Vist ei ole küll ühtegi teist teoloogilist teemat, mis oma keerukuses ja samas praktilisuses puudutaks kristlaste elu lähedamalt kui armu teema. Nii nagu paljudes teisteski küsimustes, on ka siin arvamusi seinast seina ja kraavist kraavi. Kui kaugele ulatub Jumala arm minu elus? on küsimus, millele me kõik praktilisel moel oma eluga vastame. Kristlaste seas on inimesi, kelle elu tunnistab sellest, et arm on midagi kõrvalist või ebavajalikku, sest kõik – sealhulgas Jumala pääste – on neil ausalt välja teenitud. Ja kui pääste on enda jõupingutuste ja laitmatu eluga välja teenitud, siis pole armu enam nii väga tarviski. Ja on ka neid usklikke, kelle elus näib arm olevat olematuseni lahjendatud, sest see katab kõiki eluvalikuid, ka neid, mis on tehtud täies teadmises, et need käivad Jumala tahtega vastuollu. Aga kas erinevate äärmuste vahel on võimalik leida ka kesktee, see kitsas tee, millel balansseerides oleks võimalik neid kraave vältida? Kas on võimalik elada kristlasena nii, et minu elu tunnistaks usku Jumala mõõtmatusse armulikusse ning hoiaks samal ajal kõrgel Jeesuse jüngriks olemise latti?
Võib-olla aitaks meil vastuseid leida see, kui toome selle küsimuse teoreetilistelt ja teoloogilistelt mäetippudelt alla ja vaatleme ühe inimese elu, kes samuti armu teemaga süvitsi tegeles ning sellele igikestvale küsimusele oma eluga vastas. Dietrich Bonhoeffer oli mees, kes kristlastele eriti tutvustamist ei vaja. Ta sündis 1906. aastal ning tema teoloogiline geenius lõi särama juba noores eas. Vaid 21-aastaselt kaitses ta oma doktoritööd ning lõpetas doktoriõpingud summa cum laude. Tema karjäär nii akadeemilise teoloogi ja mõjuka õppejõuna kui ka praktiseeriva kirikuõpetajana jättis teda ümbritsevatesse inimestesse sügava jälje, eriti oludes, kus ta oli häälekalt natsismi vastu alates Hitleri võimuletulekust 1933. aastal. Ta tegi kõik, mida oskas, et jääda kindlaks oma kristlikele veendumustele ja samas olla sotsiaalselt nii aktiivne kui võimalik: ta korraldas põrandaalust teoloogilist haridust, kogus vastupanuliikumisele välismaal vahendeid, kannatas repressioonide käes, kirjutas ja veel kord kirjutas. Tema kõige loetum ja mõjukam raamat „Jüngerluse hind“ võttis kokku tema elu tõdemuse – radikaalsel Jeesusele järgnemisel on kõrge hind. Selles tõdemuses võttis ta vastu ka otsuse 1939. aastal USAst tagasi Saksamaale pöörduda, kus ta arreteeriti, vangistati ning mõisteti
Hitleri-vastases vandenõus süüdi. Bonhoeffer suri Flossenbürgi koonduslaagris poomise läbi 9. aprillil 1945. aastal, umbes kaks nädalat enne laagri vabastamist ja vaid 39-aastaselt. Ta oli maksnud oma vaadete ja usu eest kõige kõrgemat hinda.
