Ütle meile, millal see kõik tuleb

Palju aastaid tagasi pidasin seminari pealkirjaga „Lõpuaja märgid“. Leidsin nüüd isegi üles kirjalikud märkmed sellest, mida tol korral rääkisin. Oma sõnumis püüdsin leida vastust keerulisele küsimusele. Nimelt: mõtle vaid, et meie planeet Maa tiirleb ümber Päikese tohutu suure kiirusega, mis on rohkem kui 100 000 km/h ja selle suure laeva pardal on peaaegu 7,8 miljardit inimest. Nüüd, kui võrdleme seda planeeti suure lennuki või kosmoselaevaga, siis kuidas näeks välja selle planeedi kokpit? Millised ohutuled viitaksid rikkis elektroonikale või mootorile, või vaimulikus mõttes – saabuvale tsivilisatsiooni lõpule? Nähes looduskatastroofide sagenemist ja tugevnemist ning erinevate haigustekitajate globaalset levikut, võivad paljud inimesed – eriti viimasel ajal – küsida, kas elame lõpuajal.

 Huvitav, et kirjas heebrealastele kirjutas selle autor Kristuse kohta nii: „Jumal ... on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu, kelle läbi ta on ka maailmad teinud...“ (Hb 1:2) See tähendab, et Jeesuse Kristuse kaudu saame teada ka tulevikusündmustest ja vastuse igiaegsele küsimusele, mille esitasid ka Jeesuse jüngrid: „Ütle meile, millal see kõik tuleb ja mis on sinu tulemise ja selle ajastu lõpu tunnustäht?“ (Mt 24:3) Paljud tahavad teada, kas Kristuse teine tulemine on tõesti lähedal ja kuidas me sellest aru saame? 

Te uurite Pühi kirju

Jeesus nimetab hulga erinevaid märke, ja lugedes neid on oluline lugeda ka ridade vahelt, sest osa neist on võetud Vanast Testamendist. See on imeline, kuidas Jeesus oskas kasutada Pühakirja ja osutada endale, nagu on kirjutatud: „Te uurite Pühi kirju, sest te arvate nendest saavat igavese elu – ja just need on, mis tunnistavad minust.“ (Jh 5:39) Kui me süveneme Jeesuse sõnadesse, tuleb, „Kristuse igat avaldust mõista Taanieli päästeajaloo ettekuulutuse taustal“, nagu kirjutab teoloog Hans LaRondelle. Usun, et selle artikli lugeja on uurinud Taanieli prohvetikuulutusi ja mõistab nende tähendust, kuid jüngrite küsimusele vastab Jeesus targalt, andes nendele võimaluse ise öeldu üle juurelda. Ellen White märgib, et Jeesus kõneles neist kahest – Jeruusalemma hävingust ja Kristuse teisest tulekust – paralleelselt ja sidus kahe suure kriisiperioodi kirjeldused üheks. („Ajastute igatsus“, lk 628) 

Taaniel, kes elas viis sajandit enne Kristust, kirjutas, et „siis uurivad seda paljud ja äratundmine süveneb“ (Tn 12:4) Tõesti, need sõnad, mida rääkis Jeesus ja kirjutas Taaniel, olid mõeldud neile, kes elavad maailma ajaloo viimastel päevadel. Lugedes Matteuse evangeeliumi 24. peatükki, leiame, et Jeruusalemma hävitamisest suundus Kristus kiiresti olulisemale sündmusele, viimasele lülile inimkonna ajaloo ahelas: Jumala Poja tulemisele väes ja aus („Ajastute igatsus“, lk 631). Nende kahe sündmuse vahele jääb suur ahistus, mille kohta Jeesus ütles nii: „Sest siis on nii suur ahistus, millist pole olnud maailma algusest kuni praeguse ajani ega tule enam iial.“ (Mt 24:21) Ja hiljem mainib Jeesus uuesti, et „aga kohe peale nende päevade ahistust pimeneb päike ja kuu ei anna oma kuma ja tähed kukuvad taevast ja taeva vägesid kõigutatakse. Ja siis saab nähtavaks Inimese Poja tunnustäht taevas...“

Tundub, et Kristus kasutab Taanieli poolt öeldud sõnu „siis on kitsas aeg, millist ei ole olnud rahvaste algusest peale kuni selle ajani...“ (Tn 12:1) ja lisab selle oma kuulsasse jutlusesse. Paljud teoloogid nõustuvad, et see osutab pikaajalisele kohutavale religioossele perioodile, mida paljud tunnevad kui pimedat keskaega, kui Tema kogudus kannatas sajandeid tagakiusamise all. Miljonid Tema ustavad tunnistajad tapeti. Seda oli raske taluda ja see­pärast neid päevi lühendati, et pääseksid mõnedki. „Aga kohe peale nende päevade ahistust pimeneb päike ja kuu ei anna oma kuma ja tähed kukuvad taevast ja taeva vägesid kõigutatakse. Ja siis saab nähtavaks Inimese Poja tunnustäht taevas...“.

