„Mis siin kohvris on?“ küsis politseinik New Yorgi vastavatud Idlewildi lennujaamas (nüüd JFK). Puertoricolase Arcadio jaoks oli see keeruline küsimus, kuna küsija esindas veel üht koloniaalvõimu tema rahva pikas ajaloos.
Eksiili
Arcadio ja Adelaida olid kohvritesse pakkinud kogu oma maise vara, mille olid otsustanud Kariibidelt lahkudes kaasa võtta. Iroonilisel kombel oli Arcadio valinud metropoli, Baabüloni, millest ta siiani oli keeldunud. Nad elasid uuesti läbi tuhande aasta taguse tragöödia, mil põlvkondade ja tuhandete kaupa inimesi pidid minema omal jalal, kuid vastumeelselt paika, mis kutsus esile pisaraid, kuid mida nad nüüdsest pidasid oma koduks. Arcadio ja Adelaida olid Ameerika kodanikud, nad ei olnud ei põgenikud ega migrandid, aga Ühendriikidesse kolimine ei olnud pelgalt välismaale kolimine, see oli minek eksiili.
Mida oleks prohvet Hesekiel öelnud Arcadiole, minu vanaisale, maapoisile, kes oli kasvanud lugudega sellest, kuidas tema kodumaa oli aastal 1898 vallutatud ja perekond oli oma maadest ilma jäänud? Vaid aasta varem saavutatud autonoomia oli nüüd kadunud. Uued valitsejad devalveerisid kohaliku valuuta, talunike laenudele määrati hiiglaslikud intressid ja loodusõnnetuste tõttu ikaldunud viljasaak – kõik see saatis rahva täielikku vaesusesse. Uue sajandi hakul said väiketalupidajate maadest tööstuslikud põllumaad. Erateedele rajati raudteed ja maanteed ning vaesunud talurahva arvelt rikastuti. Puertoricolased kogesid teiste endise Hispaania kolooniate surutist, kui need olid võidelnud enda vabaduse eest. Nagu Juuda Babüloonia või Assüüria Egiptuse suhtes, oli
Ladina-Ameerikast saanud kellegi teise tagahoov, kellegi teise maa, kellegi teise ressursid ja tulud võõramaise ning kohaliku eliidi käes.
Puerto Rico saarel kahutas vaenulikkus, millest sai relvastatud protestilaine. Kõrghetk saabus siis, kui käputäis kohalikke maamehi planeeris Ameerika presidendile atentaati. „Mis on sinu kohvris?“ oli igati õigustatud küsimus sellele suurt kasvu musklis mehele. Kuid tema lahked silmad ja sõbralik naeratus aitas politseiniku kahtlusi hajutada.
Teel impeeriumi pealinna
Hesekiel ei lennanud tänapäeva Lõuna-Iraagist oma Tel Avivi. Ta ei olnud ka vabatahtlik. Ta ei tekitanud kahtlusi, pigem ükskõiksust. Kebari jõe ääres (Hs 1:1) heiastus talle närb tulevik. Aabram oli sajandeid varem lahkunud oma kodust, järgides Jumala kutset minna tõotatud maale – seesama maa oli sajandeid hiljem koht, mille Hesekiel oli sunnitud maha jätma ja teekonnal mõtles ta oma esivanemate mälestusväärsetele jalajälgedele.
Tema kohvris võis olla kirjarull – väga haruldane asi, ehk oli veel üks hinnaline tekst tema kaela ümber, just nagu Ketef Hinnomi kirjarull.1 Ehk oli tal kaelas oma suguharu pitsat. Tal võis olla kaasas põlvkondi nende perele kuulunud viirukilusikas või isegi kaasaskantavad suitsutusasjad. Moosese juhised keelasid teatud kindla viiruki põletamise väljaspool pühamut (vt 2Ms 30:34–38), kuid seda reeglit rikuti sageli. Tõendusmaterjal Aradi templist, mis oli püstitatud Jahvele, annab mõista, et kuninga aegadel põletati viirukit, tõenäoliselt hävitati see tempel Hesekieli lapsepõlves Joosija reformatsiooni käigus
(vt 2Kn 22). Preestrid, kes reegleid rikkusid, saadeti ilmselt riigist välja või hukati.
