„Aga Issand andis neile armu ja halastas nende peale ning pöördus nende poole oma lepingu pärast Aabrahami, Iisaki ja Jaakobiga ega tahtnud neid hävitada; ja ta ei ole neid tänini ära heitnud oma palge eest.“
2Kn 13:23
Prohvet Eliisa oli juba noorena saanud juhatuse oma eelkäijalt Eelijalt. Õnnistegija, tahtes omade enesekeskset religiooni võrrelda tõelise usuga, nimetas ka Eliisa nime, ja just seoses paganast väepealiku Naamaniga. Midagi polnud aastatuhande jooksul muutunud ja midagi pole muutunud ka viimase paari aastatuhandega. Kuid ka meie armas Jumal ei ole muutunud.
Jumal vaatleb oma taevasest pühamust endiselt oma rahvast hella pilguga. Ja eriliselt otsib Ta inimesi kõikidest karjadest, isegi neist, kes on Jumala rahva suhtes teatud osas vaenulikud. Seetõttu pöörakem selles loos suurest prohvetist, kelle luudele langenud surnugi ellu ärkas, tähelepanu tema erilistele suhetele süürlastega, tolleaegsete iisraellaste põhivaenlastega.
Kallaletungid ja röövretked olid tol ajal rahvaste vahel pigem reegel kui erand. Väepealik oli seetõttu kuninga juures väga tähtis mees. Süüria kuningale oli suure võidu toonud Jehoova abiga – nii ütleb Piibel – Naamani-nimeline õnnetu mees. Õnnetu oli ta seetõttu, et teda vaevas pidalitõbi. Pidalitõbi ei ole tavaline haigus, isegi mitte tavaline surmahaigus. See on lausa needus.
Üks väike tüdruk, kellest sai suur tunnistaja, rääkis oma emandale, Naamani naisele, et Iisraelis on prohvet, kes võib aidata. Muidugi ei saanud aidata inimene Eliisa, vaid ikka tema Issand. Prohvet ei nõudnud oma kuulsalt ja vägevalt külaliselt midagi suurt, küll aga mõnevõrra alandavat. Naaman protestis alguses veidi, aga kuulas siis endast targemate häält ja kastis end Jordanisse. Ja sündis Jumala ime – mees paranes täielikult.
Millised olid reaktsioonid? Naaman tunnistas end igavese Jumala järgijaks, aga palus mõistmist oma positsioonist tuleneva kohustuse suhtes külastada oma riigi ebajumala templit. Mida aga tegi Geehasi, jumalamehe abi? Ta oli rahaahnusest puretud ja selle asemel, et oma isanda eeskujul mitte kaubelda Jumala armuga, valetas ja pettis ta endale väikse varanduse. Seepärast jäi Naamani pidalitõbi igaveseks Geehasi külge.
Teine lugu pole otseselt seotud konkreetsete süürlastega, negatiivne peategelane on hoopis Iisraeli kuningas, keda prohvet nimetab tapjapojaks. Süürlased piirasid Samaariat ja oli kohutav nälg, nõnda et emad sõid oma lapsi. Me ei räägi nii kohutavatest olukordadest Pühakirjas just tihti, aga need on olemas. Kaks naist olid söönud koos ära ühe naise poja, aga kui järgmisel päeval pidi söödama teine poeg, siis oli tolle ema ta ära peitnud. Petta saanud naine kaebas lugu kuningale. Milline oli kuninga reaktsioon? Kuningal oli kotiriie kuningliku rüü all, ta oli ilmselgelt väga religioosselt meelestatud, aga milline oli tema reaktsioon? „Jehoova tehku minuga ükskõik mida, kui Eliisale Saafati pojale täna pea otsa jääb.“ Kuninga ja rahvajuhtide ja kogu rahva pattude pärast oligi selline katastroofiline olukord tekkinud. Kui nad oleksid kuulanud prohveti sõnumeid, sõnumitooja sõnumeid, siis poleks sellist olukorda tekkinud. Jumala rahva juhi seisukoht aga oli, et just sõnumitooja tuleks hukata. Jumal kaitses oma sulast. Mitte alati pole nii olnud.
Liig sageli on sõnumitoojad pidanud maksma oma verega imelise au eest edastada armastava Jumala kuulutust oma rahvale. On üks oluline tunnus: kõige vaenulikumad ongi alati Jumala sulaste vastu olnud Jumala rahva liikmed. Eliisa on selles suhtes üsna suur erand. Kui jõhkrate poiste pilkamine, millele järgnes karude kaudu toimunud karistus ja too piiramislugu, siis Eliisa tegutsemine toimus suhtelises rahus. Kas ta aga ise elas seda rahu üle väiksema vaevaga kui teised prohvetid otsest tagakiusamist, on raske öelda.
Kolmas lugu, millest juttu teeme, on otseselt seotud kord juba Eelijale antud korraldusega võida Hasael Süüria kuningaks. Eliisa külastas oma riigile vaenulikku riiki ja teda ei vaenatud seal üldse. Hoopis vastupidi, kuningas Ben-Hadad, kes oli raskesti haige, otsis Iisraeli Jumalalt tema kaudu abi teada saamaks, kuidas tervisega saab olema. Kui erinev see on võrreldes ühe hiljutise Iisraeli kuningaga, kes samuti haige olles läkitas nõu küsima Baal-Sebubilt, Ekroni jumalalt. Kas see on vastuolu? Kui Piibli aruannet vaadata, siis väga ei ole. Kui tihti juhtus, et just paganad otsisid abi Jehoovalt, aga iisraellased paganlikelt ebajumalailt, kes ei saanudki aidata.
Kui Ben-Hadad oli läkitanud oma sulase Hasaeli Eliisalt mitmekümne kaamelikoorma anniga nõu küsima, siis hakkas prohvet ootamatult nutma. Eliisa teadis, mis pidi juhtuma: Hasael pidi saama Süüria kuningaks ja tegema sellelt positsioonilt palju kahju iisraellastele. Muidugi ei saanud prohvet selle üle rõõmustada. Süüria oli ikkagi tema kodumaa suhtes vaenulik. Prohvet armastas oma rahvast kogu südamest, kuid rahvas oli kohutavalt taganenud. Peetelis asusid Nebati poja Jerobeami poolt loodud „uue“ jumalateenistuse ohvriküngaste preestrid. Ja koledad altarid ja kuldvasikas, mille kohta jultunult oli öeldud: „Need on jumalad, kes tõid teid ära Egiptusemaalt.“ Mingi muu lahendus enam polnud võimalik kui suured karistused ja tolle aja kombe kohaselt olid need just sõjaliste kallaletungidega seotud.
Kuid armastava Jumala soov ei olnud oma kallist rahvast maa pealt hävitada. Isegi kõige kohutavamates olukordades oli neid, kes nagu Jumal kord Eliisa eelkäijale oli öelnud: „Seitse tuhat, need, kes pole oma põlvi nõtkutanud Baali ees.“ Alati on neid ja Jumal otsib alati neid. Vastakem siis Tema otsimiskuulutusele.
Jaanus Riisalu on Keila adventkoguduse liige
In English