Kuidas kogudus alguse sai

Neli olulist sammu, mille Jeesus tegi

„Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde.“ (Jh 1:14) Kogudus algab Jeesusest. Tema on koguduse allikas ja elu kese ning eesmärk. Siin Johannese 1. peatükis kirjeldatud Jumala Poja lihaks saamise juured on Jumala Vana Testamendi rahvas. Fraasis „elas meie keskel“ tuleb sõna „elas“ tegusõnast, mis tähendab telki püstitama.¹ See on viide Siinail püsti pandud pühamule: „Ja nad tehku mulle pühamu, siis ma asun elama nende keskele.“ (2Ms 25:8) Pühamu seati üles laagri keskele, sümboliseerimaks seda, et Jumal elab oma rahva keskel. Seega, Kristus tuli inimeseks saanuna elama meie keskele. Just nii nagu iisraellased nägid Jumala au pühamu kohal kõrguvas pilvesambas, nii näeme meie Jumala au Jeesuse, meie Issanda näol (2Kr 4:6).

Ebatõenäoline algus

Kui sinule ja minule antaks ülesanne luua organisatsioon, millel peab olema väike algus (Mk 4:30–32), kuid mis peab aja lõpuks kasvama üleilmseks (Mt 28:18–20), siis mõtleksime ilmselt kaua aega ja põhjalikult sellele, kellele annaksime võtmemängija osad. Me otsiksime ilmselt väga andekaid ja selge pilgu ning suure innuga täidetud stabiilseid inimesi.

Nii ei paista see olevat Jeesuse puhul, kes rajas kogudust. Tema järgijad moodustasid kirju seltskonna, seal oli maksukoguja (Matteus), kes esindas Jeesuse ajal väga põlatud inimrühma; seloot (Siimon), kes oli selle skaala teises otsas. Need kaksteist olid kahtlemata ambitsioonikad, aga nende ambitsioonide motiivid olid valed – nad soovisid võimupositisiooni Jeesuse kõrval (Mk 10:35–40), kelle nad olid valmis kuningaks kroonima (Jh 6:13–15). Paistis, et nad koperdavad ja komistavad läbi evangeeliumilugude: Jeesus korrigeeris neid alatasa, teinekord terava märkusega. Kas nemad ongi tänapäeva kristliku koguduse esimesed juhid? Jah, nad on seda (1Kr 12:28).

Koguduse ehitamise sammud

Kuidas said neist uhketest ja ambitsioonikatest meestest stabiilsed, julged ja edasipürgivad varakristliku koguduse usujuhid? Sellele on ainult üks mõistlik selgitus ja see on miski, mida teised tähele panid: „Nähes Peetruse ja Johannese kartmatust ja teada saades, et nad on õppimata ja lihtsad mehed, panid nad seda imeks. Nad tundsid ära, et need mehed olid olnud Jeesuse kaaslased.“ (Ap 4:13) Need inimesed oli teiseks muutnud kokkupuude Jeesusega. Nad ei läinud enam kunagi tagasi oma endistele radadele.² Nende arusaam maailmast oli muutunud, mille tulemusena tekkis vaikne revolutsioon, mis levis kogu maailmas.

Aga mida Jeesus tegi? Missugune Tema käik sellise muutuse vallandas?

Esimene samm: Ta alustas sellest, et kutsus need mehed endaga, et nad vaataksid, mida Ta teeb (Mk 4:13). Nad nägid Teda jutlustamas, ilmselt jätsid nad Tema sõnumi meelde. Nad nägid tunnustähti ja imesid, mida Ta korda saatis, ning panid tähele viisi, kuidas Ta võttis vastu neid, kes olid tõugatud ühiskonna äärealadele (Lk 15:1, 2). Ta hakkas vastu usujuhtidele, kes püüdsid Teda lõksu meelitada, Ta kõneles nende vastu, paljastades nende silmakirjalikkuse ja taganemise Jumala tahtest (Mk 7:6–8). Kui Jeesuse enda perekond tuli Temalt aru nõudma, arvates, et Jeesus on aru kaotanud, pareeris Ta nende süüdistused väitega, et Tema pere moodustavad inimesed, kes teevad Jumala tahtmist (Mk 3:31–35). Kolme aasta kestel juhtunu muutis neid mehi, nagu oleksid nad tulnud välja udusest orust mäetipu päikesepaistesse.

Kuid Jeesuse koolitusprogramm ei olnud veel lõppenud.