Hesekiel kandis endaga esemeid, mida pidi kasutatama preestriteenistuses, kuid olude sunnil ei saanud ta oma preestrikutset täita. Need, kellega koos ta sellel sunnitud rongkäigul Baabülonis käis, olid läbi imbunud iseenda pisaratest.
Rõõmus eksiil
Ent mitte kõigile. Väga sageli, liiga sageli, esindavad kaks inimest kolme vaatenurka. Erinevalt Hesekielist oli juute, kel ei olnud midagi selle vastu, et vahetada Juuda metropoli – Baabüloni – vastu. Eelmise režiimi ajal olid Juuda õukonna Mesopotaamia-armastajad nautinud Assüüria meelehead ning sellest palju kasu lõiganud. Pax Assüüria (Assüüria rahu) poliitiline stabiilsus oli pannud aluse õli- ja veinitootmisele, isegi kui kaubavahetus oli välismaalastele ja nende kohalikele lakeidele soodsam kui kunagi varem.
Enne Hesekieli päevi olid Hiskija ja tema liitlased taotlenud koostööd Aafrika superjõu, Egiptuse 25. dünastia mustade vaaraotega. Need valitsejad olid taganud selle, et Juuda oli kaitstud nii Assüüria kui ka teiste vaenujõudude eest (vt Js 30, 31; 2Kn 24:7), kuid nad ei teinud seda altruistlikel kaalutlustel. Kui Assüüria aga Egiptuse väed võitis, oli kogu regioon nende hegemoonia vallas ning valitsema pandi kohalikud valitsejad.
Piibel räägib neist impeeriumi-muudatustest, kuid alati rõhuga Jahve ülimuslikkusel ja isandlikkusel. Jahve 8. sajandi prohvetid tõstsid kõmisedes häält ebaõigluse vastu, millega ühiskonda valitseti. Aamos, Hoosea, Miika ja Jesaja võtsid sõna allasurutute, kaitsetute poolt ja Jumala lepingu mahatrampimise vastu. Pärast seda perioodi, mis oli heebrea prohvetikuulutuste tippaeg, mandus Juuda Manasse võimu all, kes omakorda oli Assüüria vasall.
Siis astus lavale Joosija, kandes endas tõotust Juuda uuele tõusule. Pärast aastakümneid sõjalist valitsemist ja kõrgeid makse otsustas võitud kuningas vastu panna ja reformida. Tema uuendused aastal 622 eKr (2Kn 22:8–20) saavad alguse templist leitud seaduseraamatust – selsamal aastal sündis Hesekiel. Hesekiel kasvas üles prohvetite sütitatavate jutluste saatel – need helisesid tema kõrvus ka siis, kui rahvas elas läbi seda langust, mida neile oli ennustatud. Joosija reformid käivitasid teda ja inspireerisid Juuda tuleviku ootuste osas. Aga vaevalt muutus midagi ekspluateeritud lihttöötajate, leskede ja võõramaalaste elus. Joosija oli kuningas, kel olid head kavatsused, kuid ta ei suutnud teha olematuks mahasurumist ja marginaliseerimist. Jahve lepingu unarusse jätmine ei toonud uutele ega vanadele kannatajatele mingit leevendust.
Joosija valis optimistlikult poliitilised manöövrid: ta tõrjus Assüüria ja Egiptuse valitsejaid, et toetada Meeda-Babüloonia koalitsiooni. Tema poliitiline valearvestus, mis läks vastuollu Jumala häälega, mille edastaja oli Egiptuse monarh (2Aj 35:21, 22), viis selleni, et Joosija suri enneaegselt Megiddo all – Juuda lahingus, mis purustas kõik Hesekieli põlvkonna lootused. Nebukadnetsari Babüloonia sissetung hävitas Juuda lühiajalise iseseisvuse. Ja siiski oli juute, kes tundsid Mesopotaamiasse ja metropoli kolimise üle heameelt.
Kutse ja pagas
Hesekiel lahkus Jeruusalemmast 597 eKr. Viis aastat varem kutsus Jumal ta enda prohvetiks, samal päeval, kui temast oleks saanud preester (Hs 1:1, 2). Ideaalne valitsusaeg, mida Hiskija oleks Joosija reformidest oodanud, asendus Juuda düstoopilise reaalsusega, oma aja Macondoga2. Juute oli selle eest, et neid valitsevad kuningad, hoiatatud (5Ms 17:14–20). Kohtumõistjate ja kuningate lood, sarnaste nimede võtmine ja sarnaste saatuste kujunemine paistis nagu haletsusväärne koopia Gabriel García Márquezi romaanist „Sada aastat üksildust“.