Peale nende päevade ahistust

Adventkogudus tekkis siis, kui need märgid juba ilmnesid, neile järgnesid teised, tõendades, et Tema tagasitulek on väga lähedal. Siinjuures võiks mainida tuntud Lissaboni maavärinat, mis toimus 1. novembril 1755 ja mille mõju oli tunda Euroopas, Aafrikas ja Ameerikas – umbes 10 miljoni ruutkilomeetri suurusel alal. Paljud tol ajal elanud inimesed nägid selles prohvetlikku lõpuaja märki. Seejärel laskus Põhja-Ameerika mandri kirdeosale 19. mail 1780 ebatavaline pimedus. Paljudes majades süüdati küünlad, linnud vaikisid ja pugesid varju, kanad läksid puhkama õrrele. On teada, et see toimus kella 10 ja 11 vahel enne lõunat ning jätkus kuni järgmise keskööni. Valitses üldine arvamus, et kätte on jõudnud kohtu­päev. Kell 9 samal õhtul tõusis täiskuu, ja kui kuu viimaks nähtavaks muutus, oli ta verekarva. 

13. novembril 1833 leidis aset aga meteoorisadu – kõige ulatuslikum tähtede langemine, millest kunagi on kirjutatud. Hinnanguliselt oli ühel vaatlejal võimalik näha tunni kestel keskmiselt 60 000 meteoori. Nähtust võis jälgida Kanadast Mehhikoni ning Kesk-Atlandilt Vaikse ookeanini.

Kristus andis need märgid, et teha meid valvsaks oma tagasituleku läheduse suhtes, nii et meie võiksime ootuses rõõmustada ja olla selleks täiesti valmis. Tõesti, Jeesus ütles: „Seda päeva või tundi ei tea aga keegi, ei taeva inglid ega Poeg, vaid Isa üksi“ ja lisas: „Valvake siis, sest teie ei tea, mil päeval teie Issand tuleb!“(Mt 24:36, 42) Teises evangeeliumis on see sõnastatud nii: „Õndsad on need sulased, keda Issand tulles leiab valvavat!“(Lk 12:37) Üleskutse valvamisele on Jeesuse kulmineeruv peamõte. Teoloog Jon Paulien märgib: „ Olla adventist – see on rohkem, kui lihtsalt teada sajandi lõpu märke. See tähendab ärkvel elamist, sest te teate ja usute, et Jeesus tuleb varsti“. Huvitav, et oma jutluses jutustas Jeesus neli tähendamissõna, et selgitada valvsuse tähendust. 

Tähendamissõnast arukast ja arutust sulasest selgub, et arukas on see, kes annab oma kodakondsetele parajal ajal elatist või annab, vastavalt evangelist Luukasele, parajal ajal moona. See tähendab, et need inimesed, kes elavad lõpuajal, kuulutavad tõde, mis on mõeldud eriliselt meie ajaks, ja nad esitavad erilist hoiatuskuulutust oma põlvkonnale. („Ajastute igatsus“, lk 634) Kuid on olemas ka teine klass inimesi, kes ütlevad: „Mu isand viibib,“ ja teevad asju, mida kristlasel teha ei sobi. Raamatus „Ajastute igatsus“ kirjutab autor nii: „Ta ei pilka mõtet Tema taastulekust. Kuid südames ja oma tegude ning sõnadega kuulutab ta, et Issanda tulek viibib.“ (lk 635)

Kokkuvõte

Niisiis, valvamine peaks ilmnema meie suhetes üksteisega. Valvamine tähendab ka seda, et oodates Jeesuse tulekut kasutame maksimaalselt ära Jumalast antud võimeid. Meie suhete mõõdupuuks teiste inimestega peaks olema Kristuse suhe meiega. Tõelised kristlased on need, kes Kristuse tulekut oodates kohtlevad teisi nii, nagu Kristus kohtleb neid. Seepärast: „Õnnis on see sulane, kelle ta isand tulles leiab nõnda tegevat.“ Mt 24:46 

David Nõmmik on Valga, Võru ja Elva adventkoguduse pastor