„Kes ustav on kõige vähemas, see on ustav ka suures.“ Luuka 16:10
Elu koosneb väikestest hetkedest. Hetkedest, mil teeme otsuseid, armastame, usume, loodame, aga ka pettume, kahetseme. Mõned hetked on olulisemad ja erilisemad, kuid tagasi vaadates on kõik üks oluline eriline pärlikee mälestustest ja kogemustest.
Minu ema on ikka kahetsusega rääkinud, kuidas ta soovib, et lapsepõlv meie peres oleks olnud erilisem. Vanemad pingutasid kõvasti, et suur pere ots otsaga kokku tuleks ja see tähendas sageli ka, et kõike, mida vanemana soovisid, ei saanud lastele pakkuda. Nendel vestlustel on minu rolliks ema ikka julgustada, et me lastena tõepoolest ei tunnetanud, et midagi oleks valesti või puudu olnud. Meeles on hoopiski ühised kogemused, kokkuhoidmine ja see, kuidas vanemad oma toimekast põllu- ja kontoritööst leidsid aega ühiste mälestuste loomiseks. Oma vanematelt olen õppinud ka seda, kuidas esialgu väikeste ja tühistena näivate asjade mõju võib olla etteaimamata suur.
Minuga on aastaid kaasas käinud mälupilt sellest, kuidas olime kolinud just uude korterisse ja elasime remondi tõttu kõik koos ühes toas. See tähendas nelja lapse ja kahe täiskasvanu elu-olu ning asjade laadungit ühes toas – mis võiks lapsele veel põnevam seikluslinnak olla! Täna ise lapsevanema rollis olles võin ainult ette kujutada, millist kaost me oma „vahvate mängudega“ seal tekitada võisime.
Küll aga on sellest ajast meeles, kuidas ema meile ühest kollasest raamatust jõulude paiku unejuttu luges. Ma ei mäleta raamatu sisu, pealkirja ega ka täpsemalt kaanepilti, kuid ma tean täpselt, milline rahutunne mind seda kuulates valdas. Suuremaks saades igatsesin väga seda raamatut uuesti lugeda, kuid ei ema ega ka keegi teine osanud mind edasi aidata, mis raamat see olla võis. Kollaseid raamatuid on ju palju! Kahtlustan, et seda minu jaoks nii erilist kollast raamatut ette lugedes oli see ema jaoks ilmselt üks õhtuse rutiini osa ja see ei tundunud eriti tähelepanuväärne! Ehk olid tal peas hoopis mõtted pesuvirnast, järgmise lõunasöögi ettevalmistamisest, kontoritööst või millestki muust, mis kõik vajas veel toimetamist niipea, kui unejutt on lastele ette loetud.
Möödus aastaid ning nüüdseks on mul endal kaks väikest last. Vahetevahel tuleb mul neile raamatuid lugedes ikka meelde see eriline kollane raamatuke oma lapsepõlvest ja hinge on pugenud igatsus, et leiaks ma ometi selle ja saaksin ka oma lastele seda ette lugeda. Aga kuidas otsida midagi, mille kohta võib öelda, et sa isegi ei tea seda, mida otsid?
Õnneks Jumal teab ka neid asju! Kuigi ma isegi ei taibanud otseselt selle pärast sügavalt palvetada, oli ühel hetkel see raamat minu kodus. Nähes raamatut, tundsin selle kohe ära, justkui oleks kohtunud vana tuttavaga! Selle raamatu pealkiri on „Esimesed jõulud“ ja see räägib imekauni loo sellest, millisesse maailma Jeesuslaps sündis. Saimegi eelmise aasta jõulukuul seda raamatut ühiselt perega lugeda ja mulle tundub, et ka minu poegade jaoks saab see raamat erilise koha nende mälestuste reas. Ma pole veel enne näinud, et nad nõnda huvitunult ühtegi raamatut kuulaksid.
Miks ma räägin jõuluteemalisest raamatust nüüd, mil pühad on möödas ja argipäev oma rutiiniga taas kohal? Ma ei tea, kuidas sinuga lood on, kuid pärast erilisemaid sündmusi, pühasid või pidustusi tundub argipäev justkui tuhmim ja võiks isegi öelda, et igavam. Väikeste laste vanemana tunnen sageli kohmetust, kui küsitakse, kuidas läheb või mis me teinud ka oleme. Aus vastus on sageli see, et läheb täiesti tavapäraselt ja päevad on täis tavalist sagimist ja rõõme. Kipun ka ise unustama suurt tõde, et iga päev on eriline kingitus Jumalalt.
Ehk leidsid ka sina neil möödunud jõulupühadel mõne mõtte, hetke või mälupildi, mille mõju on sinuga veel päevi, kuid või ehk isegi aastaid. Umbes samamoodi, nagu minul oli aastaid seletamatu igatsus selle unustatud raamatu järgi. Täna tean, et see raamat, millest sulle rääkisin, andis mulle lapsena seletamatu rahu just seetõttu, et see rääkis igatsusest ja vajadusest Jumala Poja järele. See oli aastateks ainus evangeelium, mida kuulsin. Seega on tähtsaim küsimus vast hoopis see, kas neist pühadest uude aastasse kiirustades märkasime koos Jeesusega üle lävepaku astuda. Kas lubame igal hommikul Jumalal uuesti oma südames sündida, et Tema teod võiks meis nähtavale saada? Et me tunneksime läbi aasta, kuidas me ise ei tea sugugi, mida oma elult soovida või loota? Et meie elulugu on justkui unistuste raamat, mille pealkirja ega sisu oskagi kirjeldada enne, kui Jumal meile sellest peatüki kaupa kingitusi toob?
Kui ka sina tunned, et elu on täis vaid tavalisi ja ehk isegi igavaid hetki, siis tea, et elul on mõte ja eesmärk, mis tõeliselt selgub vaid koos Jumalaga. Jumal igatseb sel aastal iga päev su südames sündida. Ja Ta teab, et sa vajad seda, et Ta saaks kasvada su elus üha suuremaks. Just igapäevased väikesed hetked on need, kui me otsustame kõige sagedamini neid olulisi igavikulisi küsimusi.
In English