Piibli ajalugu tunnistab, et juhuslikku laadi hierarhilisel monarhial ja enne seda toiminud kohtumõistjate juhitud egalitaarsel teokraatial olid omad piirid. Kontrastina sellele kujutas Hesekieli kutse Jumala Vaimu, kes ilmutab kesk kaost korda (Hs 1:4–28). Hesekieli nägemus kinnitas Jahve ülimuslikkust, iseloomu ja au (Hs 20:9, 14, 22, 36:20–23). Jahve pühendumine ei seisnenud hoones, linnas ega rahvuses, ega ka poliitilises või majanduslikus süsteemis.
Hesekiel nägi, et Jahve on kõiges. See kõike läbistav vägi oli temaga ka eksiilis. Jumal andis talle juhise, et temast peab saama mophet: märk, kujutis – ta oli oma ajastu legomängija, näitleja. Hesekiel pidi sööma raamatu, ehitama Jeruusalemma mudeli, küpsetama jne, ta pidi näitama ja rääkima. See kõik kestis aasta, seejärel pidi ta taas asjad kokku pakkima (Hs 12:3), sel korral pidi ta kaasa võtma võimalikult vähe asju ja teekond oli üksikum. Kuulajaskond ootas majanduslikku ja poliitilist muutust. Nende lootused olid seotud mõtteviisidega – impeeriumi, monarhia, teokraatiaga. Keegi ei näinud päris asja. Tempel hävitatakse. Paljud kistakse juurtega maast lahti. Paljud surevad. Fookus peaks olema lepingul ja eksiilikohvri pakkimisel – hoiatas Hesekiel.
Kerge pagasiga
Hesekieli nukuteater näitab meile Arcadio ja Adelaida paradigmat – elureisijaid, kes on majalised ja teelised (vt 1Pt 2:11, 12). Tema raamatust võime leida vihjeid maailma loomisele ja algupärase täiuslikkuse kaotamisele. Aadam ja Eeva – inimkonna esimesed põgenikud – pidid väljuma ilma pagasita, jätma kõik seljataha. Ja nii läks see edasi: Noa jättis enda kodu, Aabram lahkus Urist, patriarhid rändasid, nagu ka iisraellased pärast Egiptusest lahkumist. Rõhumise ohvrid, ammusest ajast tänasesse, mõistavad kerge pagasiga reisimist.
Hesekieli kõige dramaatilisem ja piinarikkam „näita ja räägi“ oli seotud eluarmastuse kaotusega. Ta oli Jumala armu ja au ja kohut maalinud inimestele, kes otsisid lootust inimlikust. Väga sageli jõuab nende optimism, kes otsivad õiglust inimlikust reaalsusest, pettumuse ja tühjuseni. Meie patune loomus määrib ära inimlikud jõupingutused, mis sageli tipnevad võimu otsimisega. Jumal on teistsugune: Tema iseloom ja Tema kuju taastamine loodus on see, mis Tema õiglust sütitab.
Hesekieli kujutatud surmakõnd, mille ta tegi Jumala käsul (Hs 12:1–6) ei olnud romantiline.3 Selle julmust on inimajaloo kestel ikka ja jälle korratud ning see ulatub meie aega: aafriklased Sanzibari ja Atlandi orjateedel; Ameerikate esimesed rahvad; armeenlased, kreeklased ja türklased marssimas enda eksiili ja
I maailmasõja surmad; juudid, venelased, sakslased, hiinlased, korealased ja teised teises ülemaailmses sõjas; kongolased, Palestiina araablased, vietnamlased ja kambodžalased. Hilisemast ajast bosnialased, aserid, tutsid, hutud, kurdid, iraaklased, süürlased, rohingad. Andesta, kui jätsin sinu valu nimetamata – see nimekiri ei ole täielik.
