Karin Miller: Me loome erinevates kohtades üle maailma samal päeval õppetükki õppides ühist reaalsust

15.–16. jaanuaril oli Tallinnas seitsmenda päeva adventistide koguduste Eesti liidu aastakoosolek. Kui laupäeva päevakord oli läbi ja õhtusöök söödud, ei raatsinud inimesed veel laiali minna ja nii jäädi rääkima ühest ja teisest. Averonika Beekmann liitus ühe laudkonnaga, kes oli varmalt valmis lükkama senised teemad veidikeseks kõrvale ning jagama oma mõtteid hingamispäevakooli teemal. 

Kui kaua olete hingamispäevakooli tundides osalenud?

Allan Randlepp (Keila): 20 aastat, kohe hakkasin ka õpetama.

Marge Randlepp (Keila ja Haapsalu koguduse pastor): 30 aastat.

Karin Miller (Keila): 5 aastat, alates Keila kogudusega liitumisest. Tallinna koguduses ma ei käinudki hingamispäevakoolis.

Krõõt Lõbus (Kompassi koguduse piiblitööline): Ma sain ristitud, kui olin 20, siis käisin juba regulaarselt hingamispäevakoolitunnis, see on 9 aastat. Kaheksa aastat neist olen ka õpetaja olnud. Kunagi käisin lastetundides ka, see lisab paar aastat juurde.

Ivo Käsk (Kompass): Terve elu, 42 aastat.

Kaile Tuvi (Tartu): Hakkasin käima adventkirikus 11-aastaselt, siis käisin lastetunnis, Ruth oli minu õpetaja, ta oli väga tore õpetaja. Pärast käisin Rakveres aktiivselt ka õppetükitunnis, siis oli väike paus. Kui Tartusse läksin, hakkasin lasteõpetajaks, nii palju kui sain, käisin õppetükis. Kui lasteõpetaja aeg läheb ka arvesse, siis olen olnud 15 aastat hingamispäevakooliõpetaja.

Allan: Mina ei ole aastaid käinud täiskasvanute hingamispäevakooli tunnis, olen järjest lastetunde teinud.

Mervi (Kompass): 30+ aastat.

Kas see on vaimulikult tervislik – olla 15 aastat järjest lasteõpetaja ja mitte käia hingamispäevakooli tunnis?

Karin: Meil Keilas on kord kuus lastetund ühel inimesel.

Allan: Ma tegin üle kümne aasta praktiliselt jutti lastetundi, korra-
paar aastas sattusin suurte tundi, kui oli vaja kedagi asendada. 

Karin: Minu jaoks jääks midagi väga olulist puudu, kui ma ei saaks hingamispäevakooli tunnis käia.

Kaile: Vahepeal oli meil Tartus rohkem lasteõpetajaid, praegu ma olen üksi ja ei mõtlegi seda varianti, et ma saaksin täiskasvanute tundi minna, aga muidu ikka oli tore, kui on oma grupp. Praegu on meil suures saalis kõik koos, see on nagu üks jutlus ja pärast tuleb teine jutlus. Tegelikult ei ole väikegrupi roll nii täidetud, inimesed kindlasti ei avane ega räägi.

Allan: Ka täiskasvanute hingamispäevakooli grupp võiks ideaalis olla püsiv ja õppetükk on ju terve kvartal. Kui sa käid korra kuus sealt läbi, siis tegelikult see ei ole päris sama, kui sa käiksid kogu aeg. Sa ei ole nende inimestega iga nädal koos ja kui sa teemas näpuga järge ei aja, siis jääb see lünklikuks. Võibolla peaks kuidagi nii tegema, et saad lasteõpetajana terve kvartali vabaks võtta ja käid terve kvartali jutti piibli­tunnis, nii et saab vihiku läbi töötada. 

Hingamispäevakool on osa meie koguduse traditsioonist, aga kas olete teadlikult sellele mõelnud, miks te käite hingamispäevakooli tunnis?

