Ma armastan lilli. See pole alati nii olnud. Kui lapsed olid väikesed, siis surid kõik taimed, mis meil kodus olid. Neile ei jätkunud tähelepanu, või jätkus neile liiga palju tähelepanu pisikeste sõrmede näol, mis kippusid potti agressiivselt kobestama. Ma ei tundnud lilledest ka puudust – see käis antud hetkel üle jõu. Ma isegi ütlesin abikaasale, et ära lilli küll kingi, see on raha raiskamine. Nüüd maksab see kätte. Kuidas sa seletad pärast 17 aastat abielu, et tead, nüüd mulle meeldivad lilled, nii need, mis on potis, kui ka need, mis vaasis mõni aeg silmailu pakuvad. See selleks!
Üldiselt pole tavaline kuuking ehk orhidee mingi imelill, mida kasvatada. Siiski on nii, et vahel möödub päris pikk aeg, enne kui tema õieilu näeb. Märkasin õievarre kasvamist ja äkki oli ta õites. Kakskümmend eri faasis õit ühel varrel. Suurepärane! Ilus! Nii palju ilu ühe peenikese varre seest! Kas see vars aga peab ikka vastu? Äkki ta vajab tuge, õigel ajal ma seda ei pakkunud – ei märganud. Nüüd saaksin äkki õrnalt veidi tõsta…
Sellest, mis neile mõttele järgnes, sündis allolev luulejupp.
Soovin, et hoiaksite oma õisi ja laseksite end taevasel Isal kasta, et võiksime kord kõik koos taevastel aasadel õitseda.
Kakskümmend murtud õit
See ootus oli pikk,
ta vajas hoolt ja vett.
Ta vajas valgust, toitu
ja kohta – sobivat.
Ta kasvas enda ilus
ja äkki õide puhkes.
Ta oli väga ilus ja täiuslik –
kakskümmend õit.
Ma tahtsin teda toetada
ta omaenda ilus.
Tal abiks olla, koormaid kanda –
kahtkümmet õit.
Õrnalt hoides lisasin
ta koormale ma toe, kuid
sekund-kaks, käis piinav praks –
läind – kõik kakskümmend õit.
Kakskümmend õit, neist osad
pungad, osad alles puhkemas.
Nüüd ootvad vaasis oma lõppu –
vaikselt närbumas.
See oli ainus õievars –
nüüd ootus ees on pikk.
Aeg aitab jõudu koguda –
ring algab uuesti.
Ma justkui vars, kus kasvamas
paar Looja loodud õit.
Nad kasvavad ja sirguvad,
õitsevad ning vahel murduvad.
Ma igatsen neid õisi,
kui päev on külm ja pime,
ma ootan hingesoojust
ja valgust ülevalt.
Looja pakub oma valgust –
toitu, tuge eluteel.
Õisi kanda õigel hetkel,
et ma ei murduks koduteel.
27.06.2021
In English