Me oleme kui savi potissepa käes ja tema voolib meid iga päev...

„Sõna, mis Jeremijale tuli Issandalt, kes ütles: „Tõuse ja mine alla potissepa kotta, ja ma annan seal sulle kuulda oma sõnu!“ Siis ma läksin alla potissepa kotta, ja vaata, ta tegi tööd potikedra juures. Ja kui astja, mida ta savist tegi, potissepa käes ebaõnnestus, siis ta tegi sellest teise astja, nagu potissepa silmis õigem näis olevat teha. Siis tuli mulle Issanda sõna; ta ütles: „Kas mina ei või teiega teha nõnda nagu see potissepp, oh Iisraeli sugu! ütleb Issand. Vaata, otsekui savi potissepa käes, nõnda olete teie minu käes, Iisraeli sugu!““ 

Jeremija 18:1–6

Kohe teksti algusest on huvitav tähele panna, et Jeremija suunatakse märkama Jumala tahet igapäevastes olukordades – Jeremija pidi Jumalalt saadud sõnumi kuulmiseks minema potissepa töökotta. Potissepa tööga tuttav olemine oli sellel ajastul elavatele inimestele tavaline ja tuttavlikkus tegi sellest kuulajate jaoks ühe ütlemata hea tähendamissõna. Taolist mustrit on näha terves Jeremija raamatus, sest  juba 1. peatükis räägib Jumal prohvetiga mandlioksa ja siis üle ääre keeva poti kaudu. Jumal ilmutab ennast Jeremijale argipäevas.

Jumal kõnetab meid argises

Jumal ilmutab ennast tavapärases ka täna, iseasi, kas oleme sama tähelepanelikud kui Jeremija.  Kui meie vaimulikud silmad on avatud, võime samuti näha Jumalat enda ümber tegusana. Tuntud laste- ja noortelaul on meile ju õpetanud, et „ainult see, kes vaatab elu lähedalt, näeb Jumala imesid... ussikest roomavat, sipelgat töökat ja last, kes veel ei käi“. Jumal kasutab meiega suhestumiseks kõikvõimalikke viise, elusloodusest ligimesteni meie ümber. Normaalseks kommunikatsiooniks ja nähtu korrektseks tõlgenduseks on vaja kahte osapoolt. Kui Jumal ennast näitab ja meie ei vaata või meid ei huvita, siis jääme juhatusest ja abist ilma. 

Et prohvetiga samastuda, läksin Youtube’i ja otsisin välja klipi potissepa töötegemisest. Küllap on meil kõigil savi või plastiliini voolimise kogemusi lasteaiast, koolist või oma lastega tegelemise aegadest, ja võimalik, et nii mõnelgi on kodus lausa sertifikaat saviringi töös osalemisest. Mina igatahes vajasin selle käsi määriva mälestuse värskendamist, vähemalt visuaalselt. Nägin, et enne kui savianum või astja ahju kivistuma pannakse, on pehmet pruunjat maamassi võimalik vormida meistri soovi kohaselt. Kui vaasi kuju või paksus kippus käte vahel õigetest proportsioonidest väljuma, vajutas kunstnik selle kedral taas madalamaks või lausa oma alg­kujusse. Ja siis alustas kavandi järgi voolimist otsast peale. 

Jeremija tähendamissõna sihtgrupiks oli Iisreali rahvas. Jumala rahvas kui savi punnis oma Loojale vastu. Nad vajusid välja Tema ettenähtud ja soovitud vormist ja püüdsid ise olla keegi. „Kas mina ei või teha teiega nii nagu see potissepp!“ küsib Jumal, kes on tähendamis­sõnas potissepa võrdkuju. Iga tubli meister ja kõrvaltvaataja saab ju aru, et olemasolevast materjalist on omanikul õigus voolida oma äranägemise järgi.  

Asjata!

Hoiatus isepäisuse eest anti rahvale edasi arvatavasti aastatel 598 või 587 eKr. Jumal püüab Babüloonia ja Nebukadnetsari vallutustele anda potissepa loo kaudu tähenduse ja oma rahva valuliku hävingu suurust vähendada. Kahjuks ei võetud Teda kuulda. 12. salmist loeme rahva vastuse: „Asjata! Sest me käime oma nõu järgi ja talitame igaüks oma kurja südame paadumuses.“ Inimesed tahtsid talitada oma äranägemise järgi ning tühistasid oma sõnade ja käitumisega prohveti nägemuse.  