Krõõt: Minule on alati meeldinud hingamispäevakooli arutelud, just sellepärast et hingamispäevakool on aruteluformaadis: sa kuuled erinevate inimeste mõtteid. Kui see arutelu on hästi läbi viidud, õhus on küsimusi, siis on need tunnid väga head ja põnevad ja annavad vahel isegi rohkem kui jutlus. Aga kui sa lähed gruppi ja seda teksti loetakse ette, arutelu väga ei teki, inimesed ei julge rääkida, siis ma kõnnin sealt ära ja mõtlen, et oleks võinud kauem magada.

Marge: Kui grupi dünaamika on paigas, suhted on korras, inimesed julgevad ennast väljendada, enda vastustega eksida ja arvata midagi, siis see on niivõrd põnev kogemus ja pastorina üks kindel koht, kus saab õppida inimest tundma – see, mida ta vaimulikult mõtleb, on ju peegel tema hinge ja tema vaimulikkusesse. See on ka osadus. Tõsiselt tore sotsiaalne koht kogudusele, kus saab teisega vaimulikul tasandil ühendust.

Karin: Minu jaoks on kõige vaimustavam see, kui meil tekib kollektiivselt uus arusaamine, sügavam arusaam Piiblist. See on nagu plahvatus, see on nii vägev. Seda ei saa ette planeerida, isegi õpetajana ei saa, et ma nüüd kodus mõtlen läbi ja annan selle teadmise edasi, vaid mõnikord tekib selline sünergia, et koos ühe ihuna tuleb täiesti uus sügavam arusaam. Need hetked on nii palju väärt.

Krõõt: Ahhaa-moment on kõik! Minu üks lemmikuid Newboldis õppides oli, kui me tulime oma kaas­õpilastega lihtsalt kokku ja uurisime Piiblit ja siis oli ahaa-hetk, avastusmoment: sa leiad Piiblist midagi, et see on ju nii! Hingamispäevakool annab sedasama, kui tekib see õige dünaamika.

Kaile: Tihti on see ka koht, kus inimesed jagavad isiklikumaid kogemusi. Mind kõnetavad need kõige rohkem, see on elav tunnistus, et Jumal töötab. Jutluses me neid nii palju ei kuule. See on teistmoodi. Ülikoolis on ka loengud ja seminarid. Võiks mõelda, et õppetükk on seminari osa –õpid, aga oled ise aktiivne selles.

Ivo: Selles ongi kaks poolt, miks ma hingamispäevakoolis käin. Ma tahan seal käia ja mulle meeldib kõige rohkem see, kui on arutelu. Lähed sinna, saad teistega koos arutada Piibli üle, esitada oma küsimusi ja kuulda nende küsimusi. Ei olegi vaja, et oleks etteantud küsimused. Kui sa oled koos mõtlevate inimestega ja te loete piibliteksti, siis need küsimused on meil endil olemas ja see ongi kõige parem. Aga kuna ma käin väga erinevates kohtades hingamispäeviti piiblitunnis, siis seda juhtub harva, et piiblitund päriselt selline on. Ma ei saa öelda, et ma selle­pärast ainult piiblitunnis käin. Ma käin sellepärast, et see toimub ja vahetevahel ma juhtun sellisesse kohta, kus see päriselt on nii.

Kas sinu jutust võib välja lugeda üleskutset proovida sellist õppe­tükitundi, et võtate piibliteksti ja mõtlete ise oma küsimused selle põhjal?

Ivo: Jah. Kui ma ise piiblitundi õpetan, siis ma lähtun piiblitekstist. Kui on hea materjal ja kui seal on häid mõtteid, siis kasutan neid, aga õppimisel lähtun piiblitekstist, mitte kellegi teise mõtetest. Me võtame ikkagi toidu ette ja närime selle ise läbi.

Karin: Me võtsime täna Keilas selle piibliteksti ette ja jõudsime oma arutelus põhimõtteliselt samadele järeldusele nagu õppetüki vihikus. Samade teemadeni. 

Kas mõnikord võib juhtuda nii, et õppetükis olev küsimus või arutluskäik võib saada takistuseks, nii et osalejad ei kaeva ise edasi?

Allan: Mõned on sellised õppe­tükid, et kuidagi ei hakka mõte jooksma või ei saa pihta autori eesmärgile, mida ta tahab saavutada.