Teine samm: Nad pidid saama isikliku jutlustamis-, õpetamis- ja tervistamiskogemuse ajal, kui Jeesus oli veel nendega. Jeesus saatis nad kahekaupa missioonile. Ta andis neile täpsed juhised, kuidas toimida, kuhu minna, kuidas oma tööd jätkata siis, kui neid tervitatakse ja kui neid eemale tõugatakse (Mt 10). Ta andis neile väe tervistada haigeid, ajada välja kurje vaime, puhastada pidalitõbiseid ja äratada üles surnuist. Nagu kujutleda võib, oli see raske kogemus. Nad läksid välja ning naasid juttudega sellest, mis oli juhtunud. Jeesus nägi nende vajadust puhkuse järele ning viis nad paika, kus nad said veidi hinge tõmmata (Mk 6:30, 31; Lk 9:10). Kõik see oli koguduse rajamise seisukohast keskse tähtsusega.

Aga oli veel üks oluline õppetund – tegelikult isegi kõige tähtsam õppetund, mille nad pidid omandama.

Kolmas samm: See oli rist. Pärast seda kui jüngrid olid mitu aastat koos Jeesusega käinud, näinud Tema imesid, õppinud Tema sõnumist ja tundnud enda misjoniedu, kui järgisid Jeesuse juhiseid, pidid nad minema sinna, kuhu Tema töö neid viis. Kui nad olid üdini veendunud, et Tema on Messias (Mk 8:29), ütles Jeesus neile: „Inimese Poeg peab palju kannatama ning kõlbmatuks tunnistatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ning tapetama ja kolmandal päeval jälle üles äratatama.“ (Lk 9:22)

See oli võimatu. Nad ei suutnud seda näha, nad ei näinud seda ja Peetrus sõnastas nende ühise mõtte: „Jumal hoidku, Issand! Ärgu seda sulle sündigu!“ (Mt 16:22) Peetrus ja tema kaaslased ei suutnud ristiga leppida. Aga Jeesust see ei heidutanud: „Tema aga pöördus ja ütles Peetrusele: „Tagane, vastupanija! Sa oled mulle kiusatuseks, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil.“ Siis Jeesus ütles oma jüngritele: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle!““ (Mt 16:23, 24) Sellest reaalsusest sai kristluse kese, koguduse rajamise keskne tõde. Isand sureb ristil ja iga tõeline jünger peab tegema sama. Nagu Dietrich Bonhoeffer on selle väga kenasti sõnastanud: „Kui Kristus kutsub inimest, siis kutsub Ta teda surema.“³ Koguduse alguse pitseeris veel üks samm.

Neljas samm: Jeesuse, meie Issanda ülestõusmine ja taevasse minemine aus. Seda tõsiasja rõhutatakse Uues Testamendis ikka ja jälle. Paulus väljendab seda poeetiliselt: „Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand – Jumala Isa kirkuseks.“ (Fl 2:8–11)

Sellelt auliselt positsioonilt kinkis Jeesus kogudusele väe ja jõu viia Tema armu ja andestuse sõnum kogu maailma. „Niisiis see, kes on tulnud alla, on sama, kes on ka läinud üles üle kõigi taevaste, et ta täidaks kõiksuse. Tema on see, kes on pannud mõned apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangelistideks, mõned karjaseiks ja õpetajaiks, et pühi inimesi valmistada abistamistööle Kristuse ihu ülesehitamiseks, kuni meie kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse, saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda.“ (Ef 4:10–13)

Need on koguduse pealtnäha tasased algused, kuid nendest on kogudus kasvanud üle maailma. Selle missioon on sama nagu alguses: kuulutada Issanda armu, halastust, tõde ja ohvrit kuni maailma lõpuni, kuni Tema tagasitulemiseni. Kui me kogeme Tema armu, siis meid muudetakse, meid tõstetakse siit madalast olust Tema armastuse päikesevalgusesse, meile antakse elu eesmärk, mis ületab kõik, mida see maailm meile pakub.

Mina olen rõõmuga osa sellest missioonist. Kas ka sina? 

Thomas R. Shepherd on Andrewsi ülikooli vanemprofessor 

1 Skēnoō: telki püstitama, elama, sisse seadma 
2 Jh 21 ütleb meile, et jüngrid läksid pärast ülestõusmist kalale, ilmselt selleks, et koguda raha. Aga alates sellest, kui nad kohtusid pärast ülestõusmist Jeesusega Galilea järve ääres, ei ole tõendeid, et nad oleksid oma endise elu juurde kunagi tagasi läinud. 
3 Dietrich Bonhoeffer, The Cost of Discipleship (New York: Simon & Schuster, 1995), lk 89.