„Kergem on põhimõtete eest võidelda kui nende järgi elada.“
Alfred Adler (1870–1937)
Jeesuse tulemise märkidest võib rääkida ja mõtelda mitmes suunas. Nimetan kahte ning siis keskendun ühele neist. Raskemale.
Esimesena kaldutakse Jeesuse tulemisest kõnelema põhimõttena, et Ta kunagi teadmata hetkel saabub (või siis kohe, kohe) ja lõpetab selle maailma tegemised – sellisena, kuidas praegu elame, alatiseks. Sel juhul toome aluseks lõpuaja märgid Matteuse evangeeliumi 24. peatükist (sõnumid sõdadest, näljahädadest, maavärinatest, ahistustest, tapmistest, valemessiatest, valeprohvetitest, taevavägede kõigutamisest, päikesest ja kuust…). Sellest on leitud teemat kõikidel aegadel 2000 aasta jooksul. Küll on kirjutisi ja kommentaare, arvamusi ning veendumusi. Meenub üks ütlemine aastast 1995, kui ehitasime kogudusega Tallinnas kiriku keldrikorrust välja: „Kohe tuleb Jeesus, te ehitate siin kirikut!“ ning seejärel argumendid oma põhimõtetest. Eelmisel aastal organiseerisime Tallinna adventkiriku katuse uuendustöid, ning keegi arvas: „Ehime kirikut enne Jeesuse tulekut.“ Ilmselt on igaühel oma argumendid ning neil on oma põhimõtete järgi õigus. Põhimõtted on, alguse tsitaadi järgi, võitlemiseks kerged vahendid, kuid võitlus nende pärast sisuline.
Olen selles valdkonnas nõrk põhimõtetele toetuja. Väga palju põhimõtteid, mida omasin Jeesuse juurde tulles, on tänaseks muutunud. Ka kõige paremas tähenduses. Seega kuulun ehitajana pigem praktilise teoloogia sisse kui teoreetilise teoloogia juurde. Meeldib pigem Jeesusega siin koos olla ja tegutseda kui unistada hüpoteetiliselt mulle võõra isiku saabumisest.
Ning nüüd jõuan teise suuna juurde. JEESUSE TULEKU MÄRGID MEIE JUURDE. Igapäevaelus lähedane osadussuhe Temaga ühistes tegemistes. Palju kergem on rääkida põhimõttest Jeesuse tulekust X ajal kui elada Temaga koos ning lasta omas elukorralduses tegutseda.
Jeesus keskendus kogu oma teenistuses sõnumile, et pärast ülestõusmist saab Ta jüngritega kokku ning Ta ilmubki ligi 500 inimesele. Ta palub neil valmistuda Püha Vaimu vastuvõtmiseks, kes annab väe Tema missiooni ellu viia. Valin lisada mõned tekstid missioonist ning Jeesuse ligiolust: „Ja seda Kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Mt 24:14)
„Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.“
(Mt 28:19, 20)
Nii esimene kui ka teine tekst seob kuulutajad missiooniga minna rahvaste juurde ning kuulutada rõõmusõnumina (kuningriigi evangeelium) Jumala soovi meiega aega veeta. Kõik, keda Vaim saab puudutada, mõistavad seda eesõigust. Algristikoguduse töö on siin parim näide. Kuid nagu Jumala tööga ikka, ei anta seda koosolemise rõõmu automaatselt, vaid igapäevase sooviavalduse saatel: „Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja otsija leiab ja igale koputajale avatakse!“ (Mt 7:7, 8)
„Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.“ (Ilm 3:20)
Jällegi räägitakse vahetust õhtustamisest ühises lauas. Lähedane koosviibimine, mille käigus ilmselt üksteist tundma õpitakse. Eelkõige Jumalat, sest Jeesusel pole kunagi tarvis meid tundma õppida. Ta teab meist kõike. Küll aga saame meie tundma Tema missiooni ning plaane oma elus teiste teenimiseks.
Mis juhtub aga inimestega, kes teenivad Jumalat Temaga kokku saamata? Ainult märke seletades, et ta kunagi saabub. Ennustades.
„Mitte igaüks, kes mulle ütleb: „Issand, Issand!“, ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas. Paljud ütlevad mulle tol päeval: „Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel kurje vaime välja ajanud ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid?“ Ja siis ma tunnistan neile: Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad!“ (Mt 7:21–23)
Mulle tundub, et siin toimub küll palju. Meistrit nimetatakse, ennustatakse, aetakse isegi kurje vaime välja ja tehakse palju vägevaid tegusid Tema nimel, kuid ilmselt on kogu tegevus keskendunud isiklikule teenistusele Tema nimel, mitte ei kasutata võimalust olla koos Temaga. Jeesus mainib neile: „Ma ei ole teid kunagi tundnud“, teisisõnu – me pole kokku saanud.
Siiski on samas tekstis ka taevariiki saamise tunnus: saab vaid see, kes „teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas“. Saab vaid see, kes täidab Jeesuse ja Püha Vaimuga Isa tahtmist. Vahest on Jeesus peidetud ka meie jaoks. Üks näide ajamärkidest enne Jeesuse lõplikku tulemist:
„Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale! Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.“ Siis vastavad õiged talle: „Issand, millal me nägime sind näljasena ja toitsime sind, või janusena ja jootsime sind? Millal me nägime sind kodutuna ja võtsime su vastu, või alasti ja riietasime sind? Millal me nägime sind haigena või vangis ja tulime su juurde?“ Ja kuningas vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.““ (Mt 25:34–40)
Seega, kui on vaeseid, haigeid, vange, kodutuid, näljaseid, januseid… (ja mitte ainult füüsilises mõttes), kelle eest hoolitseda, on Jeesus meiega! Kuid samas ka ootamatult tulemas!
„Küllap te taipate, et kui peremees teaks, millisel öövalve ajal varas tuleb, siis ta valvaks ega lubaks oma majja sisse murda. Seepärast olge ka teie valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi!“ (Mt 24:43, 44)
Olavi Laur on Tallinna I ja Rapla adventkoguduse pastor
In English