Karin: Mõnikord on need teemad lihtsad – küsimuses endas on juba vastus olemas. Õppetükk peaks natuke intrigeerima, panema sügavamalt läbi mõtlema, innustama teadmisi juurde otsima. 

Krõõt: Vahel juhtub, et käänatakse mingid piiblisalmid kokku, mida nähakse vastusena, aga mina näiteks neid salme nii kokku ei paneks. Grupis on tekkinud hoopis arutelu, kas see salm kuulub tegelikult siia, ja siis me arutame hoopis selle üle. Need inimesed, kes on selle õppetüki koostanud, tuleb samuti läbi katsuda, kõik tuleb läbi arutada. 

Ivo: Kirjutajad on ka erineva tasemega. Mõnikord on õppetükk puhas ümberjutustus – on piiblitekst ja siis päevakommentaar on ümber­jutustus piiblitekstist. See ei ole takistus, kui me võime ise seda piibli­teksti uurida, kuid sellest on vähe.

Missugust päevakommentaari te tahate? Missugusest tunnete rõõmu?

Karin: Kõige puhul tunneme tegelikult rõõmu. On väga tore, et meil on sellised õppetükid. Igatepidi peab nende eest tänulik olema. On neid, mis meeldivad rohkem, mis kõnetavad praeguses eluetapis rohkem. Mina tunnen rahutust, kui ma ei saa iga päev õppida. Mida see annab? See annab seda, et ma tean, et olen sel päeval ülemaailmse kogudusega, kes seda materjali õpib, ühenduses. Mulle meeldib see tunne. Me loome erinevates kohtades üle maailma samal päeval õppides ühist reaalsust – see on mulle oluline tunnetus.

Krõõt: On raske öelda, milline ta peaks olema. Ma võin öelda, mis mulle meeldib, aga ma tean, et kindlasti ei sobi see kõigile. Siiani on mulle kõige rohkem meeldinud, kui lahatakse originaalkeelt, kui arutletakse teoloogilisemalt, räägitakse ajaloolist tausta, lahatakse tegelast, antakse mulle lisainfot. Nagu oleks kommentaari lugenud selle piiblitekstiga, selle asemel et ta oleks piibliteksti ära lihtsustanud. Väga paljudele on need kogemused ja piibliteksti seletused vajalikud ja neile meeldib see. Raske on öelda, mis see tegelikult peaks olema.

Ivo: Minu jaoks on oluline, et need tekstid ütleksid midagi, mida ma ise ei saaks oma analüüsiga välja mõelda. Seal on kommentaar, mis on lisateadmine, ja mõni küsimus, millele ei olegi vastust. Vahel võiks olla selliseid küsimusi, millele ei olegi vastust. Igal piibliuurijal ja õppetüki koostajal on selliseid küsimusi, ta võiks need sinna kirja panna. 

Allan: Kogudusse tuleb uusi inimesi, õppetükk peaks kõigile sobima, sihtrühm on nii lai. Sealt võiks midagi saada ristimisklassis käija ja see, kes on aastakümneid koguduses olnud. See on keeruline ülesanne.

Kaile: Mulle hästi meeldisid need veebiteenistused, kui olid ka hingamispäevakooli tunnid. Kui Mervi ja Ly ja Toivo rääkisid selliseid asju, mida ma ei teadnud, mida õpitakse teoloogia erialal. Õppetüki vihik on tehtud kõigi jaoks – beebi ja rauga jaoks – aga teie teate, kust juurde saab, kõike ei saa ju panna õppetükki. Kui sulle pakub mingi teema huvi, siis sul on tööriistad materjali otsimiseks, ja kui sa jagad neid teadmisi hingamispäevakooli tunnis, siis see annab beebile midagi juurde ja tunnile kvaliteeti juurde. Julgustan mitte otsima siit lehtede vahelt, vaid pigem ise juurde.

Allan: Kui sa oled mingi arvu aastaid hingamispäevakoolis käinud, siis on põhimõtteliselt magistritase teoloogias käes – mahu mõttes. Doktori- või magistriõpe saab ühel hetkel läbi, aga meie õppetükk ei lõpe ära. See peaks sobima kõigile.