Üks neist teemadest, mis „Jüngerluse hinnas“ eriliselt esile tuleb, on justnimelt armu teema. Oma ajastu pingeväljas, kus riigikirik suhtus Hitleri ambitsioonidesse ja sõjaplaanidesse leebelt ega astunud natsismile avalikult vastu, kirjutas Bonhoeffer „odavast armust“ ja „kallist armust“, mis ongi tema kirjutiste üks olulisimaid ja kasutatavamaid termineid. Võttes aluseks Jeesuse mäejutluse ning tuues inimeste silme ette Jeesusele järgnemise kitsa tee ja kõrge lati, nendib Bonhoeffer, et aja möödudes, kui kristlus järjest laiemalt levis ja kohalike oludega segunes, hakkas inimeste silme ees jüngriks olemise hind väiksemaks jääma ning kristluse kõrged nõuded hägustuma. Paljud leidsid, et nad võivad Jeesuse kõrgeid ootusi ainult natukene või jao pärast täita, mõned eluvaldkonnad võivad Jumala valitsuse alt ka välja jääda, inimese enda valitseda. Selles kohas kuulutab Bonhoeffer poolikult Jumalale pakutud elu väärtusetuks ja armu, mis pakub garantiid Jumala andestusest ka teadlikult langetatud valedele valikutele, odavaks. „Arm ilma hinnata! Me arvame, et armu tuum on selles, et hind on juba ette, avansina makstud; ja kuna see on juba makstud, siis saab nüüd kõike puhta muidu. Kuna hind oli mõõtmatu, on ka võimalused seda kasutada ja ära kasutada mõõtmatud. Mis arm see oleks, kui see ei oleks odav?“ mõtiskleb Bonhoeffer. Ta jätkab: „Odav arm tähendab patu õigustamist ilma patuse õigeks muutmiseta. /…/ Odav arm tähendab andestuse kuulutamist ilma patukahetsuseta, ristimist ilma koguduse distsipliinita, leiva murdmist ilma pattude tunnistamiseta, andeksandmist ilma muutumiseta. Odav arm tähendab armu ilma jüngerluseta, armu ilma ristita, armu ilma lihaks saanud Jeesuse Kristuseta.“ Sellist pooles vinnas elatud kristlikku elu kõrvutab ta ohvrimeelse eluga, mis mõistab armu suurust, aga ka Jeesusele järgnemise otsuse radikaalsust kõigis eluvaldkondades. Nüüd räägib ta kallist armust: „Arm on kallis, sest see kutsub meid üles järgnema Jeesus Kristusele. See on kallis, sest see läheb inimesele maksma kogu tema elu, ja see on arm, sest see annab talle ainsa tõelise elu. See on kallis, sest see mõistab hukka patu, ja see on arm, sest see mõistab patuse õigeks. Ja üle kõige on see kallis selle tõttu, et see maksis Jumalale tema Poja elu („pidage meeles, et teid on kalli hinnaga ostetud“), ja see, mis maksis nõnda palju Jumalale, ei saa meile odav olla. Ning üle kõige on see arm selle tõttu, et Jumal ei arvanud oma Poja elu hinda liiga kalliks, et seda meie eest maksta, vaid andis Ta meie eest. /…/ Kallis arm kutsub meid Jeesusele järgnema, see jõuab meieni andestava sõnana rusuks pekstud vaimule ja alandlikule hingele. Arm on kallis, sest see kutsub meid enda peale võtma Jeesuse iket, ja see on arm, sest Jeesus on öelnud: „Minu ike on hea ja minu koorem on kerge“.“
Tunnistan, et mulle lähevad Bonhoefferi sõnad ja tema elukäik väga korda. Ta näib olevat just üks neist inimestest, kes on leidnud armu küsimuses kitsa tee. Ja kuigi palju vähem dramaatilisel moel, hakkavad Bonhoefferi seisukohad ning elu eeskuju küpsema ja kuju võtma ka minu enda elus. Järjest enam tajun ka mina Jeesuse kutse kõikehõlmavat, radikaalset iseloomu. See, mis sai lapsepõlves alguse päheõpitud õhtupalvete ja toredate piiblilugude näol, on ajapikku ja raskete kogemuste toel hakanud muutuma veendumuseks, et ohvrimeelselt Jeesusele järgnemine nõuab kallist hinda ja kogu mu elu. See tähendab minna vastuvoolu ja hüljata väärtused, mida maailm meie ümber hindab. See tähendab ohverdada oma tahtmine Jumala tahtmise altaril. See tähendab mitte kinni jääda maisesse jõukuse ihalusse, vaid anda järjekindlalt neile, kellel on vähem kui mul. See tähendab austada Jumalat kõigis oma suhetes. See tähendab kasvada armastuses oma vaenlaste vastu. See tähendab elada nii, et Jeesus Kristuse elu ja Tema jalajäljed oleksid alati minu ees. Need jalajäljed on nii suured ja kõnnivad nii kindlalt kannatuse ja ennastohverdava armastuse teed, et ma ei jaksa alati neil kannul püsida, ja kui, siis teinekord nurisedes ja ohates. Aga nii nagu Bonhoeffergi kinnitab – Jeesuse järgimine ei tähenda üht eluaspekti kõigi teiste kõrval, vaid see tähendab midagi kõikehõlmavat, mille sees ja tänu millele saab kõik muu oma õige koha ning tähenduse. Ja mind julgustavad hetkedel, kui ma oma jüngriteel komistan ja kukun, Jeesuse enese sõnad, mis on lausutud lõpuaja kontekstis: „Õige tehku veel enam õigust ning püha pühitsegu ennast veel enam!“ (Ilm 22:11) Ta tuletab meile meelde, et Tema järel kõndimine on teekond, mis läheb aina edasi, ja areng, mis ei lõpe enne Jeesuse tagasitulekut. Veel on olemas ohvreid ja sügavust, milleni ma oma jüngriteel jõudnud ei ole. Kuid Jeesus kutsub mind jätkuvalt ja ootab mind kannatlikult järele.
