimeselt nõutakse relvakandmist, mis läheb vastuollu tema südametunnistusega.
Allumine või tsiviilallumatus?
Mida peaksime usklike inimestena tegema, kui oleme olukorras, kus meie piibellikud põhimõtted põrkuvad seadusega ja see mõjutab meie vabadust praktiseerida oma uskumusi?
Ma usun, et Piibel annab meile siin juhtnöörid. Peaksime Jeesuse eeskuju järgides andma „keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma“, tunnistades ja toetades valitsuse õigust reguleerida ilmalikke valdkondi ning tegutsema kõigil võimalustel nende seaduste piires. Aga me peame meeles pidama ka oma kohust anda Jumalale – see olgu meie esimene prioriteet. See tähendab, et kui seadus on vastuolus piibelliku mandaadiga, siis peaks esikohal olema meie ustavus Jumalale.
See toob mind mõisteni, mida sageli eri definitsioonidega kasutatakse: tsiviilallumatus. Seda terminit kasutades usun, et kristlasi kutsutakse teinekord tsiviilallumatusele. Selles artiklis kasutan seda mõistet viitena „kristlase eesmärgipärasele ja vägivallatule tegutsemisele või keeldumisele tegutsemisest, kui kristlane usub, et sedalaadi tegutsemine või tegutsemisest hoidumine on vajalik, et ta saaks olla ustav Jumalale, ja mille kohta ta teab, et valitsus käsitleb seda seaduserikkumisena“.3 Tsiviilallumatus võib kõne alla tulla iga kord, kui valitsus käsib midagi sellist, mille Jumal on keelanud, või kui valitsus keelab midagi, mida Jumal on käskinud.
Taanieli 3. ja 6. peatüki lugudes näeme mõlema tsiviilallumatuse juhtumi kirjeldust. Otsus tegutseda või tegutsemisest keelduda oli mõlemal juhul eesmärgipärane – otsus seadusele mitte alluda ei tulenenud isiklikust eelistusest, vaid sellest, et seadusele kuuletumine oleks olnud otseses vastuolus Jumala õpetuste ja käskudega. Ja veelgi olulisem on see, et mõlemal juhul langetati otsus täies teadmises, et seda nähakse seaduserikkumisena, ning sellega kaasnes otsus võtta vastu karistus – surm. Taaniel, Sadrak, Meesak ja Abednego ei püüdnud vaielda, et seadus ei peaks või ei tohiks nende suhtes kehtida. Nad olid valmis vastu võtma karistuse, mis seaduserikkumisega kaasnes, isegi kui seadus ise oli ebaõiglane.
Kas tsiviilallumatus tähendab siis seda, et me ei järgi Uue Testamendi nõuannet alistuda oma võimudele? Ei, on oluline tähele panna, et apostlite nõuanne ei ütle, et me peaksime kristlastena alati valitsusele kuuletuma, vaid seda, et me oleme selle objektid. Mennonniitide teoloog ja eetik John Yoder on seda selgitanud nõnda: „Kohusetundlik vastuväitja, kes keeldub sellest, mida valitsus palub tal teha, kuid jääb seejuures oma valitsuse võimu alla ja võtab vastu karistuse, mille valitsus talle määrab … alistub oma valitsusele ka siis, kui ta ei allu selle korraldustele.“4
Kuigi Peetrus ja Paulus jutlustasid valitsusele alistumisest, ei alistunud nad oma kohalikele juhtidele, vaid jätkasid evangeeliumi jutlustamist ka siis, kui see neil keelati – see omakorda viis apostlite arreteerimise ja vangistamiseni (vt Ap 5; 12; 16). Jeesus teadis, et evangeeliumi levitamine viib selleni, et aeg-ajalt viiakse Ta võimukandjate ette, et Teda peksta ja karistada, ning Ta valmistas selleks ette ka oma järgijaid (Mk 13:9–11).
Ka adventpioneerid mõistsid, et tuleb ette olukordi, kui nad ei kuuletu seadusele, nad tunnistasid, et sellega võib kaasneda karistus. Ellen White andis nõu, et tsiviilallumatus on teinekord vajalik. „Kui inimeste seadused lähevad vastuollu Jumala Sõna ja seadusega, peame me alistuma Jumalale vaatamata kõigile tagajärgedele. Me ei pea alistuma oma riigi seadusele viia ori tema isanda juurde tagasi ja me peame seisma silmitsi selle seaduse rikkumise tagajärgedega.“5
Usklike algne positsioon peab olema igal võimalusel alistuda oma võimudele, olla seaduskuulekas, kui need seadused ei lähe vastuollu Jumala seadustega. Ent kui me oleme olukorras, kus valitsusele alistumine ja Jumalale alistumine lähevad konflikti, peab meie esimene kohustus iga hinna eest olema Jumala ees.
Jennifer Gray Woods on seitsmenda päeva adventistide peakonverentsi avalikkussuhete ja usuvabaduse osakonna asejuht.
1 https://www.ohchr.org/en/human-rights/universal-declaration/translations/english
2 “Congress shall make no law respecting an establishment of religion or prohibiting the free exercise thereof”; https://constitution.congress.gov/constitution/amendment-1/.
3 Võtsin selle määratluse Duane Heffelboweri artiklist “The Christian and Civil Disobedience,” Direction: A Mennonite Newsletter 15, no. 1 (Kevad 1986): 23-30.
4 John Howard Yoder, The Politics of Jesus (Grand Rapids: Eerdmans, 1972), lk 212.
5 Ellen G. White, Tunnistused kogudusele 1kd, lk 201, 202.
In English