Karin: Nii on raamatute üle lugemisega 10, 20 aastat hiljem – elu­kogemus on muutunud, sina ise oled muutunud ja sa loed raamatut hoopis teise pilguga. Piibliga on samamoodi – kui võtan Taanieli raamatu, mida me just õppisime. Lapsena leidsin sealt väga palju olulist, ja leidsin teismelisena sealt väga palju olulist ja kui me nüüd õppisime seda, sain jälle uue sügavuse. Võib igavesti õppida küll. 

Marge: Tegelikult on peakonverentsil õppetükid erinevatele sihtgruppidele; kes keelt mõistavad, saavad neid ka valida. InVerse juhised on nii üles ehitatud, et võtad piibliteksti ja see õpetab teksti lugedes endale süsteeme looma. On ka kommentaare, kus on teised teadmised ja ka teised teemad veidi. Lõpus on Ellen White’i tsitaadid ja küsimused. Olen vahel seda kasutanud, et ainult küsimusele tund üles ehitada. Võib keskenduda ainult tsitaadile. Samamoodi on olemas erinevad laste piiblitunnid, tegelikult on materjale erinevatele maitsetele. 

Krõõt: Me hakkasime just pundi tüdrukutega veebi teel tegema seda InVerse’i. Mulle meeldib selle puhul see, et seal on piiblitekst ja ruumi, et see tekst oma sõnadega ringi kirjutada, ära märkida, alla joonida, luua seosed. Seal on ka väiksed kommentaarid juures, aga vähe sellist päevade kaupa minemist. 

Marge: Mõned teemad kattuvad suurte õppetükiga, aga kord või kaks kvartalis lähevad need teemad oma teed. 

Mervi: (liitus aruteluga veidi hiljem): Adventkogudusel on pea 20 miljonit liiget. Kogudus kasvab kõige rohkem globaalses lõunas. Need on inimesed, kelle ligipääs adventharidusele on olematu. Õppetükk on üks põhilisemaid tööriistu nende jaoks. Nelja- või viieaastase tsükliga käiakse kõik teemad uuesti läbi. Kui me teame, mis on õppetüki eesmärk või kes on selle sihtgrupp, siis minu meelest on täiesti okei, kui keegi tunneb, et see on juba olnud või ma tahaks midagi tummisemat. Mina vahel tunnen nii ja olen endal lubanud seda ka tunda, kui ma olen läbi mõelnud, mille jaoks see on oluline. Lõppsõna kõigest on see: see on üks tööriist, et immutada oma elu Jumala Sõnaga, nagu Ivo täna mitu korda jutluses seda mõtet kasutas. Oluline ei ole meetod, mis sinu jaoks töötab – tee nii, et sinu kontakt piiblitekstiga oleks võimalikult suur. Minule töötab audiopiibel. Viskan jalad seinale, panen audiopiibli tööle ja see toimib minu jaoks. See on üks tööriistadest, mis aitab piiblitekstiga sidet luua, aga neid viise on teisi veel. Tuleb neid loominguliselt kasutada.

Kelle vastutus see on, et õppetükitund õnnestuks?

Karin: Ikka juhi. Hea hingamispäevakool hakkab headest suhetest. Marge ka mainis enne, et sa julgeksid eksida, julgeksid välja öelda midagi, mida teised arvavad teisiti. Selles mõttes on vastutus läbivõtjal: ta peab looma õhkkonna, kus inimesed tunnevad ennast oma arvamust avaldades turvaliselt.

Allan: Kui paljud on selle vihiku kätte võtnud või kellel see üldse olemas on? Vanasti oli inimestel see raamat olemas ja räägiti selle põhjal. Täna ei ole teada, kas inimesed ostavad seda. 

Krõõt: Kui sulle tuleb grupp inimesi, kes ei ole isegi näinud seda õppetükki, ja kui juhendaja on endale selle teema selgeks teinud ning võtab piibliteksti ette ja esitab küsimusi, siis see tund võib minna hästi, isegi kui kaks-kolm inimest hakkavad rääkima. Terve grupp ei peagi hakkama rääkima, aga kohustus jääb juhi peale. Tegelikult see algab suhetest, nagu Karin ütles. Kui neid suhted ei ole, siis ükskõik kui hea sa proovid juhendajana olla, see grupp ei hakka tööle, sest inimesed ei julge öelda, mida nad päriselt arvavad, kuidas see lugu neid kõnetab, nad kardavad eksida. Kui on väga-väga hea õpetaja, siis ta oskab usaldust luua.

