Mis sa siin teed, Eelija?

Mäletan üsna ammusest ajast üht koosolekut Mere pst kirikus, kui vend Tõnu Jugar kõneles prohvet Eelijast. 

Olin seni ikka arvanud, et rõhuasetus selles küsimuses Jumala poolt on sõnal „teed“, aga tegelikult juhtis kõikemõistev Jumal üsna meeleheitel sulase tähelepanu hoopis paigale. Suur prohvet, kelle usupalve peale oli tulnud nii põud kui vihm, oli hirmu ja meeleheite sunnil põgenenud piirkonnast, kus oli tema tegelik tööpõld, see on oma Iisraeli rahva juurest. 

Jah, rahvast valitsesid õel kuningas Ahab, kelletaolist polnud olnudki, ja veel õelam paganlikku päritolu kuninganna Iisebel, kes oligi see peaähvardaja. Jumala ustaval sulasel polnud jätkunud usku, mida tal palju keerulisemates situatsioonides oli olnud piisavalt. Alles oli olnud suur võiduhetk tõelise Jumala poolehoidjatele: väär­jumalate prohvetid olid saanud teenitud karistuse ja kui prohvet oleks säilitanud usu, oleks aset leidnud küllaltki tähelepanuväärne reformatsioon. Kes teab, ehk oleks loobutud isegi Peeteli kuldvasikaist, mille kummardamist jätkasid hiljem ka need Iisraeli kuningad, kes iseenesest polnud nii ärataganenud kui Ahab. 

Ometi ei pidanud Eelija vastu ja hirm ja lootusetus viisid ta kõrbeteekonnale. Muidugi ei jätnud ustav Looja ja Lunastaja oma sulast maha. Oo ei, Ta saatis oma ingli teda toetama kakukese ja kruusi veega ja mitte ainult ühe korra. Ja ka Jumala mäel koopa ees ei kõlanud küsimus sugugi süüdistavalt, vaid ikka leebelt. Prohveti siiani veel veidi enese isikust lähtuv usk sai kindlamale alusele. Mitte kõik, sugugi mitte kõik polnud ka sel kohutaval ajaperioodil Jumala rahva seas nõtkutanud põlvi Baali ees. Jah, neid polnud suurearvuliselt, kõigest seitse tuhat, aga neid oli. Ja nii on alati.

Oma armastatud Jumala poolt kinnitatuna tuli prohvet oma rahva juurde tagasi. Ja oh imet, temaga ei juhtunudki midagi. Hoopis enam. Ta sai asutada prohvetijüngrite koolid, mis esialgu olid tõelise usu ja puhta õpetuse allikad. Hiljem n-ö ametlikuks muutudes said nad vähemalt osaliselt väärõpetuste edasiandjateks nagu me loeme prohvet Aamose raamatust väga selge vihjena.

Kogu prohveti eluaja on täheldatav eriline suhe kuningapaariga. Kõigi tulevaste ustavate eeskujuna ei seadnud Eelija kunagi kahtluse alla kuninga positsiooni. Moosese raamatus oli kirjas selge ja ühemõtteline korraldus Jumala rahva juhtide respekteerimiseks. Vaid Jumal määras nad ametisse ja vaid Jumalal oli õigus neid ametist ka kõrvaldada. Peab siinjuures märkima ära asjaolu, et Jumal üldreeglina ei kippunud oma rahva õelaid juhte kibekähku kõrvaldama. See ilmneb juba Jumala rahva esimese kuninga Sauli puhul. 

Ka Ahab valitses üsna sarnaselt Sauliga küllaltki kaua ja üsna edukalt. Piibel räägib meile mitmest väga suure võiduga lõppenud lahingust, mille Ahab pidas ja võitis. Kaasaegsed iisraellased pidasid temast ilmselgelt palju lugu. Kindlasti enam kui ühest karusnahkadesse riietatud prohvetist. Kuningal oli üll uhke ja kindlasti kallis rüü. Ta oli ehitanud isegi elevandiluust koja. Tähelepanuväärne on ka see, et võidud tulid otseselt Jehoova aitamisel. Vaevalt et just eriti paljud vägevat võitjakuningat austama harjunud iisraellastest eriti pahandasid Naaboti viinamäe juhtumi puhul. Jah, Jumala riigi põhimõtteid küll radikaalselt rikuti, aga mõeldi, et eks need võidud olid ka olnud Jehoova võidud ja pealegi kasulikud. Mõisteti isegi seda, et kuningas nimetas endist vaenlast Süüria kuningat vennaks. Kaubavahetus põlisvaenlasega tõotas tuua suuri kasumeid paljudele. Me ei mõista alati seda, et tol perioodil oligi Jumala tolleaegse rahva osa tihti just sõjaliselt võidelda vaenlaste vastu. Võidud andis Jumal ja kaotused olid Jumala halvakspanu tunnistuseks. Kuid kõikidel aegadel on rahva ja valitsejate ja prohvetite omavahelised suhted olnud enam-vähem ühesuguste probleemidega. 

Jumal oli valmis ka väga õelale Ahabile andestama ja teda oma rüppe vastu võtma, aga Ahab ei avanud hoolimata välisest kahetsusest oma südant Jumala Vaimule. Ta sai küll üsna selgelt aru kõigist asjaoludest, aga siirast allaheitlikkust Jumalale pole võimalik täheldada. Viimases lahingus tabas vaenlase juhuslik nool teda kõikidest inimlikest kaitsevahenditest hoolimata ja koerad said oma osa. 

Veel ühele asjaolule tuleks tähelepanu juhtida. Kui kuningapaari teenistuses olid nende valitsemisaja alguses Baali ja Ashera prohvetid, siis hiljem – kuigi tegelikus olukorras muutust polnud – hakati neid nimetama Jehoova prohvetiteks. Tegelikult ei järginud nad sugugi Jehoova seadusi, vaid ikka oma kuninga Ahabi ja kuninganna Iisebeli soovitud põhimõttelagedust. Ja samal ajal oli ikkagi tegemist Jumala rahva võitlustega selle vaenlaste vastu. Jah, aga mis siis, kui rahva tõeline valitseja, nende Jumal arvab teisiti? Nii on üpris väga sageli Jumala tõde kuulutavad inimesed pidanud vastuollu sattuma oma rahva – Jumala rahva – näiliselt neile vajalike eesmärkidega ja kuulutama mitmesaja valeprohveti vastu, kes kannavad küll Jumala prohveti nime, et võitu ei tulegi, et tuleb hoopis ränk kaotus. Tõepoolest, populaarsust selline käitumine ei taga. Küll aga Jehoova Jumala heakskiidu.

Põhja kuningriigi kõige suurema ärataganemise ajal kuulutas Eelija vaimus ja väes. Tema sõnum jõudis paljudeni, sugugi mitte ainult iisrael­lasteni. Juuda kuningalegi saatis ta kirja. Sarepta lesknaine sai erilise õnnistuse osaliseks. Küllap oli nende kahe teatud mõttes äärmustes – üks Kristuse kuningliku suguvõsa liige, teine paganlik vaene naine – vahel palju teisigi inimesi, kes said osa sõnumist, mille edasi­andja oli meiesugune nõder inimene ja suur Jumala prohvet Eelija. Vana Testamendi lõpp räägib temast ja Uue Testamendi algus, sest Ristija Johannes oli Jeesuse Kristuse sõnade alusel „Eelija, kes pidi tulema“. Lõpuaja viimane kuulutus viiakse samuti ellu Eelija vaimus ja väes. Aidaku Jumal meid kõiki selles osaleda.