Need, kes lahkuvad kodust vähese pagasiga või üldse ilma pagasita, rõhumise ja eelarvamuste ohvrid, loevad Hesekieli ja samastavad end tema eksiilisõnumiga. Prohvetlike ettekuulutajate eesmärk ei olnud toetada rahvuslikku uhkust ja ootusi maise utoopia suhtes. Seda utoopiat ei sündinud ja Jeesus teadis, et see pole võimalik (Mk 10:42, 43). Jumala lapsed, kes olid eksiilis ja palverännakul, puutuvad kokku hämmastavate süsteemide ja vigaste ning ebaõnnestunud inimlike praktikatega. Meie ideede ideaal võib mõnda aega õilmitseda, et kanda rõõmustavaid vilju, kuid ükski neist ei too igavest õigust ja rahu, mida me kõik vajame. Üksnes Issand saab anda meile lootuse ja uue südame, millega selles reaalsuses elada (5Ms 30:1–6). Samal ajal kui me elame eksiilikohvrite otsas, keskendume olulisele ja oleme teadlikud, et meie Jumal näitab oma au meie kaudu.
Lootus eksiilis
Arcadio teadis, et ta peab reisima vähese pagasiga, ta teadis, et ta on rännul. Ta saabus New Yorki ilma ühegi pennita taskus, töötas palju ja teda saatis edu, kuid tema pidevateks kaaslasteks olid eelarvamused ja rassism. Siis sai tema üle võitu alkohol, millega kaasnes mängurlus ja liiderlikkus. Tema süda muutus selle surve all kalgiks, ta ei hoolinud enam millestki muust peale oma pere ja oma türanlike pahede. Ent siis – imekombel – andis Jumal talle kaastundliku ja kuuleliku südame (vt Hs 36:26). Ta võttis vastu Kristuse. See läks talle maksma tema äri. Mehhaanik, kel oli kaheksa suud toita, naasis oma saarele.
Ajalooraamatud temast ei kirjuta. Selle palverännaku lõppedes jäi Arcadiost maha väga vähe maist vara, kuid ta jättis endast armastuse ja lahkuse pärandi. Arcadio teadis, et nooruses valitud tee oli tupik. Ta oli pettunud neis, kes lubasid muutust, kuid kes seda lubadust ei täitnud. Üle 90-aastasena jälgis ta väga hoolikalt Ladina-Ameerika poliitikat ega näinud, et tema surutise all elanud kaasmaalased oleksid saavutanud lubatud vabanemist või jõukust. Ta tuletas kõigile alatasa meelde, et reisida tuleb vähese pagasiga, kuna me oleme palverännakul, me oleme eksiilis. Meie lootus on Hesekieli lootus.
Paremini kui vanaisa Cayo, teadis Hesekiel ise ja õpetas teistele, et lootused, mille me kinnitame majanduslike süsteemide, poliitiliste erakondade, hariduslike kavatsuste ja koguduslike plaanide külge, on määratud hävimisele. Ainult Jumal saab teha imet – elustada kuivanud luude oru (vt Hs 37, 1Ms 1). Seepärast oli vanaisa skeptiline nende prohvetite lubaduste osas, kelle kohta ta teadis, et nad ei suuda oma lubadust täita, kuna nende lubaduste alus oli inimlik jõupingutus.
Need, kes prohvetit hoolega kuulevad ja kuulavad, ei kuluta oma energiat suurele pagasile, kuhu kuuluvad isiklikud varad siinpool igavikku. Nad on piibelliku õiguse, rahu ja lootuse poolel. Aga nad mõistavad Hesekieli hämmastavat nägemust Jumala au naasmisest Jeruusalemma, Aabrami jalajälgedes käimist, teekonda, mille eesmärk ei ole geograafiline ega poliitiline Siion, vaid eshatoloogiline saabumine Uude Jeruusalemma.
Hesekiel ja Piibli prohvetite seltskond olid enamuses eksiilis, nad ei olnud seotud rahvuslike võidukate ootustega, nad esindasid eneseohverduse narratiivi. Nad rääkisid väga sageli oma aja abivajajatest. Meie võime ühendada oma hääled ja teod nende omadega, kinnitada oma pilgu piibelliku õiguse külge ja olla kõigi võimaluste suhtes selge pilguga. Me oleme eksiilis ja meie eesmärk on jõuda peagi koju – koju Siionisse.
Ja mis on sinu kohvris?
Efraín Velázquez on Inter-Ameerika adventistliku teoloogilise seminari president
In English