Ja ometi ei tähenda täielik pühendumine Jeesusele seda, et ma teeniksin Tema ohvri või enda pääste kuidagi välja. Meid kutsutakse üles elama päästekindluses – Paulusel oli seda kindlust igatahes kuhjaga! – ning usalduses selle vastu, et „see, kes teis on alustanud hea töö, viib selle lõpuni Jeesuse Kristuse päevani.“ (Fl 1:6, 1968. a tõlge) Kuid päeval, mil minu elu on lõppenud, ning päeval, mil ma seisan Jumala kõikenägeva pilgu ja püha trooni ees, on ainus asi, millele ma saan kindlalt loota, Tema arm. Sest mitte ükski minu headest tegudest ei ole täiuslik, mitte ükski mu headest mõtetest ei küüni Jumala täiuse latini – minu headel tegudel ja sõnadel on alati mingi plekk või kortsuke, isekuse või kahtluse vari küljes. Ehk kasutades Jesaja sõnu: „Me kõik oleme saanud rüvedaks ja kõik meie õigused on määrdunud riide sarnased; me kõik oleme närtsinud nagu lehed ja meie süü kannab meid ära otsekui tuul.“ (Js 64:5) Sellepärast tähendab jüngriteel kõndimine ka alandlikkuse õppimist iseenese õiguse ning saavutuste osas. Ja teisalt tähendab Jumala järjest parem tundma õppimine seda, et kasvab usaldus Tema armu vastu. Kui mu elu on läbi ja ma olen teinud kõik, mida Jeesuse jüngrina vähegi olen suutnud, et Tema eeskuju jälgedes püsida, on mul Jumalale öelda vaid üht: „Ole mulle, patusele, armuline.“ Ja Ta on! Ta katab kinni kõik plekid ja kortsud ja avab oma arusaamatult suures armus minu ees taevase Jeruusalemma värava ja ütleb: „Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle (sest su elu ongi kokkuvõttes ainult pisku olnud), ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole!“ Ta jagab mulle oma ülikallist armu, mille tõttu on Jeesusel siiani käed ja jalad ja selg koledaid arme täis. Ta annab mulle selle, mida ma ära ei suutnud teenida: Ta kuulutab mind kogu universumi ees õigeks, kattes mind Kristuse õiguse kuuega. Milline uskumatu kingitus! Ja nii seisan ma ühel päeval kõrvuti röövliga, kes ei jõudnud oma elus pärast Jumala armu palumist teha mitte ühtegi head tegu, ja Dietrich Bonhoefferi ning teiste lugematute märtritega, kes andsid Jeesusele kõik, mis neil oli, ja kelle ohver on inspireerinud tuhandeid, ning mitte ühelgi meist ei ole tunnet, et me oleme kohas, mille me oleksime auga välja teeninud. Iga viimane kui päästetu seisab Jumala trooni ees kindla veendumusega, et see on ainult ärateenimatu arm, mis on nad jumalariiki viinud.
Kui ma mõtlen inimestele, kellega olen elus kokku puutunud ja kes on jüngriteel ja pühitsuse teekonnal kõige kaugemale jõudnud, siis huvitaval kombel on neil inimestel üks ühine joon – mitte keegi neist ei ole tahtnud järele proovida, kui kaugele on võimalik Jumala armu venitada, keegi neist ei ole soovinud katsetada, kas pooleldi Jumala tahtes ja pooleldi Jumala tahte alt väljas elades on võimalik Tema armu alla jääda. Selle asemel on need pühad oma patusust tunnistades püüdnud lihtsalt Jeesuse järel kõndida. Kust jookseb armu piir? Ma ei tea. Aga ma tean, et armul, mida Ta meile pakub, on olnud Tema jaoks ülikallis hind, ja sellepärast jääb see alati kallihinnaliseks ka minu jaoks.
In English