Allan: Väga palju sõltub sellest, kes parasjagu ees on, tema käes on jämedam ots. Kui tema midagi valesti teeb, on teistel raske midagi päästa. 

Karin: Mulle isegi meeldib, kui sõna võtavad inimesed, kes ei ole õppetükki lugenud, sest nad toovad sisse muid vaatenurki, nad ei ole selles tekstis nii väga kinni, toovad sisse oma kogemusi. See peab olema okei. Saab kogudusena mingid teemad läbi arutada, inimene ei jää üksi marineerima oma küsimuses. Saab võtta koos selle teema ette ja vaadata sellele otsa piibellikult, see on vajalik, et väär arusaam ei leviks.

Ivo: Õpetajast oleneb rohkem, nõustun sellega. Sul võib olla terve ruumitäis inimesi, kes on võimelised ja tahtlikud ja kes kibelevad arendama huvitavat arutelu, aga see, kes läbi võtab, tapab selle ära. See on võimalik. 

Allan: See on väga kurb.

Ivo: Sul on võimalik pidada väga huvitavat piibliarutelu isegi siis, kui läbivõtjat ei olegi. Inimesed tulevad ruumi, nad on altid arutama, nad on avatud ja valmis arutama, ilma et keegi seda läbi võtaks.

Krõõt: See juhataja ei pea tingimata olema teoloog või ise palju rääkima. Ta peab küsima õigeid küsimusi. 

Kaile: Ta peab ka suutma inimesed vastama panna. Sa võid ju küsida, aga kui keegi ei vasta… 

Karin: See algabki usaldusest.

Kaile: Mina mäletan oma teisme­east neid õppetükitunde, kui mõtlesin hirmuga, et keegi mind ei küsiks. Ma teadsin küll vastuseid, aga ma ei julgenud ühtegi sõna oma suust välja poetada, sest see oli nii hirmus. 

Ivo: See ongi see, et kui need küsimused on sellised, millele peab vastama. Aga kui küsimused on sellised, mis ärgitavad arutelu, siis on teistmoodi. Samas olen seda meelt, et piiblitunni läbivõtmine või kuidas me seda nimetame, ei ole ainult arutelu juhtimine. Hea, kui on hea õpetaja, siis tal on omalt poolt lisaväärtus. Ilma selleta saab ka, aga hea õpetaja toob midagi uut, on omalt poolt vaeva näinud ja toob midagi uut esile. See on vajalik. Milles seisneb muidu õpetajaand, millest Piibel räägib?

Kuidas saab arutelu tappa?

Karin: Monoloog.

Allan: Minu kõige ekstreemsem kogemus hingamispäevakoolist õpilasena: kogudusevanem viib gruppi läbi ja rääkis ja rääkis ja vahepeal viskas õhku küsimuse, see küsimus oli üks ja sama: miks keegi ei räägi midagi? 

Karin: Kui hingamispäevakooli läbivõtjal ei ole – sa tajud seda, et tal ei ole – tahtmist kuulda teiste arvamusi, vaid tal on tahtmine oma arvamus teistele kuuldavaks teha. See tapab igasuguse arutelu, ei olegi mõtet enam arutleda.

Kaile: Isegi kui sul tekib mingi mõte, siis sa ei leia seda kohta, kus seda vahele pikkida, sest seda kohta ei tulegi.

Allan: Arutlemine tähendab, et on mingi küsimus, mille üle arutleda. Vahel harva on mul tekkinud tunne, et oodatakse ainult seda, et üks ütleb midagi ja teine ütleb aamen ja kolmas kiidab takka. See ei ole arutelu, kui kiidame üksteisele takka, et Jumal on hea. Kui terve tund on selline, siis see ei ole arutelu.

