Meil kõigil on elu mõte, isegi kui me seda enda jaoks sõnastanud ei ole. See avaldub meie unistustes ja pettumustes. Oma elu mõtte täitmata jätmine paneb meid tundma, et oleme ebaõnnestunud ning iseendas ja elus pettunud. Samas täidab selle mõtte saavutamine meie südame ja paneb meid tundma, et oleme edukad ja võimekad. See miks innustab meid, teeb rahutuks ja paneb igatsema. Ta peidab end nii meie tumedaimates kui ka helgeimates mälestustes. Meie miks võib võtta igasuguse kuju ja rakenduda miljonil eri viisil. Nagu isikliku rätsepa tehtud rõivad just sinu keha järgi – see ei kisu mitte kuskilt ega jää ka ebameeldivalt lotendama. See toetub sinu unikaalsetele omadustele ja rõhutab sinu loomulikku sisemist ilu.
Internatuur oli üks võrratu eneseanalüüsi aeg, kui sain võtta aega selleks, et õppida tundma nii oma tööd kui ka ennast ning nüüd lõikan vaikselt sellest suurest arendustööst kasu. Nimelt on elumõte alati tundunud nagu sõna, mis on just kui keele peal, aga ütelda ei saa seda mitte. Püüdsin aastaid sellest kinni haarata, valides lisaaineid koolis või eriala ülikoolis ja jälle, kui oli aeg valida töökoht. Ometigi lipsas ta pidevalt läbi sõrmede nagu need ulakad valgusjänkud, mida proovisin lapsena laiskadel suvehommikutel voodis kätte saada. Kuni ühel päeval keset internatuuri sattusin õigel ajal õiget kõnet kuulma, mis viis mind juhtimiseteemalise raamatu juurde, kus mulle anti pusle viimane jupp. Kuidas kehastada kehatut valgusjänkut.
Asusin vaatama iga positiivse mälestuse sisse ja lahkama, miks neid positiivseks pean. Samuti analüüsisin igat negatiivset mälestust ja seda, mis mind nende juures kõige rohkem häiris. Nii liikusin tasapisi olevikku, hinnates, milliseid tööülesandeid täitsin venides ja milliste juurde asusin hea meelega – küsisin sel teekonnal kogu aeg endalt: miks? Miks meeldib mulle see ja miks on too mulle nii raske? Seesuguse sissevaate kaudu jõudsingi enda miksi juurde. Selleni, mis paneb minu südame põksuma Jumala töös ja ka niisama elus. Mis mõte hõlmab ja sobitub minu ajuga nagu täpselt mõõdetud ja õmmeldud kuub? Kui peaksin seda lühidalt sõnastama, siis kutsuksin oma elu eesmärki võibolla rahu toomiseks... või hoopis sillaehitajaks?
Juba väikesest peale ei ole ma suutnud taluda konflikte ja kannatusi. Ei taimede puhul, loomariigis ega ka inimeste seas. Olen avastanud, et mulle toob kõige suuremat rõõmu see, kui saan aidata inimestel tuua ellu rahu ja tasakaalu või kui saan kaasa aidata leppimisele. Tajun enda töös saavutustunnet, kui saan lahendada probleeme, leida konsensusi ja aidata inimestel leida tee sisemise rahuni. Või abistada täiesti praktiliselt, mis lihtsustab inimeste, loomade ja muu elava elu, peaasi et saan tuua nende ellu naeratusi ja rõõmu ja kasvu tasakaalustamaks nende võitlusi ja kannatusi. Avastasin ka, et kõige raskem on mul täita ülesandeid, mis on konfliktsed, kuna see läheb otseselt minu loomuse vastu, või ülesandeid mis on lühemas perspektiivis lahutatud inimestest ja muust elust, kuna ma ei pruugi alati tajuda oma kasulikkust nendes hetkedes.
See, kuidas ma otsustan tuua maailma rahu, on piiratud vaid minu kujutlusvõimega. Tean üksnes seda, et ilma rahutoomise ja abistamiseta tunnen end kasutu ja ekslevana. Kuidas on lood teiega, kallid lugejad? Kas olete juba sõnastanud oma elu mõtte? Või püüate alles valgusjänkusid?
In English