COVID-19 pandeemia ajal, kui meie maailm piirdus maskide ja sotsiaalse distantsiga, ihkasid kaks meest võimalust teha oma ajaga midagi sisukat.
Anthony Kent, seitsmenda päeva adventistide koguduse peakonverentsi (PK) töötaja, ja Torben Bergland, PK tervise tööharu asejuht, mõtlesid, mida saaksid koos ette võtta.
"Ma helistasin Torbenile," ütles Kent, "ja me mõtlesime, mida saaksime oma füüsilise ja vaimse tervise heaks teha, nii et jagame samal ajal oma usku. Nii sündis "I Will Go Ride"."
Pühapäeval, 22. mail asusid Kent, Bergland ja ülejäänud "I Will Go Ride'i" meeskonna liikmed teele, mis oli üle 2000 km. Nad sõidavad Washington D.C.-st St. Louis'i ja räägivad Jeesusest nendega, keda nad teel kohtavad. Pühapäeval, 5. juunil on plaan jõuda St. Louis'sse PK töökoosolekule, kus neid tervitatakse. Pärast PK töökoosolekut jätkatakse teekonda.
Teised kuus jalgratturit on Vaikse ookeani lõunadivisjoni president Glenn Townend, To Phuong Pham Nguyen, Rob Hansford, Brett Townend, Michael Worker ja Russ Willcocks. Kuigi see pikk seiklus on esimene kord, kui need meeskonnaliikmed jalgrattaga pikemat distantsi sõidavad, ei ole see sõit esimene kord, kui jalgrattasõit ja usk ühendatakse.
Enam kui sajand tagasi rändas kirjanduspioneer-evangelist Philip Reekie Šotimaalt Austraaliasse. Lesk ja lahutatud Reekie igatses lootust ja otsis uut elu. Ühel päeval anti talle raamat, mis võimaldas tal avastada imelisi piiblitõdesid, mis muutsid tema elu ja innustasid teda oma uut usku teistega jagama.
Reekie jättis oma töö graveerijana ja hüppas jalgratta selga. Ta sõitis tuhandeid kilomeetreid mööda Austraaliat, püüdes "graveerida Jumala ja Tema Sõna armastust inimeste südamesse“, ütles Kent. Reekie pühendumine evangeeliumile võimaldas tal teha jüngriteks tuhandeid inimesi, sealhulgas Kenti vanaisa Thomas Kenti.
Thomas Kent, kes oli pärast oma naise surma murtud ja üksi 11 lapsega, vaevas ennast küsimusega, kuidas ta saaks täita oma naise viimse soovi. Naine soovis, et nende perekond saaks uuesti taevas kokku, kui Jeesus naaseb. Ühel päeval, kui Thomas kündis põldu, katkestas tema töö Reekie, kes andis talle Ellen G. White'i raamatu "Suur võitlus". Just siis sai Thomas lootuse, mida ta meeleheitlikult igatses ja mis viis teda oma avastusi jagama laste ja naabritega. Selle teo tulemuseks oli koguduse asutamine. Sellest ajast alates on paljud inimesed selles piirkonnas oma elu Jeesusele andnud. Kokku on Austraalias tänu ühele jalgratturile avastanud Kristuse elupäästva armastuse üle 20 000 inimese.
Pühendumus, mis viis Reekie ja Thomas Kenti 1890. aastatel evangeeliumi jagama, on inspireerinud Berglandi ja Anthony Kenti tegema sama tänapäeval.
Kuigi paljud meeskonna ratturid, nagu Bergland on sõitnud jalgrattaga üle 30 aasta, ei ole "I Will Go Ride" lihtne teekond.
"Iga päev sõidame umbes 160 kilomeetrit ja kanname oma vormiriietes raamatuid. Peatume ainult söömiseks, palvetamiseks ja kirjanduse jagamiseks. Samuti puhkame hingamispäeval," ütles Bergland.
Pärast kuudepikkust ettevalmistust, palvetamist ja füüsilist treeningut võtavad mitmed ratturid aasta aega töölt puhkust, et sõidus osaleda. Seda algatust sponsoreerivad ja toetavad mitmed organisatsioonid üle maailma, näiteks Adventmisjon ja Vaikse ookeani lõunadivisjon. Sellegipoolest maksavad ratturid ise oma majutuse ja toidu eest.
Kent ütles: "Me loodame "I Will Go Ride’i" kaudu on näha, et adventistid on motiveeritud ja innustunud evangeeliumitööst. Me tahame, et inimesed küsiksid endalt: "Mida ma saan teha?" Vaadake oma piirkonda. Kuhu sa saad minna? Mis on teil käepärast, mis võib aidata teil jagada Jeesuse toredat sõnumit ja valmistada maailma ette Tema teiseks tulemiseks?" Bergland lisas: "Meie suurim soov on tuua võimalikult palju inimesi Jeesuse juurde ja aidata neil valmistuda Tema tagasitulekuks."
In English