Mõnele meist ei pruugi potissepa ja savi analoogia meeldida. Kes meist ikka naudiks väljapoolt tulevat muljumist, tampimist, õõnestamist ja muutmist. Või kes meist tahaks saada defineeritud savina. Peame endid ju intelligentseteks inimesteks, kes saavad oma elu kujundamisega ise hakkama. Sarnaselt mõtlesid Issanda kummardajad Jeremija ajastul ka enne oma vangipõlve. Tegelikkus on see, et üksiku saarena siin maailmas elada pole võimalik. Kui me Jumalal ennast vormida ei luba, siis vormi võtmisest meid see ei päästa. Hakkame kuju võtma selle järgi, mida oma peaga oluliseks peame: teiste arvamused, kultuurinormid, moetrendid, populaarsed mõtteviisid, himud, harjumused ja iseka meelega tehtud valikud.  Tahame või mitte, mingi kuju me võtame. 

Potissepa tähendamissõna sümbolitel on muidugi ka omad piirid. Savi näol on tegemist ebaisikulise settega. See lihtsalt asetseb voolimisalusel. Ja see on ka mõistetav, sest meistri käte all olemine sümboliseerib vast kõige paremini meie jõuetust saata korda midagi Jumalale meelepärast või siis kuidagi endale ärapääsemine tagada. Ometigi on inimestel vaba tahe. Me võime valida, kas lasta oma tahet Jumalal vormida või mitte. Jumal igatseb, et säilitaksime pehme ja tundliku südame, sest Tal on meiega suured plaanid – kujundada meid, põrmu, kauniteks ja vastupidavateks anumateks, kasutamata seejuures sundi ja kutsudes meid koostööle. 

Võrdum kui õpetus

Potissepa võrdkuju kasutatakse Piiblis korduvalt. Prohvet Jesaja viitab meie saviks olemisele rohkem kui kord: „Häda sellele, kes riidleb oma valmistajaga – kild teiste savikildude seas. Kas ütleb savi oma vormijale: mis sa teed? Ja su töö: tal ei ole käsi!“ (Js 45:9) Ja siis alandlik ja Jumalale meelepärane vastus: „Nüüd aga, Issand, oled sina meie isa. Meie oleme savi ja sina vormid meid, me kõik oleme sinu kätetöö.“ (Js 64:7)

Uues Testamendis kirjutab Apostel Paulus, et „see aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist“. (2Kr 4:7) Kes on see aare? See on Jumal, kes tahaks särada meis kui saviastjates, et ka Teda mitte tundvatel inimestel tekiks arusaamine Jeesus Kristusest (s 6). 

Jeremija võrdumis on veel üks tõde, millele tähelepanu pöörata: Jumal jätkas oma tööd Iisraeli rahvaga vaatamata nende kangekaelsusele. See, et häving tuli ja savi tuli tagasi kägaraks vajutada, ei tähendanud, et Jumal oleks kedra tagant lahkunud. Kannatlikult jätkas Ta käkist uue kuju voolimist. Pühakirja hea sõnum peitub selles, et Tema ei anna alla meist mitte kellegi puhul. See annab lootust ja kui see meie arusaamiseni jõuab, pehmendab meid veelgi. 

Jumala järjepidevat tööd meie kallal võib nimetada teoloogilise terminiga pühitsuseks, mis tähendab liikumist täiuslikkuse, Jumala seatud eesmärgi poole. Me ei ole täiuslikud selles mõttes, et me kunagi enam pattu ei teeks, vaid oleme täiuslikud Jumala töö tõttu meis. Tema pühadus pühitseb meid. Võib-olla väsime ja läheme liialt närvi. Me tahame siiralt muutuda ja olla vormis, kuid märkame, et komistame ja kukume ikkagi nii palju. Näiteks tahame olla sõbralikud ja öelda midagi kosutavat mõnele raske iseloomuga inimesele, kuid ikka tulevad üle huulte teise inimese käitumisele hinnanguid andvad sõnad, mis pigem riidu kisuvad. Ja selliseid näiteid on justkui varnast võtta! Nii me tunneme ennast katkisemana kui enne seda, kui alandusime saviks oma Potissepa ees. 

Olla murtud ja purukslöödud ei ole tänases maailmas populaarne olemise viis. Ka Jumalalt igatseme pigem sõnumeid tervenemisest ja täiuslikkusest. Sellegipoolest on hea teada, et hapraks olemise tunnetus on osaks Tema käte vahel olemisest ja seega pühitsusest. Tema viib lõpuni selle töö, mis Ta alustas. Tema on Looja ja meie oleme põrm. Mida varem seda endale tunnistame, seda rohkem oleme Tema käes kasutatavad ja õnnistatud.

Marge Randlepp on Keila ja Haapsalu adventkoguduse pastor