EGA ehk lahtiseletatuna Eesti Gospelauhind 2008 toimus käesoleval aastal 7. veebruaril Tallinnas Salme kultuurikeskuses. See on sündmus, mis paljudele juba mitmendat aastat tuttav, mõnele aga esmakordselt külastatav. EGA raames tunnustatakse iga-aastaselt parima CD väljaandjat, parima laulu esitajat, parima uustulnuka tiitel jagatakse samuti välja. Kategooriaid võib olla teisigi. Muusikasõpradel on interneti vahendusel võimalik eelhääletuse teel osaleda kolme parima kandidaadi väljaselgitamisel igas kategoorias. Selle aasta EGA-l tunnistati aasta 2008 plaadiks Rebecca Kontuse eelviimane plaat „Inglite pisarad“. Möödunud aasta lõpus ilmus temalt ka plaat nimega „De javu“, mis samuti konkureeris aasta plaadi tiitlile, kuid kadalippu ei läbinud. „Inglite pisarad“ on välja antud eelmise aasta esimesel poolel ning seega kuulajaskonnale juba lähemalt tuttav. Oma iseloomult on plaadid väga erinevad. „Inglite pisarad“ võiks liigitada mahedamate ning rahulikumate kilda, kui seda on „De javu“. Aasta loo tiitli pälvis lugu pealkirjaga „Teretulemast“ Flammo esituses. Uustulnuka kategoorias oli konkurente samuti kolm, kellest peale jäi Papibänd, mille koosseisu kuuluvadki vaid papid. Lisaks muusikaauhindadele jagati ka Aasta teo ning Panus Eesti gospelmuusikasse auhind, millest esimese pälvis Grace konverents 2008 ning teise Ülo Niinemägi.
EGA raames oli võimalus kuulata mitmeid bände ja esinejaid, alates Astrid Böningu eestimaisest rahvaviisist kitarri saatel ning lõpetades vägagi raskestihääldatavate ning -kirjutatavate noortebändidega, mis valjemat ning tempokamat muusikat ja lavalist liikumist pakkusid. Nende vahele mahtus ära ka Taavo Remmel omaloomingulise kontrabassilooga, mida sõnadesse panna ongi võimatu. Lõpetuseks kõlas ooperilaulja Helen Lokuta esituses suursugune lugu, mille jooksul igal saalisviibijal oli võimalus iseenda südamesse vaadata, et kuulda, mida Jumal öelda soovib. Lugu oli tõepoolest inspireeriv, süübima kutsuv ning südamekõrvu avav. Ilus lõpp õhtule ning jätk, kuulates ikka veel seal südames kõnelevat häält!
Tol õhtul tajusin taas, kui erinev võib olla muusika. Vaikne ja rahulik, müristav ja tempokas, rütmikas ja vägagi rütmituna tunduv, kuid siiski rütmis kõlav. Igasugune. Muusikat ei saagi panna ühte patta, et see siin on muusika ja kõik muu ei kõlba kuhugi. Nägin enda ümber inimesi, kellest ühele meeldis rahvaviis ja teisele, just tollele inimesele, kellest seda kõige vähem oodanud oleksin, meeldis hoopis see müristavam lugu. Olin imestunud, kuid sedavõrra tänulikum, et Jumal on teinud meid kõiki erinevateks, isikupärasteks ja unikaalseteks. Samal viisil kõnetab ta igaüht erineva meloodia kaudu. Keda trummi, keda flöödi saatel. Üks ei ole kehvem teisest ega parem. Lihtsalt erinevad. Miks peaksime välistama midagi? Igal lool on ka oma aeg, vahel kõnetab inimest tempokam lugu, teinekord aga ääretult rahulik. Iseenda muusikameeli analüüsides tuleb tõdeda, et sageli on muusika sisu ja olemus avanenud just pärast mitmeid ja mitmeid kuulamisi ja süvenemisi. Alles siis avanevad akordid ning saavad selgeks nüansid, mille kaudu heliloojad või sõnade autorid on tahtnud mõnd seika kuulajale edastada. Ka mürisev muusika võib endas sisaldada palju kaunist, just nagu äike, mil samuti oma sõnum igale kõrvale. Looduseski kõneleb Jumal nii tormis kui vaikuses. Kõrva, et kuulda, ja südant, et tunda ära see meloodia, mis just sinu kõrvu paremini kostub ja sirgeimat teedpidi südame jõuab!
In English