Ivo: Ma mõtlen sedasama. Kui õpetaja jaoks tundub tunni eesmärk olevat, et räägime läbi kõik selle, mida me kõik juba teame, siis see ei ole arutelu.

Krõõt: Väga hea vestlusetapja on ka see, kui kritiseeritakse vastuseid. See ei pruugi nii olla, et öeldakse, et sul on vale vastus, vaid kõik antakse teada kehakeele või näoilmega: mulle ei meeldi, et sa vastasid valesti. See tapab kohe arutelu, sest teised ei julge ka vastata: mis siis, kui minu vastus on ka vale? Siis on arutelu läbi, sest kõik ootavad, mis on õige vastus. Ütle õige vastus ja me noogutame kaasa. 

Karin: Mul on selline kogemus. Kui ma olin kogudusse tagasi tulnud, võtsin julguse kokku ja läksin noorte õppetükitundi. Küsiti midagi, see võttis mult väga palju, et võtta julgus kokku ja arvamust avaldada. Selle peale ütles pikaaegne koguduse liige, et ei-ei, nii see küll ei ole. See võttis mult hästi pikaks ajaks isu minna hingamispäevakooli tundi. Küsimus ei ole selles, kas mul on õigus või mitte, vaid selles, et me kasvame. Me oleme tulnud sinna kasvama. Isegi kui sa milleski eksid, see on protsess. Me keegi ei ole valmis kristlased, me keegi ei sünni kogudusse kõigi nende teadmiste ja arusaamistega, see on protsess ja teekond. Tuleb olla hästi armastav nende suhtes, kes on selle tee alguses, ei tohi ära tappa julgust vastata ja arvamust avaldada.

Kaile: Hea lause on see: see on huvitav mõte. Ja siis läheb arutlus lihtsalt edasi.

Mervi: Kursuse „Avasta kristlus“ õhtusöögi ja vestluse juures tuleb väga hästi välja see, et me talume väga kehvasti arvamusi, millest me teame, et need ei ole õiged või piibellikud. Vahel on nii hädasti vaja laudkonna juhtidele selgitada, et see ei ole see koht, kus oleks vaja lõplikku tõde välja selgitada. Las inimene arvab selles kohas, kus ta on, nii, nagu ta praegu arvab. See tõeihalus on nii tugevalt sees eriti vana kooli adventistidel, nii et arvamuse avaldamist on teinekord päris raske taluda.

Karin: See võib hingamispäevakooli eesmärgi täiesti ära nullida.

Mervi: Mis ei tähenda, et me ei peaks inimesi juhatama tõe suunas, aga viis, kuidas me seda vahel teeme, on destruktiivne. 

Kas see on õige järeldus, et kui teen arutelu tapmisele kõike vastupidiselt, siis elavdan arutelu? Või ei saa nii lihtsat tagurpidi tehet teha? Mis paneb arutelu käima, tekitab sünergia, millest enne juttu oli? 

Marge: Inimese isiklik huvi Sõna vastu. Väga raske on tekitada elumuutvat, väärtusi muutvat Sõnast läbi imbumist, kui inimesel ei ole huvi Jumala ega Sõna vastu. Tal ei ole küsimust, et kuidas see mind puudutab. Siis on väga raske diskussiooni tekitada. Sa võid võimelda ja olla superinspireeriv seal ees, aga kui see teema ei huvita teda, mis sa siis ikka nii väga teed. 

Allan: Endal võiks olla väike inspireeriv mõte, sellega ei tohiks minna monoloogiks, oluline on arutelu juhtimine, kontakti saamine inimestega. Aruteluküsimused peavad olema piisavalt keerulised, mitte liiga lihtsad, mitte liiga vastanduvad, veidi intrigeerivad. Pead tajuma grupi võimekust.

Krõõt: Küsimused peavad olema lahtised, millele ei ole üks õige vastus, vaid see on aruteluküsimus, mis võib minna eri suundades, vaadata seda teemat eri külgedelt. Teistel tekitab see küsimus võibolla küsimusi juurde.

Marge: Hingamispäevakooli eesmärk on ka ajas muutunud. Pioneeride ajal vaadati seda hinga­mispäeva­koolina, kuni hinde panemiseni välja. Meie oleme, mitte küll Eestimaal, olnud hingamispäevakoolis, kus iga kvartali lõpus kutsuti ette inimesed ja nad pidid peast, ilma õppetükki avamata tsiteerima meelespeetavaid tekste. Seal oli kohustus need salmid pähe õppida ja seda võeti väga tõsiselt: me tuleme siia Sõna õppima. Palju oleneb ka püstitatud eesmärgist. Ma kujutan ette, et kui kogudusel on väikegruppe rohkem kui ainult laupäeva hommikul see piiblitund, siis saab osaduse vajadus ka seal rahuldatud, aga kui kogu tähelepanu langeb hingamispäevale, siis on tahes-tahtmata osadust vähem ja siis tahetakse seal olla mõnusad. Aga kindlasti on kohti, kus seda võetakse väga süstemaatiliselt ja õppimise innuga. Alati on neid, kellele meeldivad faktiküsimused, mõni läheb nende peale särama kohe – kui näiteks mõni aastaarv on meeles.

Allan: Alustad jääsulatamisest. Ühes välismaa koguduses, kus käisime ja kus olid võõrad inimesed ja meie jaoks keelebarjäär, alustati elementaarse küsimusega. Sa pead oma noka lahti tegema, ütlema midagi lihtsat, milles ei ole kahtlust, et sa midagi valesti ütled. Aga sa saad kontakti, esimene tõrge on murtud, sa oled korra juba midagi öelnud. Siit saab keerulisemaks minna küsimustega. 

Ivo: See on igas kontekstis väga oluline. Kui inimene saab suu lahti teha ja midagi öelda, siis on mingi tamm juba avatud ja vesi juba voolab. Inimesed avanevad, see ongi juba vestluse alus. Küsimused ja muu pole nii tähtis, avanemine on tähtis.

Allan: Olen lastetundide taustal rakendanud seda ka täiskasvanute peal: teeme ringi, kuidas nädal on läinud. Kui keegi ei taha midagi öelda, siis pöördun nimeliselt, siis ta ikka räägib. 

Marge: Kui ma õigesti mäletan, siis juhendajate käsiraamatus räägitakse sellest grupist kui väike­grupist, mis algab sellest, et me vaatame üle, kes seal grupis on – sotsiaalne aspekt võiks ideaalis olla päris tugev. Kui see kaob ära, siis kaovad automaatselt suhted, osadus ja sõprus ja siis on avanemine vähem tulema, asi muutub teoreetilisemaks.

Ivo: Siis ei huvitagi, mida teised arvavad. 

Marge: Mis vahet siis on, mida teine arvab.

Allan: Ja kaugel see hinnete panemine siis on…

Mervi: Klassikalise introverdina ütlen, et teinekord on täiesti okei istuda, suu lukus. Alati ei tahagi ja alati ei peagi. Aga mul on nii tore kogemus, kui Kompassi sattus kaks uut inimest, kes olid esimest korda kirikus. Neile anti Piiblid. Oli tunne, et see on nende jaoks täiesti uus kogemus. Nad ei oleks osanud selles vestluses osaleda, aga neil paluti piiblitekste lugeda. See oli nii tore. See inimene, kes tundi juhatas, oli nii tähelepanelik ja oskas sellele tähelepanu pöörata. See avaldas mulle muljet. Nad mõlemad lugesid võibolla elus esimest korda piibliteksti. Mulle tundus, et see oli kõige suurem, mida nemad selles hetkes sellesse vestlusesse panustada said. 

Allan: Introvertide asi tuletas meelde levinud ja klassikalise viisi: viskad küsimuse õhku ja ütled, et rääkige paarides omavahel, sa ei pea kõva häälega teiste ees rääkima. 

Karin: Mervi ütles ühe olulise märksõna: see, kes tundi läbi võtab, peab olema tähelepanelik. Sinu fookus läbivõtjana ei saa olla, et mina teen teile midagi selgeks või kuidas mina siin parasjagu esinen. Sinu fookus peab olema nendel inimestel, kes sul seal tunnis on. Sa pead nendest hoolima, olema nende suhtes tähelepanelik, soovima midagi neile anda.